Pühaduse jälitajad

Ilmar Vene

Kübeke Uku Masingu hõlmamatuseni mahukast elutööst on jälle tuntumaks saanud. Küll pärineb tõlge õige noorelt tegijalt ja töö otstarvegi, nagu eessõnas teada antakse, oli rohkem praktilist laadi, kuid ka sellest, lõpetava viimistluseta jäänud tulemusest, tunneb tulevase autori juba kaugelt ära. Iseäranis raamatu teisest poolest, Gennadiuselt pärinevast osast, võib leida kauniskõne näidiseid, millest tohib arvata, et nende moodustamine suuremat täpsust taotlevat tõlkijat ühtaegu lõbustas. (Toimetaja on iseloomustanud seda sõnadega: “teatava vormimõnu edasiandmine”.) Raamatu esimeses pooles ilukõnet ei leidu; kui mõni lause äratabki tähelepanu, siis ehk ainult oma raskepärasusega. Ometi oleks ülekohtune kirjutada see tõlkija arvele. Masing ei kuulunud erandlike tõlkijate kasinasse vennaskonda, kelle tõlked mõjuvad algupärandeist raskepärasemalt; ta lähtus kirjutamata juhisest, mida järgib üheksakümmend üheksa protsenti vahendajaist: tõlge peab olema algupärandist arusaadavam. Jonnakuseni järjekindlaks muutus ta oma tõekspidamisi kaitstes alles siis, kui originaal oli talle tundunud nii segane, et selle selgemaks silumist sai võtta ainult sihiliku moonutamisena.

Kõnealuse raamatu tõlkimisel nii põhimõttelisi küsimusi veel ei kerkinud, selle hoidis ära juba töö puhtpraktilist laadi otstarve. Kogu tõlkija tähelepanu pidi suunduma ammuste tähiste tegeliku tähenduse avamisele: ülesanne, millega ta usutavasti sai hakkama. Ja tohib arvata, et selgus, mis tõlkimisega saavutati, võttis toimetamise käigus veelgi juurde; Marju Lepajõe on oma töö teinud nii kohusetundlikult, et oleks suisa kohatu selle kohta midagi eitavalt arvustavat ütelda. Ega vist õigustki poleks. Sest pädevamalt oskaks antud juhul kõnelda ainult hindaja, kellel muude tegemiste hulgas on tulnud ka tõlkemustandeid raamatuks töödelda. Niisiis jääb vaid piirduda lugemisel saadud muljetega; ja need muljed kallutavad ütlema, et kõik, mis Uku Masingu kunagises töös oli väärtuslikku, on käesolevas publikatsioonis alles. Igatahes ei tohiks ükski raamatut lugenu kahelda selles, et tõlkijaks tuleb pidada Uku Masingut.

Toimetamistöö kohusetundlikkus raskendab tutvustamist. Sest mida kõlbaks tutvustajal antud juhul üldse öelda? Ainsa väljapääsuna ilmuvad osutused sellele, mida oleks saanud teha teisiti. Paraku on seegi võimalus raamatu eessõnas juba esile toodud: teistmoodi oleks saanud teha kõikvõimalikke asju. Võimalused oleksid tõesti lausa erakordselt avarad: on ju nende väiksemahuliste teostega mingil määral seotud kõik hilisemad aastasajad. Pearaskus seisneks seega otsustamises, mida kommenteerimisel kasutada ja millest loobuda.

Jätkem siis kõrvale kõik nood tulevast kasutamist ootavad võimalused ja piirdugem nendinguga: seekord on toimitud nõnda ja see toimimisviis tundub igas suhtes kiiduväärne. Erilist äramärkimist aga peaks väärima nimede järjekindlalt ladinapärane kirjutusviis. Ei oskagi täpselt öelda, millal meil hakati kaaluma küsimust, mismoodi oleks kõige õigem kreeka nimesid kirjutada. Ja nüüd alles annab endast märku kõige kohasem lahendus: on tegemist ladina keeles kirjutava autoriga, siis kõik nimed jäägu ladinapäraseiks, nii nagu kreeka keeles kirjutanute puhul tuleks pidada kohaseks nimede järjekindlat kreekapärasust.

Üldse mõjub raamatu eestikeelne külg nii meeldivalt, et jääb vaid kõnelda tõlgitud teoste tagapõhjast; nii toimida on põhjust seda enam, et muule lisaks saame eessõnast kokkuvõtte varakristlikust kirjandusest, mis seni on eesti keelde jõudnud “üksnes kübemetena”. Omalt poolt lisagem, et nood kübemed, olles küll väga väärtuslikud, kuuluvad üliraskesti lähenetava kirjavara hulka: igaüks nendest näib juba kaugelt kuulutavat, et on mõeldud ainult pühitsetuile. Selles mõttes “Apostlikud isad”, mis Kalle Kasemaa vahenduses ilmunud, näib moodustavat meeldiva erandi; ometi needki läkitused, olgugi esituselt rahulik-põhjalikud ja äraseletavad, ei kuulu kõige huvitavama hulka, mida varakristlikul kirjandusel pakkuda. Kuid tutvustamistööd alustada oleks otstarbekas just kõige huvitavamast. Siis alles, kui lugejal on mingi üldkujutlus tollasest vaimsest olustikust, suudab ta mõistvamalt hinnata ka napisõnalist, selgitusi vajavat teavet ja võib-olla isegi laulutekste. Üldkujutluse tekkimisele aga aitavad kõige tõhusamalt kaasa üllatavad, nii-öelda pealeminevad üksikasjad, mida lugemisel võetakse omaks otsekui iseenesest.

Selles osas jätkab käesolev raamat paraku seniste publikatsioonide traditsiooni: neljandast ja viiendast sajandist pärinevad teatmeteosed – ei paku selline kirjavara põnevat lugemist kaugeltki kõigile. Sellest, kuidas on lugu loetavusega, kõneleb kõige selgemini üksikasi, mille otsekui muuseas saame teada eessõnast: tõlgete vähesus; ju siis õige üldiselt arvatakse, et need napid iseloomustused, milles varakristlikku vaimuvara püütakse kokku võtta märksõnalise lühidusega, saavad huvi pakkuda kõigest kasinale lugejaskonnale. Ja tõepoolest, ennekõike pöördub Hieronymus oma hingesugulaste, neljandal sajandil elanud kristlaste poole. Alles teises järjekorras tuli arvesse see, mida teose proloogis pakutakse tähtsaimana: näidata kristluse vastu haukuvatele koertele, see tähendab ristiusku halvustavatele paganlikele filosoofidele, et kristlasedki, sarnaselt muude hingest ja jumalast huvituvate inimestega, on paari sajandi vältel loonud ülirikkaliku kirjanduse. Sest mida said nood haukuvad koerad Hieronymuse ajal enam tähendada? Toimis ju kristlus juba impeeriumi põhitoena ja tema heroiline aeg oli möödas. Hieronymuse ajal pakkus huvi veel ainult küsimus, millal kristluse vastu haukuvatele koertele suukorvid pähe pannakse.

Teisel ja kolmandal sajandil kristluse juhtseisundit veel polnud; vastupidi,  paganad heitsid kristlastele ette jumalatust ja viimased pidid kannatlikult selgitama, et just kristluses tuleks näha parimat ja ainuõiget õpetust. Kristlastel tuli oma üleolekut tõestada ja ootuspäraselt tegid nad seda konkreetsete näidete toel; näited paganlikust maailmast on apologeetidel pidevalt käepärast ja nii ilmub nondes kaitsekõnedes tollane olustik kogu oma mitmekesisuses. “Apostlike isade” tekstides valitseb mingi lõpetuse ühetoonilisus: lugemisel jääb mulje, et Suurtõde, olles maailma lõpuks kõigile äratuntavalt läbinud, on kogu maisuse muutnud teisejärguliseks. Apologeetide loomingus seevastu asendub eshatoloogiline üldhoiak poleemilise erksusega. Ja seepärast on apologeetika kõige paremaks varakristluse tutvustajaks. Kui näiteks Justinuse ja Tertullianuse vastavad teosed samade kaante vahele paigutada ja neile veel Minucius Felixi “Octavius” (“varakristliku kirjanduse pärl”!) lisada, oleks sisult suurepärane ja mahult meeldiv raamat valmis. Veelgi parem aga, kui need väiksemahulised vaimutooted avaldada ühekaupa: tõlkija saaks hoolikamalt kaaluda, mida pidada kommenteerimise vääriliseks, lugejal aga poleks hirmu, et ta oma väärtuslikust ajast kaotab liiga palju. Ja muidugi kõige tähtsam: sisuline mitmekesisus ei laseks tal hajameelseks muutuda. Oleksid nood ammused asjad paremini tuntud, siis ei tunduks mõnigi kahekümnenda sajandi vaimuelu ilming enam eriti uuenduslikuna. Ei hooli seksuaalsuse sakraliseerimisest lugeja, kellel on teada, kui agaralt nonde küsimustega varakristluse aegadel tegeldi. Isegi kristlaste kohta “Octaviuses” mainitakse, et nad oma eestseisja ja preestri suguelundeid kummardavat. See oli muidugi tollane kuulujutt; ja selle lähet, arvas üks eluaegne patristikaga tegeleja, tuleks näha selles, et patukahetseja tavatses preestri ette maha põlvitada ja tema põlvi emmata.

Seda laadi mitmekesisust ei saa siinkohal vaadeldavad teosed muidugi pakkuda. Ometi oleks liialdus väita, et üldhuvitavat ainest ja muid väärtusi üldse ei leidu. Omaette äramärkimist väärib juba ühtekuuluvustunne kaugete aegadega, mis meid tähtjate meeste katalooge lugedes valdab. On seda siis vähe, kui neljanda sajandi viimasel aastakümnel tegutsenud inimene meile ütleb, et see või too tema kaasaegseist on ikka veel elus? Missugune reportaažlikkus! Epiphanius, Kyprose Salamise piiskop, on ikka veel elus “ja sepitseb juba kõrges vanuses olles mitmesuguseid töökesi” (lk 84)! Kõige tähtsamat tööd, “Kõikide eksiõpetuste vastu” paraku ainult mainitakse; meile ei öelda, et selles saavad väärilise vastulöögi tervelt kaheksakümmend ketserlust, kusjuures juttu tehakse sektidestki, mille liikmetele tundus, et kõige paremini teenitakse jumalat sugueluliste atribuutide urjamisega.

Teatmeteoses polnud selletaolistele üksikasjadele kohta ja nii pidi Hieronymuse esitus ühetooniliseks kujunema, kuid seda ühtlust saab võtta ka omaette väärtusena: “Kuulsatest meestest” tõendab, kui jäägitult olid neljanda sajandi vaimuinimesed pühendunud kõige tähtsamale, surematule inimhingele ning selle igavesele lähtele. Üksikasjade tõlgendamisel võisid nad ju lahkneda, kuid seda selgemini ilmnes üksmeel peamise üle otsustamisel. Sellest tulenebki Hieronymuse esitusviisi ühtlus: autor huvitus ainult sellest, mis oli seotud kristliku pühadusega. Spetsiifilisema väljenduse sai huvi puhkudel, kui tähelepanu oli suundunud pühaduse erinevatele astmetele. Pühadust nimelt iseloomustas saatuslik kahesus: nagu polnud vähimatki kahtlust tema reaalsuses, nii ta oma päriskujul osutus täiesti lähenematuks. Niisiis tuli leppida tema kaudsete, eriastmeliste avaldumistega: tunti nähtusi, mis suurpühaduse vahetust naabrusest pärinevaina olid lähtega peaaegu samatähenduslikud, kuid kaugelt rohkem oli teise- või kolmandajärgulise pühaduse kandjaid. Ei puudunud ka ilmumid, mis olid pühaduse maine omandanud mingi arusaamatuse tõttu. See kõik nõudis kannatlikku eritlustööd ja just sellele oldi neljandal aastasajal pühendunud. Hieronymus ja tema hingesugulased sisustasid oma elu pühaduse jälitamisega; iga ilmingu, millega Tõde oli andnud märku oma vägevusest, võtsid nad vaatluse alla, et pühaduse suurusjärku täpsemini kindlaks määrata. Tõsimeelsus saatis neid hommikust õhtuni ja neil polnud midagi  ühist selle kometiga, mida meie päevil kristluse nime all harrastatakse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming