Püha majanduskasvaja

Hasso Krull

Majandus peab kasvama. See on tänapäeva ühiskonna põhiuskumus, mitte üksnes asjalik ja kokkuleppeline vaid ka üleloomulik alus: majanduskasv on nagu saarepuu Yggdrasill, müütiline maailmapuu, mille juures jumalad iga päev peavad oma otsuseid tegema. „See saarepuu on kõikidest puudest suurim ja parim; tema oksad sirutuvad üle kogu maailma ja ulatuvad üle kogu taeva; kolm juurt hoiavad puud püsti ja hargnevad tohutult kaugele...” („Noorem Edda”, Gylfaginning XV) Igaüks, kes sellest uskumusest lahti ütleb, on hukule määratud. Kes aga usub kõige vägevamalt, saab maitsta surematuse õunu ja jääb nooreks kuni jumalate hämarani.

Sellisel uskumusel poleks häda midagi, kui see oleks tõesti ainult uskumus, mida tegelikkuses väljendavad vaid ekraanidel virvendavad numbrite read. Kuna aga majanduskasvu taga käib pidevalt vilgas inimtegevus, tekib tahtmine küsida, kuidas saab miski lakkamatult kasvada. Kas tõesti on nii, et selsamal ajal kuskil mujal mitte miski ei vähene? Või on majanduskasv nagu puuk, kes lendab ringi planeetidevahelises ruumis ja tassib meile kokku varandusi, mille päritolu jääbki igavesti tundmatuks?

Tuntud politoloog Susan George, kelle „Lugano raport” (1999) on ilmunud ka eesti keeles, kirjutab oma seni viimases raamatus: „Esimene küsimus on see, kui palju majandus võib suuremaks saada, teine aga see, kui palju suuremaks ta peaks saama? On ju selge, et ta ei saa kahekordistuda iga kahekümne viie aasta järel… Suur osa sellest, mida me nimetame kasvuks, on tegelikult lihtsalt loodusliku kapitali hävitamine, arvestades selle sissetulekute hulka.” („Another World is Possible If…” Verso, London 2004, lk 50.) Tõsi küll, vanasti vastas majanduskasv ligilähedaselt ühiskonna heaolule, kuid see vastavus lõi kõikuma juba paarkümmend aastat tagasi. Kuna majanduskasvu tõstavad muu hulgas sõjad, vanglad, turvameetmed ja keskkonna puhastamine reostusest, võiks küsida, kas konfliktid, kuritegevus ja saastumine tõepoolest lisavad midagi olulist inimeste heaolule? Või oleks nende vähenemine ikkagi mõnusam, hoolimata sellest, et see tähendab ka majanduskasvu vähenemist?

Susan George kirjutab: „Kasv ei ole mitte lahendus, vaid hoopis probleem. Enamiku majandusteadlaste jaoks oleks see ülim ketserlus, sedavõrd šokeeriv, et selle üle ei hakata arutama ega mõtlemagi… Meie statistikud ei teagi, kuidas proportsionaalselt mõõta seda kasvuosa, mis tekib minevikus tehtud vigade parandamisest (või kui teaksid, ei lubataks neil seda hinnata). Meie rahvatulu arvestustes ei eristata teineteisest tõelist, positiivset kasvu, mis loob tervist ja heaolu, ning seesugust kasvu, mis muudab meid vaesemaks.” (Lk 49-50.) Teisisõnu, tänapäeva majandusteadus ei tee vahet healoomulisel ja halvaloomulisel kasvul – erinevalt meditsiinist, kus loomulik areng vastandub kasvajale.

Muidugi ei tähenda see veel, et majanduses polekski niisugune eristus võimalik. Häda on ainult selles, et turg ei suuda õigel ajal märku anda, mis meie planeedil tegelikult toimub. Hoolimata kiirenevast tempost ei saa pöördumatuid muutusi ennetada, kui asjasse just ei sekku mingi kolmas jõud: loodusõnnetus, ühiskondlik vapustus või rahvusvaheline õigus. Turg on ühesuunaline ja inertne, ta ei jäta nõudlust rahuldamata üksnes sellepärast, et see võiks tekitada mingit kahju, mis majanduskasvu näitajates ei avaldu. Kui hävib miski, millesse pole investeeritud, siis see ei olegi häving. Mitte midagi pole ju kaotatud – vastupidi, arvutused näitavad kasvu! Lühidalt, kasulikku ja kahjulikku majanduskasvu ei saa eristada, sest neid ei tahetagi eristada.

Nii tekkinud püha majanduskasvaja ei sarnanegi väga müütilisele Yggdrasillile. Pigem kerkib silme ette üks teine pärimuslik hiigelpuu, „Kalevala” 2. runos ilmuv kurjakuulutav tamm, mis on olemas ka eesti lauludes. Selle suure tamme latv täidab kogu taeva, peatab pilved ja varjab ära päikese ja kuu. Keskseks kosmiliseks ülesandeks saab nüüd tamme maharaiumine: alles pärast seda pääseb päike jälle paistma ning olendid saavad rahus elada. Purunenud tamme tükkidest saab aga hulga kasulikke asju.

Suur tamm on samuti kasvu müütiline võrdpilt. Aga see on just niisugune võrdpilt, millega antakse mõista, et igasugune kasv ei olegi hea. Vastupidi, kuri kasv on ohtlik, sest hakkab piirama ja hävitama meie eluvõimalusi. Inimkonna tulevik ei seisne majanduse piiramatus kasvus. Ellujäämine sõltub hoopis sellest, kas tulevased põlvkonnad suudavad selle tontliku illusiooni kukutada. Kui suudavad, saaks majanduskasvu viimaks ometi tõeliselt analüüsida ning järele jääks ehk terve hulk häid ja kasulikke asju.