Päev pärast ökonokraatiat

KAAREL TARAND

Excel on jumalast! Excel on kuradist! Excel on kõigest tarkvaraprogramm ning sõltub ainult kasutaja oskustest, kas selle tööriista tarvitamine viib ühiskonnale kasulike või hukatuslike otsuste ja tagajärgedeni. Umbes nii jagunevad me avalikus inforuumis arvamused ja veendumused kontoritööliste laiatarbekasutuses tabelarvutusprogrammi kohta. Hinnang Excelile on omamoodi poliitiline seisukohavõtt ja just poliitilistes väitlustes ongi saanud ühe kontoritarkvara nimest suur üldistus, mis kõneleb inimese positsioonist poliitikas ja majanduses.

Kujund on kinnistunud ammu enne tema sündi õitsenud tegelikkuse külge, sest majanduslik pädevus ja vastutustunne kui voorus poliitilises juhtimises oli Eestis terav teema juba 1990ndatel, kui valijad otsustasid riskireformid läbi viinud Mart Laari valitsuse 1995. aasta valimistel asendada „majanduslikku kompetentsust“ lubanud Koonderakonnaga, mida juhtis Tiit Vähi. Mõni aasta hiljem võttis Koonderakonna langusega tühjaks jäänud koha majandusteadmiste esindamisel Eesti poliitikas üle Reformierakond ja nii on see jäänud tänase päevani. Tarkvara nimi kleepus kodanikega majanduspoliitilisi otsuseid mitte läbi rääkivale valitsemisstiilile külge küll alles mõne aasta eest, mis sest, et kõiketeadva üleoleku käekirja üleriigiliseks rakendajaks peame pidama ikka peaminister Andrus Ansipit.

Excel sobib avalikku eestikeelsesse käibesse ideaalselt, sest sõna käändub hästi, on suupärane kasutada (mis sest, et kirjapilt ei pruugi kõigil õigesti selge olla) ja paigutub kõlalise sarnasuse tõttu me alateadvuses pessa, kus ootab juba ees põline majandusvallast teada veksel, sünnist saadik emotsionaalselt ja ideoloogiliselt laetud mõiste. Veksli olemasolu võis viia talu haamri alla, majanduslik kitsikus vekslit võltsima. Mis see „eksliga“ teisiti on?

Iseenesest on tore, et teadmisi ja tehnoloogiat ühiskonna juhtimisotsuste tegemisel kasutatakse. Kuid sellesamaga lülitatakse pädevast mõttevahetusest ja otsustamisest välja elanikkonna enamus, kes peab toimuvat jälgima kirjaoskamatu kogudusena, võimetuna hindama talle esitatava usaldusväärsust. Statistikaameti küsitlusandmetel väitis end mullu tabelarvutusprogrammi kasutajaks 427 000 elanikku vanuses 16–74 aastat. Nende seas arvab end olevat „keerukamate funktsioonide kasutaja“ 274 000 elanikku, mis on küllap tubli saavutus, kuid siiski vähem kui kolmandik elektoraadist. Iseasi, kas see enesehinnang vastab ka tegelikkusele.

Eeldagem siiski, et veerand miljonit inimest on võimelised aru saama, millest räägitakse, kui räägitakse Excelist, ja neil on umbkaudne kujutlus, kuidas tabelisse valemeid tekitatakse ja andmeid sisestatakse, et saada soovitud arvnäitajad. Kui palju on aga pädevaid hindajaid, kas riigis elutähtsate poliitiliste otsuste langetamise (igasugune ümberjaotamine ju seda on) aluseks olevate näitajate saamisel on ka õigeid, täielikke või piisavaid valemeid kasutatud? Valemeid, mida peab kasutama, ning muutujaid, milleta valemid ei tööta, ei loo ega nimeta ju poliitilised lõppotsustajad, vaid nende palgatud ning poliitilise vastutuskoormata eksperdid. Nemad omakorda toetuvad globaalse majandusteaduse viljadele, mis jäävad kaugele väljapoole poliitilist debatti.

Igaüks võib kodus peegli ees katsetada, kas saab aru tabeli arvude alusel ühiskonna majandusliku käekäigu üle peetavast mõttevahetusest. Näiteks võib proovida interneti abita vastata küsimusele, mis on SKT ja kuidas seda kokku arvutatakse. Või et mis on eelarve defitsiit ja kas see on sama mis riigivõlg. Edasijõudnud võivad proovida hambaid küsimuste kallal, milline rahavahetuskurss on kasulik ekspordile ja mida see tähendab elanike jaksule tarbida importkaupa. Eriti empaatilised võiksid koguni mõelda sellele, kuidas peaks end tundma meile soodsate väljaveo tingimuste juures kaubavahetustoru teises otsas elav rahvas.

Mitte et ekspertteadmistes midagi halba oleks, aga kui kõige laiem otsustajaskond peab tegutsema pimesi, sest pole võimeline talle otsustamiseks antud valikute tekkelugu jälgima ega hindama, siis on see sügavas vastuolus demokraatliku ühiskonnakorralduse alustega. Valija on sunnitud uskuma poliitikut, kes kaitseb oma seisukohta väitega, et usub eksperte, kes omakorda usuvad kuskil kauge maa ülikoolis loodud teooriat või algoritmi. Aga sel poliitikul on konkurent, kes usub sama veendunult teist eksperti ja teist teooriat, mille alusel on tema tabelisse tekkinud hoopis teistsugused arvud. Mida teha? Eriti olukorras, kui globaalmajanduse praktikas kukuvad nii teooriad kui ka eksperdid alatihti läbi, mis põhjustab kannatusi kõigile kodanikele, sõltumata nende majandusreligiooni sektist.

Kui ka ei saa sendi pealt välja arvutada, millist kulu põhjustavad poliitilisest vastutusest vabade majandusekspertide otsused ja soovitused maailmamajandusele või ühe rahva majandusele selle sees, on siiski selge, et selline käitumisnorm on üks ühiskonna püsiva stressi allikas ning võimaldab elektoraadiga manipuleerimist kaugelt üle lubatavuse piiri. Kodanike roll on teadlike ja mõtestatud majandusotsuste langetamise asemel joosta kaasa muutuvate majandusteaduse moodidega, mille teoreetiline põhi peab vett sama hästi kui sõel.

Ma ei taha öelda, et majanduseksperdid peaks iga kriisi ajal linnaväljakutel häbiposti panema või võlla riputama. Kas pole aga pisut vähenõudlik kriitikameeleta leppida nende pakutud juhtimisotsustega, mis viivad vältimatu regulaarsusega kriisideni? Ekspertide seletuse järgi, millel on vabades riikides alati ka poliitiline õnnistus, on neil õiged valemid, kuid selles osas, et majandus on nagu palgapäevajoodik, kes ikka ja jälle tsüklisse satub (teooria ju õpetab, et majandus on tsükliline), ei saa nad midagi parata. Kas polegi siis kodanike võõrandamatu õigus teha ka halvad või väärotsused ikka ise, delegeerimata seda rasket tööd ekspertidest preestritele?

Pole ime, et aastakümnetega on meil ja mujal saanud majandusest mingi iseseisev ja kõrgem subjekt ühiskonnas, mille (või kelle?) huvidele peab iga üksikisik enda omad allutama. Poliitilises retoorikas kuuleme alatihti, et miski on „majandusele kasulik“ või „majandusele kahjulik“. Üks värske näide peaminister Jüri Ratta sõnavõtust 17. jaanuaril riigikogus: „Praegu ei panusta riiklikud teadus- ja arendustegevuse investeeringud alati piisavalt meie majandusse. [—] Meie eesmärk on, et teadus- ja arendustegevus tooks laiapindset ja arusaadavat kasu Eesti majandusele ning ühiskonnale.“ Niisiis, kõigepealt ikka kasu majandusele. Kui majandusel läheb hästi, siis võib-olla ka ühiskonnal. Aga üks on arvud tabelis, teine luust ja lihast inimesed.

See ei ole erandlik, vaid tüüpjutt, kuni selleni välja, et iga kodanik, kes ei too kasu majandusele, peab tundma end vaata et riigireeturina. Nõue mõelda kõigepealt riigi majanduse kasule on otsapidi tunginud sügavale erasfääri, meie kodudesse ja leibkondade tegevuse planeerimisse. Iga pere õhtusöögilaua ümber hõljub kõva laenguga majandussõnumite stressipilv, sest rahvastik kui tööjõud ja ülalpeetavad on majandus­arvestuse baaselemendid. Kuna majandus peab kasvama (majanduskasv hea – seisak halb), peab kasvama rahvastik. Selleks et majandus kasvaks, peavad kõik töötama (majanduslik aktiivsus ja kõrge tööhõive määr on voorused). Lapsi peab sünnitama, sest muidu kukub kokku heaoluühiskonna majandusmudel. Ühiskond ei tohi vananeda, sest eakate suur osakaal mõjub halvasti majandusele. Immigrante on vaja, sest majandus vajab töökäsi. Ja nii edasi.

Viimase globaalse finantskriisi tuules algatasid Manchesteri ülikooli tudengid nüüdseks rahvusvahelise kampaania (Rethinking Economics) ülikoolide majandusõpetuse muutmiseks, et need, kes saavad majandushariduse ja sedakaudu hiljem eksperdi positsiooni globaalseid otsuseid tegevates institutsioonides (keskpangad, mõttekojad, riikide täitevvõimu asutused jne), oleksid ka relvastatud korralike töövahenditega, mitte ennustusvõimetuks osutunud valemite ja muinasjuttudega. Liikumise algatajad on võtnud oma veendumused kokku raamatus „Ökonokraatia. Ekspertide juhitud majanduse hädaohud“.* Ökonokraatliku ühiskonnakorraldusena mõistavad autorid praegust süsteemi, kus poliitiline eliit on kõiki ühiskonnaliikmeid mõjutavate majandusotsuste langetamise delegeerinud spetsialistidele-ekspertidele, kes avalikku vastutust oma otsuste eest ei kanna. Kodanike enamus selles süsteemis otsuste ettevalmistamisest ja aruteludest osa ei võta, sest neil puuduvad nii teadmised kui ka juurdepääs.

Ökonokraatliku korra asendamise lähtekohaks on majandushariduse reorganiseerimine nii, et igaüks oleks võimeline olema informeeritud kodanik majandusotsuste langetamisel (citizen-economist). Sellise haridusprogrammi tuum ei ole teooriate omandamine, vaid elementaarne majanduslik kirjaoskus, mis lubab inimesel näha oma isikliku elu ja majandussüsteemi seoseid. Siiski ei aita baaskirjaoskusest kehtiva süsteemi otsuste mõjutamiseks. Peab olema ka sild, mida mööda saab teine pool teadlikele kodanikele vastu tulla. Tulijad võiksid olla avalikes huvides tegutsevad majandusteadlased (public interest economists), kellel vastutasuks neile usaldatud suure võimu eest ekspertidena lasuks ka vastutus oma tegevuse eest selleks loodud sõltumatu järelevalve all, olgu need siis eneseregulatsiooni organid, mis on kasutusel ajakirjanduses või õigussüsteemis vms.

Poliitikutele praegune süsteem sobib. Ekspeaminister Taavi Rõiva kuulsa fraasi järgi oskavad nemad ju, nagu šamaanid muiste, „vaadata numbrite taha“ ja sellest selgitusest peabki avalikkusele piisama leppimiseks mis tahes majandusotsustega, sh vildakatega. Majandusekspertidel ei tohiks olla samavõrra raske oma mugavustsoonist väljuda, et pakkuda keskmisele kodanikule vähemasti samaväärset osalusõigust otsuste ettevalmistamisel, nagu see on praeguseks kätte võidetud näiteks keskkonna- või haridusküsimustes. Ökono­kraatia järel tuleb vältimatult midagi ja pole patt anda oma panus sellesse, et see, mis tuleb, ka mõnus oleks.

* Joe Earle, Cahal Moran, Zach Ward-Perkins, Eco­nocracy – The perils of leaving economics to the experts. Manchester Capitalism series, nr 10, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht