Põleva maja protsess

MIHKEL MUTT

Iraagis praegu toimuva jälgijate seas on lisaks parastajaile kindlasti ka nördinuid, kes tahaksid südametäiega käega lüüa ja Ameerikale soovitada: mis te ikka jändate, kui teid nii väga ei taheta, laske Saddam puurist vabadusse tagasi, las vaatavad ise, kuidas hakkama saavad. See soovitus polegi päris arulage. Ühelt poolt on ilmne, et Iraagis puhkeks pikk ja verine kodusõda. Teisalt on tõenäone, et selle võidaksid siiski Saddami vastased. Ameerikat küll näägutataks, et keeras pasa kokku, mida teised peavad likvideerima, teisalt aga saaksid iraaklased niimoodi üle oma rahvuslikust alandusest, et nad ise ei suutnud oma diktaatorit kõrvaldada. Lõpuks, kauges tulevikus, oleksid võibolla kõik rahul.

Muidugi tundub see väga ebaökonoomne, energia raiskamine ja ebamõistlik. Aga Iraak ongi minu jaoks viimase aja suurejoonelisemaid tõendeid sellest, et inimeste ja riikide käitumist ei juhi mõistus, vaid kõik muu, eelkõige aga uhkus ja eelarvamus. Valgustuslik mõtteviis on alati lootnud, et inimesed käituvad valesti, sest nad ei tea, mis on õige käitumine. Näidake neile õiget teed ja nad käituvad õigesti. Tühjagi.

Seoses sellega ei saa mööda ühest näivparadoksist. Iraaklaste arvamust on uuritud mitut puhku. Kuigi nagu alati on neid, kelle elu on läinud pärast pööret kehvemaks (ja mida rohkem eraisikuid langeb, seda suuremaks viha paisub), domineerib ometi arvamus, et elu on läinud paremaks. Kuidas seda ühildada järjest kasvava Ameerika-vaenulikkusega?

(Vahemärkus. Iraagis on esimesed enesetaputerroristide rünnakud. Erinevad andmed kinnitavad, et need ei ole kodukasvanud, vaid al-Sadri-suguste fanaatikute appi kutsutud ja Islami D?ihaadi ja Hezbollah? poolt lahkesti ?laenatud?. Enesetaputerroristidele on sisendatud, et võitluse eesliin kulgeb praegu Iraagis, sest seal tuleb võidelda USA, s.t. vana Saatana endaga, Iisrael on kõigest tolle poeg. Aga kui praegused sündmused kumuleeruvad, ilmuvad loomulikult ka Iraagi omad suitsiidiründajad.) Põhjus on ilmselt selles, et inimeste teadvus suudab praktikas reaalselt seotud asjad teineteisest lahku kujutleda. Egiptuse ja teiste araabia maade noorsugu suhtub ameerika tsivilisatsiooni valdavalt samasuguse vaimustusega nagu suhtutakse kõikjal maailmas. Ja nad tahaksid sinna ka õppima või elama minna. Ja ega iraaklased pole demokraatia vastu. Neile lihtsalt ei meeldi, et selle toovad ameeriklased. Ja Ameerika ei meeldi mitmel põhjusel, eelkõige Suure Venna kompleksi pärast. Too tuleb ja õpetab. Ja kui ei kuulata sõna, siis teeb õnnelikuks vägisi. Kas ei jonni ka väike laps, kui teda lusikat hoidma õpetatakse: tahan ise teha!

Ameerika on halb lapsehoidja. Ta usub, et maailma valitseb mõistus ja võtab rahvaid kui ratsionaalseid üksusi, kes peaksid aru saama, mis neile hea on. R. Raud märkis PLis õigusega, et demokraatiat ei saa jõuga peale sundida. Lisaksin, et asi pole üksnes jõus. See, kui hästi mingi idee kusagil tööle hakkab, kuidas mingi kord implementeerub, ei ole invariantne, vaid sõltub alati konkreetselt selle rahva ajaloolisest kogemusest, tema hoiakutest, mis võivad olla absurdsed, aga mida ei saa ignoreerida. Ükski rahvas ei ole puhas leht, nagu arvab valgustuslik mõtteviis. Ja Ameerika on valgustuse tunglakandja. (Pole ime, et Prantsusmaal oldi XVIII sajandi lõpul Ameerikast nii vaimustatud.)

Võtame või sotsialismuse. Äkki oli eestlaste tõrjuv hoiak selle vastu tingitud asjaolust, et meile tõid selle venelased, ja venelastega ei puutunud me kokku mitte nende kõrgaristokraatia ja haritlaste kujul, vaid ?vankadena?, kes arvasid, et bidees pestakse kartuleid. Äkki oleks sakste kehtima pandud sotsialismus palju paremini kaubaks läinud?

Vene sissetoomine ei ole päris kunstlik. Sest mida tegi Venemaa, Trotski permanentse revolutsiooniga avalikult, hiljem varjatult? Ta soovis maailma rahvastele uut ja helget ilmakorda kätte tuua. Revolutsiooni ja demokraatia ekspordil on ühisosa. Mõlemad on juhindunud (teataval määral) headest kavatsustest. Mõlema puhul on tegemist sotsiaalse kujundustööga. Ja näiteks ka venelased ei saanud siiralt aru, miks neid nii paljudes N. Liidu piirkondades ei armastatud. Ei saa aru ka ameeriklased, miks neid nii mõnelgi pool vihatakse. Need paralleelid on suurel määral vormilised (terve mõistusega inimene ei saa Venet ja Ameerikat ühte patta panna), aga need on siiski olemas.

Poliitikas nagu inimsuheteski on pea alati põimunud altruistlikud ja egoistikud motiivid. Ameerika tungis Iraaki mitmel põhjusel. Osa motiive on osutunud vääraks, nagu massihävitusrelvad ja Saddami seos al-Quedaga. Laiem eesmärk oli aga algatada siitkaudu Lähis-Ida demokratiseerimine. Ka sel on mitu aspekti. Muidugi inimlikum ühiskond. Aga USA-l oli näiteks ka plaan tuua oma sõjaväebaasid suhteliselt ebakindlaks muutuvast Saudi Araabiast uude ja tänulikku liitlasriiki Iraaki. Ühtaegu pidi demokraatlik Lähis-Ida tagama Iisraeli turvalisuse. Ja siis muidugi huvi nafta vastu, millest on kirjutatud iseäraliku mõnu ja õelusega. Kuigi ma ei mõista, mis on selles imelikku, kui maailma suurim tööstusriik on huvitatud, et nafta maailmas voolaks. Ega siis seda Iraaki lausa jõuga ära võtma mindud. Muide, enamik majandusteadlasi nõustub, et viis, kuidas paljude naftariikide ladvik oma maa varudega ümber käib, on veel keskaegsem kui Venemaal, kus majanduskasv põhineb samuti odava toorme ekspordil. Potentsiaalselt jõukate naftariikide elanikkond vireleb vaesuses. Naftahinnad on maailmaturul aga kunstlikult kõrged, sest OPECi maade naftakompaniid on riigi omanduses. Kui lubataks tekkida vabal konkurentsil, langeksid hinnad umbes kolmandiku. Ja lisaks naftamajandusele hakkaks neis riikides arenema ka turumajandus.

Lõpuks tahaksin meie kodukootud parastajatele meenutada, et praegune olukord on kardinaalselt teine kui sõja alustamisel. See puudutab ka suurriikide omavahelisi suhteid. Nagu A. Lobjakas eelmine Sirp märkis, on eurooplased väga mures, sest kui Iraagis kord lõplikult käest läheb, siis afekteerib see esmajoones Vana Maailma. Seoses sellega pole saladus, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei rõõmustanud põrmugi Hispaania uue peaministri otsuse üle oma väed välja tuua. Sest praegu on esmatähtis vältida Iraagis kolossaalse ?Liibanoni? teket, ükskõik mis hinna eest. Kui endale põlev katus kaela kukub, pole mahti vaielda, kes süütas.

Sõda on nagu reostus või prügi, mida on parem endast võimalikult kaugele viia. Oleks huvitav teada, mil määral läheks eurooplastele korda, kui USA demokratiseeriks mõnd riiki oma külje all, mitte meie rannavetes. Või kui paljude eurooplaste teadvust kotib see, et Colombias käib nelikümmend aastat kodusõda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming