Pärnu aastal 1846

Victor Hehn

Kes Sise-Liivimaalt läbi kuusemetsade Pärnule läheneb ja sinnamaani jõuab, kus mets avaneb ning meri ja linn ühekorraga nähtavale ilmuvad, sellele tulevad kindlasti elavalt meelde paljud alamsaksa linnad ja ta võtab ka seda väikest kaubalinna Pärnu jõe ääres lihtsalt kui üht lüli tolles pikas reas. Avar tasane maa, nõmm ja soopind, endine merepõhi; teispool seda paistmas teravad tornid nagu tasandikku torgatud nõelad; pikad horisontaalsed plaanid; ilma kindla rannajooneta meri uhtumas madalikuala; ei ühtki puud, ainult maanteed ääristamas kõverad kidurad kased, sest meri ja tema võimas hingus ei salli kõrgusse pürgivat taimestikku; paremat kätt on torm kuhjanud kokku liivaluiteid, muutlikke ja kasutuid; veeretakse mööda kirikaiast; eeslinn avaneb laiaks puudega palistatud tänavaks; kaks alleed, mis moodustavad pargi, on veel mõlemad noored; roheliste vallide taha on end kokku tõmmanud linn ise ühes oma punaste katustega. [—]

Pärnu kui kaubalinna tänane eksistents põhineb täielikult lina ja linaseemne väljaveol. Lina ümber keerleb kogu mõtete ja ettevõtete möll, lina annab elatist ja jõukust, ta on üleüldine kõneaine, ta on otsesemalt või kaudsemalt kõike toitev allikas. Pärnul on just nimelt lina väljaveoks sobiv asukoht: tema läheduses asuvad rikkad linapiirkonnad, sellised nagu Vigala, Ruhja, Viljandi, ja linasaak jõuab sügisel piisavalt aegsasti veel lahtisesse sadamasse. Nii nagu väljavedu, nii on ka selle taime kasvatamine näidanud viimastel aegadel tunduvat tõusu ja saanud kogu Liivimaa jaoks määratu tähtsaks. See on kindel rahaallikas; sel ajal kui ülejäänud maaviljelustoodang rahuldub enamjagu omaenese tarbimisvajadustega, olemata isegi selleks piisav, annab linakasvatus talupojale võimaluse oma maksudega toime tulla ja end linnas kõige vajalikuga varustada. Lapike linakasvatusmaad ei pea isegi sulasel puuduma, otsekui taskuraha. Üle kogu maa koristatavaid väiksemaid linakoguseid on siis kerge viia ülesostjatele, kes kogutu omakorda taas suurkaupmeestele üle annavad. Kogu see kaubandus annab tööd paljudele kätele. Mitte ainult linna suurtel majadel pole oma käskjalgu, kes kokku ostes kogu maa igas suunas läbi sõidavad ja üksteist sageli koomilistes kokkupõrgetes kavaluse ja kiirusega püüavad üle trumbata, vaid on olemas ka omaette väikeste linakaupmeeste klass, nõndanimetatud vaheltkauplejad, kes ostes, müües ja spekuleerides moodustavad vaheastme väiketootmise ja hulgiväljaveo vahel. Sellise vaheltkaupleja äri nõuab omamoodi osavust: et kasudega kaubelda, peab ta hästi tundma talupoegade keelt, nendega lähemalt läbi käima, nende kommete, nende kujutelmade tasemele laskuma; sel juhul võidab ta endale nõndanimetatud sõpru (Söbbers), kaubasõpru, saades nende kindlaks kundeks; linade tundmine (erialaväljend) on talle nagunii vajalik. Et saksa nimed talupoegade mälu ja suu tihtipeale proovile panevad, siis tuleb Aisopose maskide varjus naeratades appi fabuleeriv luule; igal maakaupmehel on, nagu romantilise aja rüütlil, mingi sildiloom, kes annab talle nime, mille all ta on ümbruskonna külades ja kõrtsides tuntud: rebane, karu, metsisekukk jne. Kui talupoeg on oma linasaagi sadamale maha kaubelnud ja sellega linna poole sõidab, siis peab politsei tal teraselt silma peal, nimelt et ta tõepoolest sadamasse sisse keerab ja et mõni hunt või ilves teda varasema äripartneri juurest ära ei meelita. [—]

On püsti pandud supelmaja, kus saab võtta sooje mereveevanne, merre on ehitatud teeradu ja supelhütte, on istutatud alleesid, on valmis seatud üürikortereid. Ühte sammastele toetuvasse puust suvemajja, mida nimetatakse salongiks, koondub õhtuti nii võõras kui ka kodumaine ilmaelu; muusikat teeb Prahast pärinev kapell; pinkidel hingatakse sisse suveõhtu rahu; kui päike loojub, seatakse end kaardilaua taha ja tantsumaiad viib kokku improviseeritud ball, mis ei nõua mingit ranget tualetti. Kirglikult oodatud külalisi tuleb nii palju, nagu seda alustuseks just vaja läheb. Meile tundub Pärnu kui supellinn olevat õnnelik kompromiss moodsa suurilmaliku ajaviitekoha elegantsi ja  abitu rannahüti üksilduse vahel. Kui viimane ongi osa supellinna algsest eesmärgist, siis pole ta just igamehe asi; esimesena mainitu aga pöörab tema mõtte pahupidi. Nii on Tallinna lähedal asuv Kadriorg vaid Peterburi elu hiilgav jätk; õmblusmamsel on seal sama vajalik kui suhkrupagar ja revue étrangère [välismaine ajakiri]; jalutajat ei võta vastu mitte vaba loodus, vaid tasandatud puiesteedega park; seltskondlik konventsioon ei anna oma ranguses milleski järele ja vastastikune vaatlus saadab alati ärkvel silmana igaühe samme. Me ei salga, et hooaeg Tallinnas võib sellest osasaajale pakkuda palju seltskondlikku ajaviidet, aga see, kes õhu- ja lainevannides oma haavatud hingele või vaevatud ihule tõelist kosutust otsib, see, kes end mere grandioossest üksindusest luuleliselt inspireerituna tahab tunda, see pöörab neile elegantsetele villadele ja sellele hiilgavale tõllarongkäigule selja. Peatuspaik Pärnus pole loodud selleks, et mõne keskmiselt jõuka rahamajandust sassi lüüa, elamise ja sõidukulud on mõõdukad, ning riietuse väikesed möödapääsmatused ei ületa teatud piire.

Pärnu kui supellinna teine eelis seisneb sealse mere erksuses; et laht avaneb edelasse ja valitsevad tuuled puhuvad just sealtpoolt, siis on sagedane tugev lainetus. Sellega seostub muidugi ka üks puudujääk, nimelt püsimatu rannajoon, mis kord kaugemale nihkub, kord jälle tagasi tõmbub, nii et mere sügavus vaheldub sõltuvalt ilmast ja jalakäija ei jõua tihti ei oma teeraja ega supelhütini.

Saksa keelest tõlkinud Jaan Undusk.

(Esseest: V. Hehn, Pernau, eine Handelsstadt und ein Seebad. – Das Inland 5. II 1846, nr 6.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht