Põlvili või püsti?

Jaak Allik

Kas me tõesti loeme oma südames õigeks ajaloo, kus räägime kollaborant Ernesaksast, kaasajooksik Merest, kohaneja Pansost?

Karjahärmi ja Sirgu uurimuse mastaapsus äratab aukartust, eriti veel silmas pidades, et tegemist on eesti haritlaskonna rohkem kui sajandipikkuse (1850–1987) kujunemistee analüüsi kolmanda osaga. Samas tuleb tõdeda, et ilma eelnenud, (ka autorite eneste) üksikkäsitlusteta seda raamatut polekski sündinud, sest juba oma mahu ja mastaabi tõttu on sellel küllaltki kompilatiivne iseloom. Tsitaate ja viiteid on tuhandeid Vainost kuni Fukuyamani. Kõrvuti kasutatakse nii soliidseid sotsioloogilisi süvauuringuid kui mõne ebaolulise tegelase memuaare, mis annab teose allikabaasile mõnevõrra juhusliku iseloomu. Need leheküljed, kus autorid on usaldanud omaenda ajaloolist vaistu ning analüüsivõimet (tahaksin eriti esile tõsta alapeatükke “Kuuekümnendate põlvkond” ja “Humanitaaria võimalustest” ning teose lõppsõna), on märgatavalt huvitavamad kui need, mis jätavad kohati kättesattunud materjali kokkukleepimise mulje.

Struktuurilt jaguneb uurimus kaheks: perioodi probleemseks käsitluseks (osad “Haritlaskonna kujunemine ja koosseis” ning “Võim ja haritlaskond”) ning n-ö erialapidiseks esituseks (osad: “Spetsialistid ja ametnikud” ning “Teadlased ja kunstiintelligents”). Raamatu mõlemas pooles on püütud enam-vähem järgida ka kronoloogilist printsiipi. Siit tuleneb aga väga palju kordusi. Küsimusi tekitab ka osade sisemine struktuuriloogika. Nii loeme näiteks Tartu ülikoolis toimunust kõigepealt esimese osa mitmes alapeatükis, siis seoses spetsialistide ettevalmistamisega ning lõpuks ka veel eraldi peatükis “Tartu Riiklik Ülikool”. Iseenesest pole valitud struktuuris ehk midagi halba, kuid see eeldanuks küllalt karmikäelist toimetamist. Teos jätab aga mulje, et seda pole enne trükkiandmist isegi keegi (kaasa arvatud autorid ise) tervikuna üle lugenud. Vastasel korral on seletamatu, et kordused kujutavad endast mitmelgi juhul lihtsalt suurte lõikude copy-paste-ülekandmist raamatu ühest peatükist teise (lk 191/632, 200/542, 286/611). Lohakaima juhtumina esitatakse lk 234 kümne rea jooksul millegipärast kahel korral NLKP liikmete üldarv 1989. aastal. Üksikfaktid ning arvud korduvad teoses aga lausa massiliselt.

Toimetamine oleks kindlasti vältinud ka küllaltki paljusid üsna hämaraid mõttearendusi: “Eesti põllumajanduses oli rakendatud varemolematul määral intellektuaalset jõudu, ent ometi võis selline majandusharu eksisteerida vaid Nõukogude impeeriumi kontekstis” (lk 424). Autorid on püüdnud hõlmata hõlmamatut, sest keegi ei saa olla võrdselt kompetentne analüüsimaks agronoomide ja arhitektide, näitlejate ja kirikuõpetajate “kohanemis- ning vastupanuraskusi” poole sajandi vältel.

Saame lugeda, et “pastorite valimine esinduskogudesse, kellele langes osaks Eesti iseseisvuse taastamine näitab, et vaimulikkond kui tervik ei olnud end okupatsiooni aastakümnetel rahva silmis kompromiteerinud, vaimulikku usaldati” (lk 522) Ilmselt võiks siis sama järelduse teha  juristide ja (hoidku jumal!) ka kommunistide kohta, keda valiti nimetatud esindusorganeisse ju mitu korda rohkem kui vaimulikke. Mõtlema paneb rõõmus tõdemus, et “kooperatiivide ja ühisettevõtete loomine andis juristidele võimaluse lahkumiseks okupatsioonivõimu õiguskaitseorganitest” (lk 433). Õnneks loodi neid kooperatiive siiski vähe, sest kui okupatsioonivõimu õiguskaitseorganid oleksid kaadrist täiesti tühjaks jooksnud, ei loeks ega arvustaks me kõnealust raamatut, vaid lebaksime täna ehk mõnes bituumenihoidlas. Hoomamatu on lk 231 esitatud tõdemus, et “Hruštšov andis hingamisruumi ka loovintelligentsile ja sekkus ise aktiivselt kirjanike ja kunstnike tegevusse” jpt.

 

 

Puder ja kapsad

Tõsiseks puuduseks on statistilise materjali esitamise juhuslikkus ning ka tohutu ülekoormatus kõikvõimalike ja sugugi mitte oluliste arvandmetega. Võiks ju eeldada, et ajajärku 1940–1987 käsitlev teos annab meile kõigi vaatlusobjektide statistika nii 1940. kui 1987. aasta kohta ning vahepealsed arvud võrreldavais ajavahemikes. Paraku on raamatus esitatud statistika üsnagi juhuslik ja põhineb suuresti sellel, mis on kätte puutunud. Tüüpiline on näiteks usukoguduste ja nende liikmete arvu esitamine baptistide osas 1971., adventistide osas 1972., õigeusklike osas 1974., luterlaste osas 1986. ja metodistide osas koguni 1990. aasta seisuga. Jääb arusaamatuks, miks mõnel juhul minnakse statistikas kaugele üle 1987. aasta piiri ning miks ka siis pole lihtsamategi asjade esitamisel ühtset alust. Nii on raamatu lisades toodud kõrvuti kõrgkoolide rektorite nimekiri seisuga 2006. ja loomeliitude esimeeste nimekiri seisuga 2000.

Niivõrd mahuka teose juures on näpuvead mõistagi vältimatud ja neid on raamatus arvukalt. Mõned vead annavad tunnistust aga pealiskaudsusest ajastu ja inimeste tundmisel. Muigama paneb tol ajal 28aastase lavastaja Peeter Jalaka läkitamine loomeliitude esindajana NSVL rahvasaadikute kongressile 47aastase Saaremaa insenerist ja kalandustegelasest nimekaimu asemel. Johan Eichfeldi arvamine 1951. aastal NLKP ridadesse (lk 62) on juba tõsisema tagamaaga eksimus. 1946. aastal parteituna Eestisse saabunud Eichfeld oli 30ndate aastate lõpul osalenud akadeemik Vavilovi mõrvamisega lõppenud tagakiusamises ning 1940. aastal pärinud ka tema ametikoha Üleliidulise Taimekasvatuse Instituudi direktorina. Parteituna määrati ta 1950. aastal (parteist välja heidetud) Hans Kruusi asemel ENSV Teaduste Akadeemia presidendiks ning 1958. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – ametikohale, millel olev isik kuulus automaatselt EKP Keskkomitee büroo koosseisu. Parteisse lubati (?) sm Eichfeldil astuda alles pärast sellelt ametikohalt lahkumist – 1961. aastal, koos kohese valimisega (kümneks aastaks) EKP KK liikmete hulka. Sellest mõtlemapanevast faktist oleks võinud uurimuses tuletada “parteitute bolševike” peatüki, sest Eichfeldi juhtum polnud ju ainus. Teatavasti ei kuulunud Nõukogude Eesti kõige “parteilisem” kirjanik Egon Rannet üldse kunagi komparteisse, mis ei takistanud teda kuuldavasti EKP KK sekretäri ust igal talle sobival ajal n-ö jalaga avamast. Teiselt poolt oleks kindlasti huvitav mõtiskleda ka selle üle, miks ajal (1950) kui igasugune Eesti Vabariigi aegne ühiskondlik aktiivsus tähendas üldjuhul Siberisse saatmist, oli EV-aegne (1939) Eesti Kirjanikkude Liidu esimees August Jakobson sobivam täitmaks Nõukogude Eesti riigipea kohuseid kui 1920. aastast Venemaal komparteisse kuulunud punane professor Eduard Päll. (Jakobson ühendas oma kõrge riikliku posti seejuures kolmel aastal ka kirjanike liidu esimehe ametikohaga, raamatus toodud märkus, et Smuul sai liidu esimeheks seoses Jakobsoni viimisega Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks 1953. aastal, on ebatäpne).

Räägin sellest juhtimaks tähelepanu, et ajastu üle otsustamine stiilis “kommarid ahju!” pole kaugeltki ammendav. On ju teada, et KGB pidi oma agente otsima soovitavalt parteitute hulgast, nomenklatuuri kuuluvaid isikuid ning nende perekonnaliikmeid oli aga lausa keelatud kaastöölisteks värvata. Muide, ka nomenklatuuri mõiste kasutamisel on tabanud autoreid üsna tavapärane libastumine. Nad märgivad, et “parteiline nomenklatuur on isikud, kelle ametissemääramise kinnitasid parteiorganid”. Nomenklatuursed olid ikkagi ametikohad, mitte otseselt isikud. Isik võis nomenklatuurist ka välja langeda, ametikoht ei kuidagi. Nomenklatuursetele ametikohtadele võisid sattuda ka “parteitud bolševikud”. Nagu ütles Hruštšov: “parteitu kaitses tihtipeale partei üritust suurema veenvuse ja jõuga” (lk 258).

Kiitust väärib aga autorite tasakaalukas ja objektiivne lähenemine väga keerulisele ajastule. On suudetud hoiduda praegu üha enam pealesurutavast propagandistlikust vaatepunktist, mille kohaselt Saksa okupatsioon kujutas endast peaaegu rõõmuaega kahe raske Nõukogude orjaöö vahel. Ülima täpsusega on loetletud mõlema okupatsiooni ohvreid ning käsulaudu. Tunnistatakse ka, et nõukogude ajal ei saanud rahvusteadusi “leninliku rahvuspoliitika” ja “rahvuskultuuride õitsengu” taustal ära keelata (lk 531). Selle kõrval mõjub eriti mõtlemapanevana Alfred Rosenbergi nägemus, mille kohaselt “pikaks ajaks tuleb kohalik elanikkond jätta ilma igasugusest võimalusest kasvuks ja hariduse saamiseks”. Selgelt on eristatud vaimselt kliimalt vägagi erinevaid perioode Nõukogude Eesti ajaloos, vaidlusi ei tekita ka hinnangud paguluses ja kodumaal tegutsenud haritlaste osale eesti rahvuse ja kultuuri säilimisel.

 

 

Kes meid okupeeris?

Keerulisemaks läheb olukord uurimust läbivate põhimõistete analüüsil, milleks on “okupatsioonirežiim”, “okupatsioonivalitsus” ja “kollaboratsionism”. Loomulikult pole mingit kahtlust, et 1940. aasta juunis pandi toime Eesti Vabariigi sõjaline okupeerimine Nõukogude armee poolt. Keerulisemaks läheb aga asi 1944. aastal toimunu sõnastamisel, sest “okupantide” esimestes ridades olid ju ka 10 000 Eesti Laskurkorpuse eestlasest võitlejat, keda vähemasti nende sugulased rõõmuga vastu võtsid ning kes endale ka Eesti taassovetiseerimisel olulise osa said. Lugedes lk 712 Tallinna taasvallutamisest, kerkivad silme ette read auväärse Hugo Lepnurme hiljuti ilmunud mälestustest, kus ta meenutab, kuidas nad Paul Rummoga Võrus kaelakuti rõõmupisaraid olid valanud, kui kuulsid Tallinna vabastamisest. Seega pole tolle aasta asjad kaugeltki nii lihtsalt sildistatavad, nagu need praegu mõnele poliitikule paistavad.

Edaspidisest rääkimisel tekivad aga juriidilised raskused okupatsiooni subjekti määratlemisel. Kui selleks oli Nõukogude armee, siis peame tunnistama, et samavõrra võtsid nii Eesti kui teiste N Liidu alade okupeerimisest 45 aasta jooksul osa ka meie endi poisid ning arvukad eestlastest ohvitseridki, kellest nii mõnedki on tänase Eesti armee juhtpositsioonidel. Rahvusvahelise tavapraktika mõistes oli tegemist ka üsnagi omapärase okupatsioonirežiimiga, kes lausa surus relvad kõigi alistatud rahvusest noorukite kätte ning tegi suuri jõupingutusi nende hulgast ohvitseride värbamisel (lk 482).

Kui näha okupatsiooni subjektina komparteid, siis kõnealuse teose lk 240 leiame teate “kõrg- ja keskeriharidusega inimeste massilisest tungist parteisse”. Raamatu lisast aga Rein Taagepera 1971. aastal antud soovituse: “Domineeriva partei rahvusliku koosseisu normaliseerimine asetab nõude ka parteituile: oldagu vajaduse korral nõus domineerivasse parteisse astuma” (lk 859). Argiteadvuses oli Eesti okupeeritud venelaste poolt. Siin tahaks aga pigem nõustuda ausamate vene ajaloolaste seisukohaga, et N Liidu ajal oli kõige raskema löögi all just vene rahvuslus. Ärgem unustagem, et Venemaa suveräänsuse väljakuulutamisega N Liidu suhtes algas impeeriumi tegelik lagunemine. Raamatu autorid kasutavad okupatsiooni subjekti osas korduvalt sõna “Moskva”, seda aga lähemalt avamata. Vähemasti de iure tuleb aga tunnistada, et Moskvas asunud kõrgemas seadusandlikus kogus oli ju Eesti esindatud samaväärseil aluseil kui ülejäänud impeeriumi koostisosad, seda esindamise janti mängisid aastakümnete jooksul kaasa paljudki muidu tõsiseltvõetavad inimesed ning ka kõik selle kogu dokumendid ja kõned tõlgiti eesti keelde (nagu praegu Brüsseliski).

Teiselt poolt on tõde ka see, et enamik impeeriumi äärealasid sai endale lubada tasuta haridus- ja meditsiinisüsteemi ning äraelamist võimaldava sotsiaalabi just tänu Venemaa maavarade n-ö omahinnata ekspluateerimisele ning ka elukvaliteedi näitajad olid enamikul okupeeritud aladel püsivalt kõrgemad kui metropolis ehk Venemaal. Loomulikult ei taha ma sellega väita, et ENSV oli suveräänne riiklik moodustis, mis oleks ju lausa naeruväärne, küll aga tahan juhtida tähelepanu raamatu autorite sissejuhatuses esitatud väga õigele väitele, et “teadlased pole veel suutnud luua ühist keelt, mis Nõukogude Liidu olemust adekvaatselt väljendaks” (lk 16). Olemasolevas keeles oleks ehk  täpsem rääkida okupatsioonile järgnenud inkorporeerimisest ning okupatsioonirežiimi muutumisest ka Eesti jaoks 1950. aastate lõpuks  parteilis-bürokraatlikuks diktatuuriks, mille teostusmehhanismid ja järelmid olid kogu impeeriumi territooriumil üsnagi ühetaolised. See ehk aitaks uurijail üle saada ka terviklikku  ajaloopilti mõneti moonutavast  liigsest eestikesksusest.

 

 

Miks meid koloniseeriti?

Leheküljel 530 ja mujalgi räägivad autorid muulaste massilisest kolonisatsioonist Eestis, mis on mõistagi vaieldamatu fakt, kuid ehk peaks uurima, miks impeeriumi ühtse rahvuspoliitika tingimustes oli kolonisatsioonitase Leedus vaid 8–10%, Gruusias ja Armeenias aga koguni alla 5%. Julgen arvata, et lisaks strateegilisele asendile ja maavarade rohkusele oli siin oma osa ka Sinimägede kangelaslikul kaitsmisel, sest loodus tühja kohta ei salli. Ununema kipub ka, et stalinismi kõrgaja repressioonid intelligentsi vastu ehk “kultuurigenotsiid Eestis”, nagu seda nimetab Karjahärm, polnud ju spetsiifiliselt mõeldud eesti intelligentsi hävitamiseks, vaid põhines ÜK(b)P KK otsustel, mis andsid löögi vene ja maailmakultuuri tipptegijaile Šostakovitšile, Ahmatovale, Eisensteinile, Prokofjevile jt ning mille eesmärgiks oli “manduva lääne kultuuri” mõjude mitte lubamine sõja võitnud “nõukogude inimese” teadvusse. Ning isegi raamatus mainitud otsus teatrite dotatsiooni kaotamise kohta 1948. aastal polnud mitte finantshoovaks eesti teatreile koha kättenäitamiseks, nagu võib kontekstist (lk 734) mulje jääda, vaid kehtis siiski võrdselt kõigi N Liidu teatrite kohta.

Mõistagi polnud eesti intelligentsil sellest kergem, kuid ajalugu kirjutades oleks hea nimetada asju nende õigete nimedega ning mitte jätta muljet, nagu oleks kommunistide eriliseks eesmärgiks olnud just eesti rahvuskultuuri hävitamine. Sildistamine võib mõttekäigud viia ebatäpsete analoogiateni ning on kindlasti üks põhjusi, mis teeb raskeks Eestimaal elavate muulastega ühise ajalookäsitluse tekke. Tuleks ka arvestada sellega, et mida enam me kaugeneme noist aegadest, seda enam tuleb uutele põlvkondadele püüda tol ajal asetleidnut tõeselt kirjeldada ja selgitada, sest mineviku lihtviisiline propagandistlik mustamine võib tekitada pigem uudishimu ja tõrkereaktsiooni.

Veelgi keerulisemaks läheb aga asi siis, kui taandame ülal kirjeldatud probleemi üksikisikute tasemele ning hakkame rääkima kollaborantidest, mis tähendab ju vaenlase käsilasi. Kahtlemata olid kollaborandid 1940.-41. aastal okupatsioonirežiimi teostama hakanud isikud. Kas me võime aga rääkida vaenlase käsilastest ka inimeste puhul, kes sündisid juba ENSVs ning elasid seal ära oma ainulise elu? Inimese sünniaasta pole teatavasti tema süü. Ning siit tulebki küsimus, kas me tõesti tahame ja saame kolme põlvkonna eestlaste elu-, haridus- ja töömeheteed käsitleda vaid dihhotoomias “kohanemine ja vastupanu”, mis tuleneb raamatu peakirjast. Kas me tõesti loeme oma südames õigeks ajaloo, kus räägime kollaborant Ernesaksast, kaasajooksik Merest, kohanejast Pansost? Või arvab mõni tõsimeeli, et Mart Laarist sai 1987. aastal kultuuriministeeriumi muinsuskaitseinspektorina tööleasumisega nõukogude okupatsioonirežiimi funktsionäär, kes hakkas Eesti muinasväärtusi okupeerima, aga mitte kaitsma.

 

 

Hinnata tuleb igaühte eraldi

Ehk saab neile aastakümneile ka nii vaadata, et lihtsalt elati, õpiti ja töötati oma kodumaal, vastavalt oma võimetele ja võimalustele, vastavalt igaühe aususele ning ka autusele. Nende ühiskondlik-poliitiliste raamide teke ja muutmine, millesse sünniti ja kus elati, ei sõltunud ei 1940. ega ka 1991. aastal ühestki eestlasest, ei Pätsist ega Varesest, ei Savisaarest ega Kelamist. Kui võtaksime omaks sellise ajalookäsitluse, siis tuleks ilmselt paljudki tänased propagandistlikud sildid ümber vaadata ja hakata inimesi ja nende tegusid hindama mitte abstraktses absoluutskaalas, vaid lähtuvalt sellest, kuidas nad käitusid ja mida ära tegid neist sõltumatute olude raames. Ja nii võime jõuda ehmatavale järeldusele, et nn nukuvalitsuse ministrid Harald Männik ja Edgar Tõnurist, kelle pilt äsja põllumajandusministeeriumi seinalt maha kisti, on aastakümnete jooksul teinud Eesti maaelu alalhoidmiseks tõepoolest palju rohkem kui vanal ja uuel iseseisvusajal parteiliste kokkulepete tulemusena juhuslikult ministrikohale sattunud isikud või ka kindlasti austust vääriv põllutööminister eksiilvalitsuses. Rääkimata juba Ferdinand Eisenist ja sadadest ausatest koolidirektoritest ning majandijuhtidest.

Need mehed ei saanud muuta kompartei põllumajandus- või hariduspoliitika raame ja nad teadsid ka, et isegi avalik mittenõustumine nende raamidega viib nad nii töölt kui ka parteist, aga ometigi nad tegutsesid positiivselt päevast päeva ja aastast aastasse. Väga täpne on selles mõttes lk 250 ära toodud Leonhard Lapini tõdemus, et kunstnik Eestis ei saanud eralduda põranda alla nagu Venemaal, vaid pidi eestlaste kui väikerahva säilitamise nimel sulanduma kodanikuna konkreetsesse eluolusse.

Selline lähtekoht annab aga teistsuguse värvi ka 1940. ja 1944. aastal sooritatud üksikvalikuile. Kui me tunnistame, et Eesti Vabariigi okupeerimine polnud eestlaste poolt ära hoitav, siis oli iga eestlase ees tol ajal valik, kumma okupatsioonirežiimiga kohaneda (või kummale vastu panna). Mitte midagi teha (eriti 1944. aastal) tähendas paratamatult siiski ühe nimetatud tee valikut. Kas me oleme valmis tunnistama, et neil aastail N Liidu poole valinud tegid (koos Roosevelti ja Churchilliga) strateegilises mõttes õigema valiku? Küsimus pole selles, et Stalin oleks olnud “õigem” mees kui Hitler (nagu kindlasti tol ajal arvas osa maailmaparandajaid-idealiste), vaid et  N Liit võitis (täiesti sõltumatult eestlaste panusest või vastupanust) II maailmasõja ja kehtestas Eesti alal pikaks ajaks oma korra.

Teadlikult või tahtmatultki N Liidu poole valinud inimesed ja nende järeltulijad said jääda oma kodumaale kujundama oma rahva saatust. Jah, isegi läbi küüditamise ja sealt tagasituleku. Ilma turumajanduse ja sõnavabaduseta. Kuid siiski! Sest vaatamata kogu lugupidamisele väliseestlaskonna vastu tuleb nõustuda autorite lk 646 ära toodud Jaan Unduski hinnanguga pagulaskirjandusele: “Kuigi pagulaskirjanike koosseis oli esinduslik, poliitilised olud tolerantsed, kontaktid lääne kultuuriga vahetud, jäi pagulaskirjanduse panus eesti maailmakirjanduse loomises tunduvalt väiksemaks kui eesti kirjanduse oma okupeeritud Eestis.” Paraku on see hinnang paratamatu ka pagulustegevusele muudel elualadel. Isegi väliseesti poliitikutest on kodumaal erandina, mis kinnitab reeglit, tõeliselt tegijaks saanud vaid üks inimene – tänane Vabariigi President.

Viimastel aegadel on Sinimägede all osutatud vastupanu üheks positiivseks tulemuseks loetud võimaluse loomist kümnetele tuhandetele eestlastele läände põgenemiseks. Milline oleks tänane Eesti, kui see vastupanu oleks veel mõne nädalagi kauem kestnud? Karjahärmi ja Sirgu andmeil jäi umbes 8000 kõrgharidusega inimesest sõjajärgsesse Eestisse vaid paar tuhat, ülejäänud kas hukkusid sõja käigus või pagesid läände (ca 4000). Kui kõrgharitlasi oleks Eestisse jäänud aga veelgi vähem? Või kui üldse keegi eestlastest poleks otsustanud “kohaneda” Nõukogude Liiduga? Selliseid küsimusi ei taha meie ajaloolased ja ka publitsistid endale täna esitada. Või milline saanuks Eesti, kui Sinimägesid polekski olnud ning 1945. aastal jäänuks kodumaale kuni 6000 vabariigiaegse kõrgharidusega spetsialisti ja nende järeltulijat? Tuleb ju tunnistada, et enamik siia jäänud haritlastest elas stalinistlikud repressioonid üle ning jõudis anda suure panuse selleks, et 1991. aastal oli, mida “taasiseseisvustada”. Leheküljel 766 toodud tabelist nähtub, et 53 000 aastatel 1944–1989 arreteeritud või küüditatud isikust jäi 40 000 ellu ning pöördus Eestisse tagasi. Kui tahame otsida nende aastate tõelisi kangelasi, siis on need just need inimesed, kes ka pärast Siberist tagasitulekut suutsid jätkata aktiivset ja positiivset loometööd. Paul Kogermann, Ants Eskola, Ruut Tarmo, Villem Raam, Ingrid Agur, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Tuudur Vettik, Artur Rinne, Henn Roode… Nende loovharitlaste täieliku nimekirja leiab Karjahärmi ja Sirgu teose viimastelt lehekülgedelt. Tunnistagem, et mitmed neist pälvisid lõpuks ka okupatsioonirežiimi kõrgeimad tiitlid ja autasud. Vastupanuvõitlejad nad ju ei olnud,  sest pidada  eesti kultuuri ja keele säilimisele suunatud tegevust passiivse vastupanu võitlusvormiks, nagu arvavad autorid, on ilmselge liialdus, aga minu käsi tõrgub küll neid inimesi kohanejaks nimetamast.

Karjahärm ja Sirk lõpetavad oma käsitluse enne uue iseseisvuse saabumist ning pole kohustatud võrdlema asjade tollast seisu tänasega. Lugeja teeb seda aga paratamatult. Ja selgub, et mitmedki väärarengud ja valupunktid, mida autorid loevad okupatsioonirežiimi pattudeks, pole 15 iseseisvusaasta jooksul mitte ainult leevendunud, vaid koguni süvenenud. Olgu selleks ülimadalast iibest tulenev rahvuse väljasuremisoht, enesetappude ja alkoholismi kasv, teadustegevuse ebapiisav finantseerimine, palgakäärid vaimse ning füüsilise töö tegijate vahel, õpetaja- ning insenerikutse üha vähenev prestiiž või ka surve kaotada eestikeelne teadus. Mitmedki probleemid on aga lisandunud, näiteks terav sotsiaalmajanduslik kihistumine, kultuuritarbimise vähenemine, keskhariduse kohustuslikkuse kaotamisest tingitud üldise haridustaseme langus, meditsiiniteenuse kättesaadavuse vähenemine jne.

 

 

Kuidas püsima jääda?

Me neame nõukogude aega, võrreldes seda kuldse eesti ajaga, ning ahastame, kui mõtleme, kuhu oleksime tänaseks jõudnud, kui oleksime saanud Soomega sarnaselt iseolla. Paraku ajalugu “olekseid” ei tunnista ja strateegilisest asendist tingituna olid meie (ning ka Läti ja Leedu) võimalused XX sajandi teisel poolel just sellised nagu need olid. Peaksime õppima tol ajal tegutsenud inimesi hindama siiski neis raames, mida nad oma sünniaasta tõttu said ja võisid ära teha. Sel juhul tuleb aga tunnistada, et Eestis nagu ka kõigis teistes postsotsialistlikes riikides (v.a Tšehhi, kus okupatsioon tähendas 1968. aastat) “dekommuniseerimise” toimumata jäämine pole mitte viga (või õnn), vaid ajalooline paratamatus. Mihkel Mutt küsib 27. juuli Sirbis õigustatult: kas Eesti riik oleks saanud nii kiiresti jalad alla, kui kõik endised komparteilased oleksid kõrvale jäänud avalikust teenistusest, ärist jne. Selles küsimuses annab Karjahärmi ja Sirgu raamat üsnagi palju mõtlemisainet. Keda süüdistada aga meie uue iseseisvusaja väärvalikutes? Arvustades juulikuu TMKs  filmi “Jonathan Austraaliast”, kirjutab Jaan Ruus: “Nõukogude ajal sunniti meile peale moraalne allakäik, nüüd käime alla vabatahtlikult. Ja nüüd on see allakäik nähtavasti veelgi sügavam.” Loodame, et tuleviku ajaloolased suudavad ka meid hinnata just sellest lähtuvalt, mida me tänastes mõõtmatult vabamates oludes oleme suutnud ära teha ja tegemata jätta.

Ning lõpuks tulevikku vaadates: 1920. aastate eesti kommunistide maailmavaade ei lähtunud mingist kuritahtlikust rahvusreeturlusest, vaid kindlast usust, et Eesti iseseisvus on ajalooliselt võimatu ning kujutab endast vaid Venemaa hetkelist nõrkust ära kasutanud eesti kodanluse vandenõu takistamaks eesti töörahval koos vene proletariaadiga üles ehitamast maapealset paradiisi. Lootus maapealsele paradiisile osutus muidugi jampsiks, kuid ennustus Eesti Vabariigi lühiealisuse kohta täitus 1940. aastal, mis tegi vähemasti kommunistide jaoks (isegi sellele vaatamata, et kõik nende noorusaegsed juhid ja võitluskaaslased olid “töörahva paradiisis” vahepeal maha lastud) tollase valiku lihtsaks. Arvustatava teose lisas ära toodud Rein Taagepera 30aasta plaan (lk 854–863) rõhutab samuti eriliselt just seda, et tuleb “hüljata mõte muuta me ühiskondlik kord erinevaks naabri omast”. Ka Taageperal oli õigus: ühiskondlik kord Eestis muutus just koos ühiskondliku korra muutumisega naabri juures, kellest on nüüd saanud kõige parempoolsema majandusliku kursiga (ja formaalselt ka kõige kommunismivaenulikum) naaber. Pärast koloniaalimpeeriumide kokkuvarisemist pole väikeriikide poliitilise iseseisvuse võimalus täna enam kahtluse all. Teine asi on majandusliku iseseisvusega ja siin seisab iga eestlase ees taas dilemma, kas valida kohanemine Vene või Lääne kapitaliga. Või kas meie poisid peaksid hukkuma Tšetšeenias või Iraagis? Eelistades Putinile loomulikult Bushi või Schröderit, on enamik eestlasi argiteadvuse tasemel oma valiku teinud. Me oleme pöördumatult valinud lääne väärtussüsteemi.

Kuid kui praegu peaks leiduma eesti noormees, kes järeldab, et kuna rahal pole rahvust, siis on meie infrastruktuuri, pankade ja ajakirjanduse sattumine Vene kapitali kätte lõppkokkuvõttes vältimatu ning teeb eesti rahvuse strateegilisi huve silmas pidades ja Jaan Krossi kangelasi eeskujuks võttes otsuse jõuda vene oligarhide hulka või vähemasti nende lähikonda, siis peame me teda loomulikult rahvuse reeturiks? Aga kui just selle noormehe otsusest sõltub tulevikus, kas hakata siin Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapil laiaulatuslikult fosforiiti või uraani kaevandama?

Nagu alati püüame ka praegu patriootilises kasvatustöös sisendada noorele põlvkonnale, et uhkem on püsti surra kui põlvili elada. Eesti rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu on küll tõestanud vastupidist. Õnneks, sest muidu seda miljonilist rahvakildu siin enam poleks. Nii et militaarladviku poolt propageeritava totaalkaitse asemel tuleks meie rahvale õpetada vägivallata vastupanu põhimõtteid, kuna just selle süsteemsusest jäi 1940. ning sellele järgnenud aastatel tõsiselt vajaka. Pealegi, lisaks kohanemisele ja vastupanule nende tavatähenduses on ehk veel midagi? Äkki lihtsalt väärikas eneseksjäämine!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming