Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum

JAAN KAPLINSKI

2015. aastal avaldatud paavst Franciscuse entsüklika algab nii: „„Ole kiidetud, mu Issand,“ laulis Püha Assisi Franciscus. Vanas laulus tuletas ta meile meelde, et meie ühine kodu on kui õde, kellega ühes asume või kui kaunis ema, kes meid oma kaissu võtab. „Ole kiidetud, Issand meie õe ema maa pärast, kes meid hoiab ja valitseb ja kasvatab mitmetsugu vilju, värvilisi lilli ja rohtusid.“

See meie õde on pahane meile, kes me teeme talle kurja, kasutades arutult ja halvasti Jumala antud hüvesid. Oleme kasvanud, mõeldes, et oleme tema omanikud ja isandad, ja meil on õigus teda laastada. Vägivald, mis kätkeb patust haavatud inimsüdames, avaldub ka selle tõve märkides, mida näeme maas, vees, õhus ja elusolevustes. Mistõttu hüljatumate, kiusatumate ja viletsamate hulka kuulub ka rõhutud ja laastatud maa, mis „ägab tuhudes“ (Room 8,22). Unustame, et oleme ise pärit selle maa põrmust. Meie keha koosneb ainetest, mis on pärit maast, me hingame tema õhku ja tema vesi hoiab meid elus ja kosutab.“

Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“

Püha Franciscus kutsus üles jätma kloostriaedadesse lapikese looduslikke taimi, midagi, mida Jumal ise sääl kasvama on pannud.

Minu jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks. Kommunistlik totalitarism oli jõhker, aga primitiivne, temas leidus omajagu vabadust, võimalust elada oma elu. Kroonuideoloogiat ei võtnud keegi tõsiselt, noored ei püüdnud olla Pavlik Morozovid ega lugenud õhtul voodis Brežnevi surematuid teoseid. Nüüdne totalitarism jätab sellist omaette-olemise ruumi hoopis vähem. Meid suunatakse, meisse istutatakse väärtused ja püüded, mis teevad meist uue toreda ilma, the new brave world’i kodanikud. Või õigemini sõltlased, narkomaanid, kellele on pidevalt vaja tugevaid stiimuleid, saada aina rohkem, aina uut, aina põnevamat, värvilisemat, lummavamat.

Me ei pea, ei tohigi ise suurt midagi teha, masinavärk pakub meile kõike. Ta ka mõtleb meie eest, teeb meile selgeks, mis on meile hää. Hää on saada, ent ka uute vastu vahetada, ära visata võimalikult palju asju. Ei, mitte et asju oleks võimalikult palju, vaid nimelt, et nende välja­vahetamine käiks võimalikult kiiresti. Muidu ei saaks masinavärk laitmatult töötada, inimesed jääksid tööta, palgad langeksid … Niisiis on esmane väärtus kiirus, müümise-ostmise, tootmise-tarbimise kiirus. Et inimestel oleks tunne, et nende elu läheb paremaks, pakutakse neile aina midagi uut, kujundatakse arusaam, et uus on alati parem kui vana. Ja pakutakse neile veidi rohkem palka, miska saaks vanu asju uute vastu vahetada. Ning kui inimene peaks arvama, et vana käib küll, tuleb asjad teha sellisteks, et nad nagunii kaua ei kesta.

Inimene elab looduses, on osa loodusest, peab/peaks elama ka oma rütme, ka oma soetamise-äraviskamise rütme looduse omadega kooskõlastades. Oleme aga looduse rütmidest väljas, dissonants aina kasvab. Meie teadvus, mõtlemine on kujunenud lihtsamas, ajaliselt-ruumiliselt piiratumas süsteemis. Nüüd tegutseme suuremas ja keerulisemas süsteemis, biosfääris, milles senised harjumused, senine mõtlemine tihti enam ei kehti. Ükskõik, kuidas nimetame oma eesmärke – kasu, mõnu, hüve, õnn, rahulolu …, näeme neid ikka lühemas perspektiivis, meie maailmapilt pole paraku palju avaram kui inimestel sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid aastaid tagasi. Mis nüüd, kui meie tegevus muudab kiiresti maailma, biosfääri, on viinud selleni, et meie näiliselt häid sihte taotlev tegevus toob pikemas perspektiivis biosfäärile aina tõsisemat kahju. Teame veel vähe oma kohast selles biosfääris, oma sidemetest teiste elusolevustega, Eluga planeedil. Mis tähendab, et me ei tea sageli, mida teeme. Meie taotluste ja meie toimimise tegelike tulemuste vahel on kasvav vastuolu, me arvame, et teeme hääd, aga teeme hoopis halba, arvame, et saame kasu, aga saame hoopis kahju. Ning eriti halb on see, et me tihti seda ise ei taipa. Muistsesse evolutsioonilisse kookonisse jäänud mõistus ei aita meid. Me elame aina vähem mõistuse, aina enam usu järgi oma mõistusesse.

Arusaam sellest, et inimese loomuses on oht viia end ja loodust hukatuse poole, on tegelikult väga vana. Meie Lääne traditsioonis on see leidnud oma koha kristlikus õpetuses. Ning, imet küll, osa sellest õpetusest on praegu osutumas aktuaalsemaks kui varem. Mõtlen õpetust algpatust (pärispatust, ld peccatum originale). Arusaama, et inimene on sünnist saadik kuidagi vigane, puudega, kohanematu, on peetud aegunuks, inimvaenulikuks. Ent see inimese vigasus tähendab ka meie mõistuse nõrkust, seda, et ta võib kergesti sattuda meie tahtmiste-himude lühinägelikuks, ent jõuliseks sulaseks. Selliselt tõlgendatud arusaam pärispatust, meie nõrkusest-patususest võib aidata meil mõista iseend ja oma kohta maailmas. Ning taastada silla kristliku õpetuse ja teadusliku maailmavaate vahel, mis vahepääl tundus olevat kadunud.

Kuigi tänapäeva loogika, tänapäeva täppisteadusliku mõtlemise alused loodi just meie pop-kujutluse järgi pimedal keskajal, skolastikute ja nende järglaste poolt. Kellele see, et Maa on Maa-kera, oli midagi endastmõistetavat. Kuigi nii teoloogid kui teadlased on sageli olnud teineteise-mõistmisest väga kaugel, on mõlemad ometi sama isanda teenrid. Eks nimeta ju Jeesus kõigeülemaks käsuks käsku, mida usklikud juudid kordavad igal hommikul ja õhtul: armasta Jumalat kõigest südamest, hingest ja väest. Ja mitte oma religiooni, oma rahvust, oma firmat jms. Piibel ütleb ka, et Jumal on tõe Jumal – El emet. Ja pole vaja olla haritud skolastik, et kinnitada: kes armastab Jumalat, armastab tõde ja ümberpöördult. Tõearmastus, tõejanu on siis loogiliselt ka armastus Jumala vastu, igatsus Jumala järele. See, kas tõearmastus toob inimese (nagu Stephen Hawkingi) ateismi juurde, pole nii oluline. Mitmed katoliku teoloogid, nüüd ka paavst Franciscus, leiavad, et aus ateist on Jumalale ligemal kui silma­kirjalik kirikuinimene. Oluline on, et tõearmastus peaks meid tahes-tahtmata viima kriitilise suhtumise juurde oma inimlikku piiratusse, oma tahtmistesse, himudesse, ideaalidesse. Ning aitama neist üle saada, jagu saada.

Sellel Jumala- või tõearmastusel on üks tahk, mis on nüüdsel ajal saanud eriti oluliseks. Võime seda kristlikus traditsioonis püsides nimetada armastuseks kõige loodu vastu, Albert Schweitzeri järgi aukartuseks elu vastu või buddhismi põigates mureks kõigi tundjate, tunnetega olevuste pärast. Siin ongi ilmselt kõige tõsisem kon­flikt kahe maailmasuhtumise, kahe nägemuse vahel. Ühelt poolt aukartus elu ees, püüd elu, elusloodust kaitsta ja hoida ning, mis ka oluline, hoida ja kaitsta teda sellisena, nagu ta on loodud (või evolutsioonis kujunenud). Teiselt poolt kõige loodu, loodusliku, isegi inimese nägemine ressursina, mida saab kasutada oma soovide rahuldamiseks, konkreetselt tootmise-tarbimise protsessi võimendamiseks-kiirendamiseks.

Kristlikult vaadates on see ebajumalate teenimine. Nagu meie kihk loodust ümber kujundada. Ja loodusarmastuse lugemine pigem nõrkuseks või narruseks kui vooruseks. Uue totalitarismi väärtusi hästi väljendavad sõnad, uue aja ebajumalate nimed on kasum, tulu, majanduskasv, innovatsioon, progress, konkurents, areng, arendus, kaasaegsus … Tema elluviijaks on – Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti terminiga – tehnosüsteem. Tehnosüsteem tegeleb ennekõike sellega, et asendab loodusliku, isetekkinu kunstliku, tehislikuga. Teaduslikumalt öeldes: me püüame kiirendada entroopia kasvu nii otseselt termodünaamika mõttes kui informatsiooniliselt, lihtsustades keerulist. Teoloog ei saa kahelda selles, et inimese loodu ei küüni Jumala looduni.

Teadlane mõtleb Shannoni teoreemile, mis kinnitab, et informatsioon ei saa kanalis, liikudes ühelt kandjalt teisele, kasvada, vaid ainult kahaneda. Meil on vaja keskkonda, mis pole ainult meie endi loodud, keskkonda, mis on evolutsiooni teel loonud-kujundanud meid. Ent praegu me hävitame-lihtsustame seda keskkonda aina kiiremini. Hävivad liigid, ökosüsteemid, kooslused. Eestis kaovad marjametsad, seenemetsad. Mürkidega töödeldud põldudel pole enam lilli, rahvuslille rukkilille vaevalt enam kuskil näeb. Koos lilledega kaovad liblikad, kimalased, koos põõsastega, võsaga mitmed linnud. See kõik on tulule ja konkurentsile orienteeritud majanduse tulemus. Ent asi pole vaid majanduses, vaid terves elulaadis ja seda elulaadi kujundavas totalitaarses kasu- ja kasvuideoloogias, mille ohvrid on metsad, niidud, puuridesse vangistatud kanad, lehmad, sead, mingid ja rebased.

Ning ka meie ise, kes me peame aina enam tarbima-tootma, ent ka elama nii, nagu nõuab see ideoloogia. Me ei saa enam hakkama autota, oleme hädas plastpakendiuputusega, kõikjale, ka meie telefoni tungiva aina agressiivsema reklaamiga, oleme sunnitud vahetama töökõlbliku telefoni ja kompuutri uue vastu, kuna tema „vananenud“ op-süsteemi enam ei toetata. Reklaam, olgu otsene või varjatud, kujundab meie laste maitsed, ellusuhtumise, teeb neist krõpsude ja muu rämpstoidu ja masstoodetud meelelahutuse tarbijad. Või tootjaid. Õpetame lapsi maast-madalast välja nuputama midagi, mida saaks edukalt müüa. Hakkame Lääne-Eestisse ehitama uut kiirraudteed, mõtlemata sellele, et merepinna tõus nõuaks tegelikult Eesti asustuse ja infrastruktuuri kolimist kõrgematele maadele.

On siiski lohutav, et uue ilusa ilma totalitaristlikule süsteemile, tema ideoloogiale on nüüd kindlameelselt vastu astunud katoliku kirik. Paavst Franciscus oma entsüklikas osutab selgesti sellele, et see süsteem oma väärtuste ja eesmärkidega on inim- ja loodusvaenulik. Ning muidugi antikristlik, patune. Meie elame vigases süsteemis, kus rikkus on ülemaid väärtusi ja eesmärke, ideaal, mille poole meid õhutatakse püüdma. Kristluses on ideaaliks vaesus, kasinus, läbiajamine hädavajalikuga, loobumine toredusest. Ideaal, mille kehastumist näeme Assisi Püha Franciscuse elus. Franciscus ei visanud ära oma vana hõlsti, vaid aina paikas-parandas seda. See hõlst on alles nüüdki. Ja võib olla vastupanu sümboliks sellele, mida ka paavst Franciscus nimetab äraviskamise kultuuriks ja mis on muutunud ohuks biosfäärile ja meile endile.

Entsüklika „Laudato si“ toetubki Püha Franciscuse „Päikeselaulule“ ja on selgelt Assisi pühamehe tegudest ja mõtetest inspireeritud. Pole ehk ülearune nimetada, et paavst Johannes Paulus kuulutas tema 1979. aastal ökoloogide kaitsepühakuks. Mulle oli rõõm lugeda, et oma kunagise üleskutsega, et igaüks, kel on veidi maad, jätaks sellest siilukese looduslikuks, kultiveerimata, niitmata, kordasin tegelikult Püha Franciscust, kes kutsus üles jätma kloostriaedadesse lapikese looduslikke taimi, midagi, mida Jumal ise sääl kasvama on pannud. Liigutav oli Pariisi südalinnas näha noorte puude ümber kasvavat kõrget rohtu, mida kaitses tallamise eest roigastest aiake. Ju siis on pühamehe vaim sääl elus ja toimib oma tasasel kombel. Õpetades inimesi, et ka võililledel, nõgestel, ohakatel ja pajupõõsastel on looduses, Jumala ilmas oma koht ja meil pole õigust neilt seda päriselt ära võtta. Meil pole ka õigust muuta oma koduaedu, parke ja teeääri rohelisteks kõrbeteks, õiteta lagendikkudeks väikekodanliku korralikkuse nimel.

Kristlikus õpetuses kuuluvad kokku patt ja patukahetsus, meeleparandus. See on midagi, millele on aeg mõelda meil kõigil, kes me tahes või tahtmatult oleme teinud pattu, ülekohut meie õele või emale Maale ja kõigile, kes siin elavad-kasvavad. Mis tuletab meelde üht vana vene patukahetsuslaulu, kus pihile mineja palub andeks tervelt maailmalt, päikesetõusult, kuult-tähtedelt, tuulelt, naabritelt-ristiinimestelt, ent ka maalt endalt:

 

Märg maa, maa toitja ema,

anna patusele andeks! Aamen.

Minu käijad jalakesed tallasid sind

nurjatult,

anna, toitjakene mulle patusele andeks! Aamen.

Minu käekesed loopisid sind –

anna, helde toitjakene,

mulle patusele andeks! Aamen.

Sinu pääl, mu toitjakene,

ma kasimata kõndisin,

sinu pääle sülitasin – anna, toitjakene, patusele andeks! Aamen.

Ei istutanud lillesid, adraga sind piinasin,

anna, toitjakene, patusele andeks!

Aamen.

 

Ma usun, et põhjavenelaste elu- ja loodusetunnetus on üpris sarnane läänemeresoomlaste omaga. Minu teada on entsüklika „Laudato si“ tõlkimisel ka eesti keelde. Nii saavad seda lugeda ka need, kes muid keeli hästi ei oska. En­tsüklikast on raske teha kokkuvõtet, tegu on väga tiheda ja mõtterohke tekstiga. Entsüklika ökoloogia-osa üllatas mind, omal ajal ökoloogiasse korralikult süvenenud inimest oma kompetentsi ja põhjalikkusega. Tema põhisisu on öelda nii teoloogia kui ökoloogia keeles, et inimkond on katastroofi lävel, vanaviisi, loodust hoolimatult ekspluateerides, oma tahtmisi ja tujusid mõtlematult teenides, oma mõistuse ja loovuse ebajumalate teenistusse andes oleme unustanud oma tegeliku koha looduses, Jumala loomingus ja kui me seda uuesti ei leia, on suur õnnetus käes.

Tee tõelisele inimlikkusele on armastus, armastus loodu, looduse, muidugi ka teiste inimeste vastu. Tõeline inimlikkus on loobumine inimkesksusest, antropotsentrismist, see tähendab alandlikkust, leppimist vähesega, kasinust. Ka seda, et me ei häbene armastust, hellust, kaastunnet, olgu teiste inimeste, olgu muude elusolevuste vastu. Et me ei põlasta loomakaitsjaid, karusloomafarmide keelamise eest seisjaid, vaid pigem neid, kes inimliku edevuse hääks piinavad ja tapavad teisi elusolevusi. Inimene saab ära hoida ähvardavat katastroofi, mille märkidest entsüklikas on põhjalik ülevaade, tulles tagasi iseenda juurde. Mis tähendab tagasitulekut paljude nende väärtuste juurde, mida on kaks tuhat aastat õpetanud kristlus ja millest inimesed viimastel aegadel on ära pöördunud. Ja kõige suurem neist on armastus, nagu mõistis juba apostel Paulus.

Kui inimestel ja meie planeedil on tulevikku, siis sünnib see sääl, kus saavad kokku armastus ja tarkus, religioon ja teadus. „Laudato si“ võib olla üks esimesi ja olulisi märke, et selleks on lootust. Nagu paavst Franciscuse ja Stephen Hawkingi kohtumine novembris 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht