Päkapikud-rindemehed

J?n Rooste

Kuidas Lumivalgekesest taas kord ei saanud feministlikku ikooni harri rospu

1.

Mul ei ole balleti suhtes, erinevalt ooperist, mingeid eelarvamusi. Kehakeeles mõistan ma emotsionaalset rõhutamist, „ebaloomulikkust” (tehnilises mõttes), teatavat groteski me igapäevase liigutuste jadaga võrreldes paremini kui häälekasutuses. Ekstaole. Eriti võluv on veel modernne, ekspressiivne tants, aga see selleks.

Ungarlaste meeskonnatööna valminud lasteballett ülituntud muinasjutu motiividel on loomult ikka pigem „klassikaline” (muidugi nooremale, püsimatumale publikule mööndusi tehes) – lembeduetid jms. Kuigi, jah, mis nende pagana päkapikkudega pääle hakata… Jõuline, koomiline, mehelik, veidi töllerdav, karakterikeskne (lihtsate võtetega, dramaatiliselt hästi tabatud rollid tervelt seltskonnalt, muidugi – eks  siin ole kõva koreograafitöö taga), publikut võluv balletitants tollelt seitsmeselt rühmalt. Päkapikkude (ja nendega liitunud Lumivalgekese, või ka nendega võitlusse astunud nõiamoori) ansamblimäng lõi selle aura, mis lapsed tükiga kaasa tõmbas. See oli see, isegi minu jaoks. Ja muidugi hirmutav nõiaköögistseen, kui kuri võõrasema end peletiste abil vanamooriks muundab – nägin, kuidas pisemad vaatajad silmad kätega katsid! Mis ilus õud!

 

 

2.

Lavastaja põhjendab kavalehel (mis lehel, see on terve kleepusraamat, mis lastele veel takkajärelegi tegevust pakub) oma teemavalikut sellega, et tänapäevased „Lumivalgekese…” töötlused teatrites ei ärgitanud ta meeli, ta tahtis teha sellest „lugude loost”, kõige kuulsamast muinasjutust oma versiooni. Ja see versioon on üsna klassikaline, lahknedes küll pisut vendade Grimmide üleskirjutustest, kuid matkides veidi Disney kurikuulsat varianti (nõid pudeneb lõpuks päkapikkude eest põgenedes kaljult), mis ei ole iseenesest sugugi halb valik. Varasemad Disney täispikkade animatsioonide lood olid teistmoodi töödeldud: ei visatud välja jutustamise elemente, et asendada need flirtivate või tolatsevate eriefektidega (mida harrastab suur jagu viimaste kümnendite multifilmitööstuse ja kahjuks ka lasteteatri mainstream-suunast), vaid nautisid omal moel just seda jutustamiskunsti, oma eripärast animatsioonikeelt. Ning kuigi ungarlaste balletiversioonis ei olnud erinevaid pilte/loo elemente iseenesest palju, siis loo jutustamise naudingut seda enamgi: tähelepanuväärseim oligi too peatumine, tunnete ja tungide ja emotsionaalsete elementide ja seikluse idude väljajoonistamine. See on tõesti üks selline lastetükk, mis paneb lapsed kaasa mõtlema, jälgima, sest stseenid rulluvad täies pikkuses lahti, neile on aega antud, aega pühendatud – ja näitlejad laval pühendavad oma aega, et seda lugu rääkida. Aeg aga on tänases Eestis üks defitsiitne kaup, uskuge mind, ma tean! Iga endale võidetud sekund on kullakaaluga, ning lood, võluvad, põnevad lood on mu jaoks vahest parim, mis saad nende hetkede jooksul endale pakkuda. Või oma lapsele.

 

 

3.

Klassikaline ei ole too „Lumivalgeke…” vaid jutustamise naudingule keskendumise mõttes. Siin on veel miskit: loo elemendid ei ürita anda uusi tõlgendusi, paigutada mõnd tuntud tegelast teise valgusesse, lunastada Võõrasema (hetkiti siin küll selge femme fatale’i kuju – võrgutab nii printsi kui jahimeest) või pesta Lumivalgekeselt maha naiivse plikakese naiselikku võlu, tehes tast näiteks feministliku kangelase, kes paneb räpased päkapikud paika ja sunnib neid ise koristama ja kokkama. Ei miskit säärast. Lumivalgekesest lihtsalt ei saa feministlikku ikooni, kui me ei taha just selle loo võlu pääl tallata. Ta on veidi ulapäine piiga, särasilmne armuja, naiselik hoolitseja, puhtusearmastaja, isegi oma printsessilikkuses siiras ja töökas. Noh, psühhoanalüüsi vahenditega võiks päkapikkude kallale asuda küll: mida need seitse üheskoos, ent siiski üksinda elavat veidrikku tas õigupoolest näevad? Sest, tõesti, veidrikud nad on – narkoleptilisest Unimütsist paranoilise ja pahatujulise Torisejani, säält edasi vastutustundetu ja keskendumisvõimetu Ninatargani… Jajaa. Aga see kõik pole Gyula Harangozót õnneks kübetki huvitanud. Tema eesmärk on olnud siin teine.

 

 

4.

Ma usun, et see, mida vajab moodne süvakultuur, on kontakt vaatajaga/lugejaga/kuulajaga, samm (olgu või pisitilluke, ma ei taha sugugi kutsuda kedagi tarbimisjanus ja pääliskaudse hämaraollusega kurameerima või vallatlema) vastu tulevikule, sest kohtumine temaga seisab meil ees juba tunni aja pärast. Et Lumivalgeke ja ta seitse sõpra praegu Estonia kavasse prahvatasid ning kõik etendused (tõsi, neid on liiga vähe, teatrijuhid, võtke kuulda: seda võiks nüüd küll pisut pikemalt või tihedamini mängida, kui tunglejaid jagub) kohe välja müüsid, näitab mingit nälga, mis meil lastekultuuri osas õhus on. Tõsi küll, lastekirjandus on teinud läbi uue tõusulaine, paar filmikest on ka tulnud, lastetükkegi tehakse (kuigi neist nii palju – või siis nii palju hääd – ei kuule, kui tahaks), aga seda on ikka ja alati vähe, sest meie eesmärk on ju selge: takistada järgmistel aastakäikudel kaubakeskusepõlvkonna järgi samme seadmast. Ühe ühiskonnasegmendi jagu noori me oleme juba kaotanud – eks me hakkame seda tundma tõesti omal nahal, kui jõuab kätte nende kord Eesti elu edendama asuda ja asju otsustada. Aga see on ainult lahing, kus lüüa saime. Sõda kestab. Ja paistab, et balletipäkapikud passivad veel eesliinile üsna kenasti. Üle kahe tunni sõnatut tükki jälgida ja mitte tähelepanu kaotada, see on juba suur saavutus, eriti, mil teame, et säilitus- ja magusaineid ja telepurgipilte ja arvutivõimalusi täis topitud lapsepead ei sisalda enam eriprogrammi keskendumisvõime jaoks, et me räägime hüperaktiivsusest kui massilisest probleemist. Säärane keskendumisharjutuski on juba iseväärtus, rääkimata isesorti emotsionaalsest laengust, mis taga kaasas käib. Nii et klassikaline, välja peetud, suurte üllatusteta, aga võluvalt lahendatud ja ilma jutustamishirmu põdemata ära räägitud lugu. Korralik töö.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming