Päikesetõus Lilleküla staadionil

Vaapo Vaher

Jalgpall on täiuslik sportmäng, mis suudab vastupandamatult kütta meeli, aistinguid ja vaiste. On üks asi, mida mingid üliõpilasrahutused, linnamässud või mis tahes ülemaailmsed protestiliikumised ei või endale lubada, isegi kui nad seda oluliseks peavad. Ja see on jalgpalliväljaku hõivamine pühapäeval! / --- / Võite vallutada katedraali, ja paavst esitab protesti, mõned katoliiklased on nördinud, teisitimõtlejatest vähemik toetab, pahempoolsed võtavad tolerantse hoiaku ja traditsioonilised ilmalikud parteid tunnevad (salajas) rõõmu. Võite vallutada ka mõne partei peakorteri, ja teised parteid, deklareerides oma solidaarsust või jättes selle deklareerimata, mõtlevad, et see oligi neile paras. Aga kui keegi vallutaks staadioni, siis – jättes kõrvale esimesed reaktsioonid – ei õigustaks seda keegi: Kirik, Pahempoolsed, Parempoolsed, Riik, Kohus, Hiinameelsed, Abielulahutuse Kaitsjate Liiga ja Anarhosündikalistid oleksid kõik valmis naelutama kurjategijad häbiposti. Niisiis on olemas kollektiivse tundlikkuse hell piirkond, mida keegi – olgu veendumusest või demagoogilistel kaalutlustel – ei luba puudutada.

Umberto Eco

 

 

Bob Henriques/Magnum Photos. 1959.

Jess! Nüüd on see juhtunud! Jalgpall on tunginud ka Kunstihoonesse. See oli möödapääsematu tegu, sest kõikjal mujal on jalka juba ammu enesestmõistetavalt sees. Tänapäine jalgpall on totaalne fenomen. Maailm maailmas. Just jalgpalli kohta käib kõige täpsemalt Švejki maksiim maamuna sees peituvast veelgi suuremast kerast. Jalgpall on gigantseima kodanikkonnaga riik, millel oma võimas finantssüsteem, bürokraatiamasin, majandushoovad. Äriässad ja agentuurid. Aated ja ideoloogia. Eetika ja esteetika. Legaalne seaduskuulekus ja ablas põrandaalusus. Võim ja maffia. Püromaanid ja märulipolitsei. Pühamehed ja perverdid. Üks märksõna on ekshibitsionism, kusjuures edevaiks enesenäitajaiks pole üksnes võitlevad isendid, jalgpallurid, need trussikutega miljonärid, vaid sageli ka keset mängu väljakule lippama pääsenud ihualasti fänn, hetkeliputaja hiiglasliku auditooriumi ees.

Kõige säsiks on aga muidugi mängust endast eralduv seletamatu energeetika, jalgpalli pürgimus aina kulmineeruda. Jalgpall on täiuslikem sportmäng, mis suudab vastupandamatult kütta meeli, aistinguid ja vaiste. Ise olen ma perfektset jalkamängu võrrelnud õnnestunud suguaktiga, kus mängualguse tasased kompamised kasvavad üle rünnakutõugeteks, kirglikeks tungimisteks vastase karistusalasse, atakk järgneb atakile, kuni jõulisest orgastilisest löögist purskub pall väravavõrku, paisates mängijad ja publiku naudingu kõrgkuumusesse. Oigama ja ulguma. Niisiis, jalgpall pole parem kui seks, nagu šlaager kõneleb, vaid jalgpall ise ongi seks.

Ent tingimata on jalgpall ka omapäine kunstisegu, milles osiseid igast kultuurisfäärist. Balletist performansini. Stanislavski süsteem töötamas kõrvu Artaud’ julmuse teatriga. Jalgpallis pesitsevad sõbralikult rööbiti modernism ja postmodernism. Üks ei ole teist alla kugistanud ja näib, et ei kugistagi. “Post” ilmneb entusiastlikult eeskätt Euroopa võimsas klubijalgpallis, mis kihiseb rasside segust. Kirevas klubivutis veikleb elemente järelkolonialismist, tsitaate erinevatest jalkatraditsioonidest, Pele, Beckenbaueri või Maradona maneeride iroonilisi jäljendusi, vihjeid Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Aasiasse. Vene juudist uusmiljardäri poputatud Londoni Chelsi vutimeeskond on vereliselt kirjum kui Londoni linn ise.

 

Jalgpall ei ole ainult meeste mäng

 

Vana hea modernism triumfeerib aga riikide rahvuskoondistes, EMide ja MMide aegu. Siis  lehvib romantism, laksuvad riigilipud, pasunad hüüavad hümne, mida rivis seisvad vutimehed ja lainetavad tribüünid andunult kaasa undavad, põhiemotsiooniks on liigutav ja elitaarne isamaalisus. Ehkki paljudes rahvuskoondisteski aimub vaieldamatut segaverd, on riiki esindavad mängijad allutatud kõik rangele kodakondsusnõudele, nad peavad olema langetanud printsipiaalse otsuse teatud maa ja kultuuri kasuks.

Eesti jalgpallil on keerukas otsustavalt postmoderniseeruda. Tumedanahalisi meie kliima ja pisiraha ei meelita. Meie klubide läbilöögivõime on väike. Kogu lootus on kontsentreeritud rahvuskoondisele. Ja ehkki selleski slaavilikke sugemeid, peame rahvusmeeskonda emotsionaalselt hingeligidaseks. Meie koondisel on oma stiil ja mängulised veendumused.  Arhetüüpselt eestilik jalgpall on oma loomult karmilt kontseptuaalne, ei või lubada endale kergemeelselt improvisatsioonilist rünnakusädelust, vaid peab tuginema üksnes läbimatule kaitsele. Nii, nagu eesti rahvuskunstki. Ometi tükib meie nüüdne kultuur kaitsetegevust unustama ja see on katastrofaalselt ohtlik. Ka eesti jalgpall üritas vahepeal üdini liberaalset, lahtist jalgpalli lahmida ja karistus oli kerge tulema, vastased tagusid kohemaid me puuri võõraid palle täis. Väikerahva jalgpall ja kultuur peavad evima sootuks suuremat (enese)kaitseinstinkti kui hiiglaste oma. Vaid kindlustatud tagalaga võime võõrastes särkides figuuridel lubada meie väljakupoolel triblada. Üksnes omaenda arhetüüpsust säilitades tohime end immutada muude mõjutustega. Eesti jalgpallil ja kultuuril on  ka ühiseid puudusi. Mõlemal jääb vajaka artistlikkusest. Meie saavutusteks jäävad usinad töövõidud.

Jalgpalli hegemoonia nüüdisspordis on vääramatu. Vehklemine või judo või lestaujumine jäävad ühiskonnas alati irdasendisse. Toogu nende alade viljelejad kullast kaelamedaleid või tsentnerite kaupa. Jalgpallis lunastab aga üks hiilgemäng kümmekond luhtunut. Ketta- või odamehed võivad ka vägevaiks kerkida, aga nende tegevuses kajastub talituslik primitiivsus, eesmärgi kalevipojalik algelisus – kes pillub oma tööriista kaugemale. Ses ei peitu ühiskondlikku kaalukust. Jalgpalli sotsiaalne funktsioon on aga määratu. Nüüd, mil valgete meeste suured kahurisõjad enam-vähem lõppenud, jääb isase inimese meeltes ohtralt üle kasutamata raevu, tumedat anonüümset võitlusviha,  mille jalgpall staadioneil ohutult transformeerida aitab. Ilma et see kasvaks määratuks kuritegelikuks jõuks. Olen kunagi juba kirjutanud jalgpallist kui päästvast preservatiivist, mis kogub endasse maailma staadionitele kogunenud miljonite laulvate, hõiskavate, röökivate, sõimlevate, nutvate, rõõmust karglevate maskuliinide alateadvuslikku musta vaenulikku energiat. Ent nüüdseks on klaarunud, et üksnes maskuliinidest kõnelda oleks subjektiivselt ühepoolne. Jalgpall on tunginud ka sügavasse naissoosse. Ma ei mõtle vaid briti lokitatud vanatädisid, kes ärevusega ihus Inglise kõrgliiga järgmise nädalavahetuse pallimöllu ootavad. Või Brasiilia tribüünide kauneid puusaõõtsutajaid. Ega isegi mitte aina kasvavat eesti piigadest fännide hulka, kes, rahvusvärvid põsele võõbatud, poistega koos lauldes staadionile marsivad.  Ma kõnelen eeskätt üleilmsest paisuvast naistemassist, kes ise võitlusihas, korksaapad jalas, väljakule tormlevad. Naiste jalgpall on oma arengus teinud määratu äkkhüppe nii kvantumis kui kvaliteedis. Naiste tiitlivõistlusi jalgpallis vahin ma telekast täie mõnuga. Isegi Eestis mängivad naised juba rohkem jalg-, kui korv- või võrkpalli. Ehkki naised pole jalkamängu lisanud leebust, vaid võitlus käib karvu kitkuva karmusega. Nii et jalgpalli postmodernsusesse on lisandunud veel üks näojoon, feministlik. Naine ei kükita enam ootavalt kodus, kui mees puhkepäeval õllesena staadionile sibab. Muide, mulle tükib üha silme ette ühe meie spordiajakirja foto, millel täies jalgpallivormis eesti noorik jalkamängu vaheajal oma beebit tissitab. Kui titel kõht täis, tõmmati särk jälle sirgu ja tagasi platsile.

Mul on tunne, et kui Toulouse-Lautrec praegu pintseldaks, ei maaliks ta Moulin Rouge’i tantsivaid prostituute, vaid leiaks mõne vulgaarselt poeetilise poosi naisjalgpallurite kirglikult etenduselt. Ja Monet’ ei fikseeriks maniakaalselt katedraale, vaid imetleks mõnd jalgpalliehitist, mida on kerkinud oma funktsionaalses kauniduses üle Euroopa hulganisti. Eesti kunstioksjonil lööks aga hinnarekordeid Konrad Mäe värvipilt “Päikesetõus Lilleküla staadionil”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming