Paar repliiki allikate usaldusväärsuse asjas

Mati Hint

Karl Pärsimägi (1902–1942) oli igatahes väga hea ja omanäoline eesti kunstnik. Ei saa ütelda, et Pärsimägi oleks praegu unustatud. Pigem on ta pärast mõningast vaheaega uuesti parima eesti kunsti keskme lähedale tõusnud. Tal on koht Kumu püsiekspositsioonis, Heie Treier on temast kirjutanud kaunilt välja antud monograafia (2003), ta on esindatud  nii EE „Eesti elulugude” köites kui ka mõistagi EKABLis jne. Ka Kaalu Kirme „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941–1944” ei lähe Pärsimäest mööda, kuigi käsitletud aastate kunstielust Eestis Pärsimägi osa võtta ei saanud.

Pärsimägi ei puudu ka eesti ja inglise keeles Eesti kunstimuuseumi esitlevas raamatus „KUMU – kunst elab siin” (Kumu, 2006). See pole kunstnike elulugude raamat, vaid  ekspositsiooni ülevaade. Pärsimäe kohta on leheküljel 63 siiski öeldud: „traagiliselt koonduslaagris hukkunud”; inglise keeles on see juba teisiti: „Pärsimägi perished in a Soviet prison camp in 1942” („Pärsimägi hukkus Nõukogude vangilaagris 1942”). Aastaarv on õige, hukkumine ka. Sõjast hoolimata Pariisi jäänud Pärsimägi arreteeriti natside okupeeritud linnas juudina (kuigi tema suguvõsaski polnud juute) 1941. aastal ja saadeti 1942.  aastal edasi Auschwitzi koonduslaagrisse, kus ta sama aasta 27. juulil suri või hukati. Kas suri või hukati, selle kohta on Eesti allikates kasutatud eri sõna, kuid täiesti selge oli ja on, et Pärsimägi hukkus natside käe läbi.

See oli 2006. aastal väga hästi teada ka Kumu esindusteose kirjutajatele-koostajatele. Eestikeelses tekstis ei tahetud nähtavasti miskipärast kasutada kohutavat kohanime Auschwitz, asjatundmatu tõlkija ja ingliskeelse  paralleelteksti toimetajad aga näitasid üles ülipüüdlikkust: kui juba eesti kunstnik hukkub, siis kindlasti Nõukogude vangilaagris. Vaat mis võib juhtuda, kui kuriteo sõnastus on tahtlikult või tahtmatult ebamäärane. Juhtub 1/25 000 Katõni valest, tahtmatult. (Tahtlikult juhtus sama näiteks reisilennuk Kaleva mälestusmärgil Keri saarel: selle mälestusmärgi teksti kohaselt reisilennuk lihtsalt hukkus – soome keeles tuhoutui, Punaarmeed ei  võinud hukutajana nimetada.)

Nõukogude kommunismi arvel on nii palju kuritegusid (ja neid avastatakse juurde), et pole vaja natside kuritegusid kommunistide kontosse kirjutada. See on piinlik. Jedem das Seine – nagu kõlas natside loosung. Mul on olnud juhus Kumu esindusteose viga mainida Karl Pärsimäe uurijale Heie Treielile (kes muidugi ei ole vastutav selle eest). Olen ka Kumu piletiletis sellest rääkinud, on tänatud ja lubatud  edasi ütelda, kuhu vaja. Trükisõnaski olen seda viga laitnud (Küüditamispäeva mõtted. – Õpetajate Leht 3. IV 2009). Neil päevil ilmus Kumu ülevaateteos uustrükis (2010). Pärsimägi hukkub seal endiselt Nõukogude vangilaagris, mitte natside kontsentratsioonilaagris (lk 63). Hämmastav pole mitte see, et neli aastat tagasi selline viga sattus, vaid see, et nelja aasta kestel pole Kumus keegi oma esindusraamatu ingliskeelset  teksti lugenud, või kui on lugenud, siis pole hoolinud.     

2

Eelmine repliik on tilgake Eesti ajalugu. Seal on sõda, oletatav või pealekaevatud juudi  päritolu kui surmasüü ja Krakowi lähedal asunud inimeste tööstuslikul meetodil tapmise KZ. Kirjutasin mõne aja eest Maalehes elu- ja kodukaotustest samadel aastatel ja sõja järel (Kaotatud kodud ei jäänud tühjaks. – Maaleht 18. XII 2008). Viitasin seal Briti ajakirjaniku George Bruce’i raamatule „The Nazis” (Chancellor Press, 1997), kus foto allkiri leheküljel 147 kõlab tõlkes nii: „Noor Poola  tsiviilelanik läheb külmavereliselt surma, kui Einsatzgruppe natsitimukas teda massihaua serval tulistab. Massiliste hukkamistega tühjendati maapiirkondi, et saksa asunikud saaksid sisse kolida”. Foto allikaks on antud Eupra Press.

Lääne-Poolas, nn Warthegaus loodi just niimoodi kodusid Umsiedlung’iga ka Eestist ja  Lätist Heim ins Reich ümber asunud baltisaksa ning saksa-eesti ja saksa-läti segaperekondadele. Foto on väga mõjuv: ülikonnas ja valges triiksärgis noor mees hetk enne kuklalasku põlvili surnukehadega täidetud ühishaua serval, paar sammu kaugemal Einsatzguppe meeskond, aga ka hukkamisi jälgiv natsliku tööteenistuse noorliige. Selle järel olen sama foto leidnud veel kolmest kohast. John ja Ljubica Ericksoni  albumis „Idarinne fotodel” (originaal 2001, eesti keeles Kullo Vende tõlkes, Varrak, 2007) on leheküljel 70 sama foto koos tekstiga: „Sakslaste tapatöö Venemaal oli niivõrd ulatuslik, et Saksa väejuhatusel oli raskusi kõige tõhusama kollektiivse hävitamise vormi leidmisega, eriti juutide jaoks. Mõnele Saksa komandörile ei meeldinud poomise ebainimlikkus. Einsatzgruppede, SS-i hävituskomandode eelistatud meetod oli kõik juudid kokku koguda ja ilma jututa maha lasta. Siin jälgib „standardhukkamist” nooruk (keskel), natsliku noorte tööorganisatsiooni liige”. Foto on paigutatud 1941. aastasse. Selle raamatu fotodest suurem osa on üteldud pärinevat Moskvas asuvast arhiivist.

Saksa kvaliteetajakirja Geo eestikeelse variandi jaanuarinumbris 2009 analüüsivad artiklis „Mis teeb inimesest kurjategija?” natside tapamasinat Georg Bönisch, Romain  Leick ja Klaus Wiegrefe. Illustreeriva materjali hulgas on ka kõnealune foto (lk 30), allkirjaks: „Vinnõtsja (Ukraina), jaanuar 1942. Tapmine massihaua serval.” Kirjutis on enne Geod ilmunud Der Spiegelis (2008). Hiljuti ilmus eesti keeles Norman Daviese „Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu ei ole” (originaal 2006; tõlkinud Jana Linnart, Tänapäev, 2009). Selle fotoplokis 304. lehekülje järel on sama foto järgmise tekstiga:  “Aastatel 1941–1944 hukkus natsliku SS-i toime pandud holokaustis kuus miljonit juuti. Ohvrid lasti maha, surid natside rajatud getodes nälga või gaasitati surnuks. Einsatzkommando tööhoos, 1941, Ukraina, Vinnitsa”. Raamatu tekst on tasakaalukas: natside kuritegudega võrdväärselt ei leita selles raamatus vähimatki õigustust ka võitjate – eelkõige Punaarmee – sõjakuritegudele.     

3

Muidugi on igat sorti vead välditamatud. Küsimus on, kui palju vigu ja missugust laadi vead, missuguste teemade käsitlemise vead, ja kuidas me suhtume vigadesse. Poliitiliselt orienteeritud tekstid on nagunii tendentslikud,  valitud faktidega ja kallutatud tõlgendustega. Aga kui üks liik kuritegusid on liigitatud inimsusevastasteks, siis nõuab nendega seonduv materjal erilist valvsust. Sageli ei ole foto allikas märgitud. See hõlbustab manipuleerimist ja ka otsest võltsimist. Kõnesoleva foto puhul on suur vahe, kas see paigutatakse Poolasse või Ukrainasse, kas aasta on 1941 või 1942 või veel varasem, kas see seostatakse Hitleri poolt kodumaale  (tegelikult vallutatud aladele) kutsututele eluruumi tegemisega või juutide masshävitamisega. Sellised dokumendid puudutavad ka meid siin ja praegu, aga pärast neid avastusi omaenda raamaturiiulil ei saa ma enam olla kindel muus, kui et masshukkamised toimusid. Need avastused teevad ärevaks. Ajalugu muutub sobivale ideoloogiale kohandatud tüüpprojektiks ning üks õige mõtlemine või  õige mõtlemise tüpoloogia asendab detailide tundmise vaeva (eks Pärsimäe surmaga ole sama lugu). Üks ja sama fotogi kõlbab illustreerima mitut tragöödiat. Kas ongi nii, et vahet pole? Või et vahet ei peeta oluliseks?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht