Palverännak KK keskmesse II

Hanno Soans

Dan Perjovishi töö Veneetsia biennaalilt. Silvia Soosaar „Macht man documenta, das heisst eine Ausstellung ohne Form, so begibt man sich in ein Kraftfeld.”

Roger M. Bruegel ja Ruth Noack, „documenta” eessõna, 2007

 

„Näitusel oli palju töid. Neist mõned jäid silma.”

Maigi Magnus, „Don’t Worry – Be Curious”, essee prof Marco Laimrele, 2007.

 

 

Kui must politoloogiaprofessor Okwui Enwezor 2002. aastal oma rajult postkolonialistliku „Documenta” tegi, siis ma Kasselisse kohale ei jõudnudki. Kena paarsada kilomeetrit jäi puudu. Kuid ega see siis olnud ainus oluline euronäitus selles areaalis. Oli ju „Manifesta” aasta ja sinna oleks samuti minna tahtnud. Sest juba nad olidki meile „Manifesta”-harjumuse tekitanud – mitte rohkem kui kuue aasta ja kõigest kolme korraga. Nende „Manifesta’de” kogubüdžetti ma siinkohal siiski parem ei tšeki. Tookordne „Manifesta” toimus Frankfurdis, kohe sealsamas Kasseli külje all. Või oli see vastupidi. Ühekorraga oleks saanud läbi teha mõlemad. Mina aga suutsin end vedada vaid kõige magedamale kolmest Saksa suve suurnäitusest – Hamburgi „ArtGenda’le”. Mingit näitust seal õieti polnudki, kuid see-eest oli muidu huvitav, väsitav ja pikemas perspektiivis küllap  ka kasulik nädalavahetus: sündis Cabaret Derrida termin ning moodustus kollektiiv Troubleproductions. Mahajäetud hotelli toas õe-vennastusid soome kunstnik Tellervo Kalleinen, tema tulevane abikaasa Oliver Kochta, saksa teatri boy-band Showcase Beat Le Mot, filmipoiss Marko Raat, feministlik kunstirühmitus Valie Export Society, üksiküritaja Kiwa, läti kuraator Māra Traumane, siinkirjutaja, eesti poliitikute hirm Esto TV jne. Küllap toimusid ka ajutised noorsoorahutused, millest keegi takkajärele midagi ei mäleta. Hirmus tore oli. Ja läbinisti sündmusepõhine ja interdistsiplinaarne. Relational Aesthetics iseeneses. Ei mingit võõrandumist. Ega mingit võimupretensiooni. Põhiolemuselt suvelaager. Palverännakupaigana suht-koht mõttetu.

Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi „Docu­men­ta”, mis suvest 2002 kunstimaailmale meelde jäi.  Tugev näitus, nagu Robert Storri tänavune Arsenale ekspositsioon Veneetsia biennaalil: mitte üksnes tööde poolest seeläbi, kuidas need üheks narratiivseks platvormiks olid seadistatud. Vähemalt nii nad kõik räägivad. Käesolev „Documenta” on aga pehmeke, nõrk väljapanek, millele tuleb küllap enne kui see toimima hakkab palju  rohkem aega anda. Seda võis muidugi ette aimata, et eelmise korra karmile poliitõppusele ning dokvideote „CNNi realismile” (Bourriaud) järgneb mõneti tundlev, näiliselt antiteoreetiline väljapanek, mis rõhutab mõnevõrra naivistlikult kunstikeelte aegadeüleseid vormiparalleele. Niinimetatud vormiajalugu – õigupoolest siis Aby Warburgilt laenatud suhtumine kunstiliste vormide moonetesse ja rännetesse – on midagi, mida tajuvad kuraatorite arvates üksnes kunstnikud, kuid laiem publik üldiselt mitte. Nui-nuh. Näituse üks hariduslik põhieesmärk on tuua see tunne laiema publikuni. Sellega võib ju ehk nõustudagi, kuigi pretensioon kunstilistele vormidele iseseisvat kontekstiülest elu või ajalugu välja kirjutada tundub anakronistlik ja konkreetsed püüdlused selle ilmsikstoomise suunas pendeldasid formaal-ilutsevate lahenduste ja täieliku segaduse vahel. Näituse tugev külg, vähemalt minusugusele perifeeriast tulnud palverändurile, oli palju tugevaid õpikutöid 1960ndate lõpu feministidelt (Eleanor Antin, Mary Kelly, Lee Lozano, Martha Rosler), hulgi aasia hitte (Lin Yilin, Hito Steyerl, Sheela Gowda) ja mõned Ida-Euroopa klassikud (Sanja Iveković, Jiři Kovanda). Ei saa öelda, et vaadata polnud midagi. Ei saa öelda, et näituse lähtenurk oleks samamoodi konservatiivne, nagu oli konservatiivne näiteks Rudi Fuchsi kureeritud „Documenta 7”: viimane esindas 1980ndate kunstile nii iseloomulikku uusrahvuslust, mis meieni jõudis selgeimalt „Struktuuri ja metafüüsika” näituse näol. Kuid see ei vabanda täielikku peataolekut Aue paviljoni ekspositsioonis,  patroneerivat valikut kolmanda maailma asjadest, töökohtade ning positsioonide jaotamist pereringis ning üleüldist peenutsevat arrogantsi.

Õhtul Kasselis õllekruusi taga „Uue laine” kataloogi tekste kribides me igatahes kolleeg Härmiga bravuuritsesime, et kui 400 tööd sellelt näituselt välja jätaks ja opereeriks alles jäänud 150 tööga, siis teeks ise küll palju parema näituse. Aga mida see tegelikult tähendab – parem näitus. Vahet ei ole. Althusserlikult väljendudes on need väikesed ideoloogilised erinevused, mida meile kuraatoripositsioonid pakuvad, tühiasi ideoloogilise determineerituse kõrval, mis väljendub tõsiasjas, et kõik need inimesed tulevad selle pärast kohale, pööravad tähelepanu sellele, mis laval toimub, ja plaksutavad või vilistavad vaatuse lõppedes. Kui täpne olla, siis Althusser rääkis küll teatrietendustest, kuid vahet pole: kureerimine on ka lavastuslik tegevus. Tõsi on see, et kõigest paari-kolme sellel näitusel eksponeeritud üksiktöö produtseerimine neelaks Kumus ja Kunstihoones KK peale aastas kulutatava summa. See on kultuuritööstus, millest siin räägime, ja mida teame meie, vasakpoolitseda armastavad provintsi-institutsioonide kunsti-tsurad kultuuritööstusest. When money talks then bullshit walks, eksole! Kuid aitab naljast. Võib-olla on meil õigem hinnangulisusega veidi oodata ning tarbida seda näitust radikaalse vormituse seisukohast, nagu Deleuze ja Guattari soovitavad lugeda oma „Tuhandet platood”, seda suvalisest kohast avades. Praegu olekski huvitavam katsuda kritiseerida pigem Enwezori positsiooni, kuna kunstimaailmas aktsepteeritud hinnangute kaalukauss on nii tugevalt tema kasuks. Ja seda ongi mõni aasta tagasi ilmunud kataloogis erakordselt huvitavalt teinud Nicolas Bourriaud.1

Käesoleva artikli seisukohast oli üks minu lemmiktöid „Documenta’l” Hiina kunstniku Ai Weiwei performance, mis kannab hommage’ina vendadele Grimmidele pealkirja „Muinasjutt”. Mitte ainult kommentaar, vaid kogemuslikkusele orienteeritud lavastus vaatemängu-kapitalismi meelevaldsusest ja deliirsusest – reaalsuse ja representatsiooni lootusetust segunemisest. 12. juunist kuni juuli alguseni kutsus Ai Weiwei oma kodukandist kohale 1001 hiinlast (töölisi, teenistujaid, rokkbändi, hulgi talupoegi, kunstikaugeid inimesi) külastama „Documenta-Stadt” Kasselit. Neid oli valitud kümnete tuhandete aplikeerunud kandidaatide hulgast. Selleks ajaks, kui meie kolleeg Härmiga viimaks juuli lõpus kohale jõudsime, oli see külaliste massiiv juba lahkunud. Nende kunagist kohalolu, täpsemalt nende puudumist, tähistasid näitusesaalis Qingi dünastia (1644–1911) ajastu puust toolid. Selles lihtsas antiigipoe võttestikus oli midagi kummastavat, samas väga praktilist, markeerimaks jõuliselt teiste aegade ja teiste kultuuride kohalolu  meie kaasajas.

Globaliseerimise meeldivateks, avatud traditsioonideks on hiina taoism, eesti skaip ja itaalia pitsa, kaasaegsele kunstile sarnaselt ümbertõlgendustele ja kontekstuaalsetele remix’idele avatud tavad, millesse saab end ülemaailmselt, igas teises kontekstis „sisse lülitada”. Selliseks meeldivaks traditsiooniks on küllap ka viimasel „Dokumenta’l” eksponeeritud kokanduskunstnik Ferran Adria dekonstruktivistlik köök, mida kõik soovijad võivad Kataloonias Rose’s ElBulli restoranis, maitsmas käia. Kahjuks ei sisaldu lennukipilet Hispaaniasse ja lõunasöök „Documenta” 27euroses kolmepäevapiletis ning uudishimulikul külastajal tuleb veidi juurde maksta. Ometi olen ilma igasuguse irooniata veendunud, et tänavuse „Documenta” põhipaatose mõistmiseks on Ferran Adria restorani külastamine vältimatu: olgu see siis kas või derridadaistlik edasilükatud lõpplahendus, ärapööratud nauding või koha kättenäitamine neile, kellel kogupaketi jaoks ressurssi ei jätku. Lõppude lõpuks on ju selge, et kultuuri mõistmine ei sünni ilma sellesse investeerimata. Ja oma kohta tuleb tunda.

Palverännakumotiivi – küsimuse, et miks me, kunstiinimesed, kõik ikkagi sinna või tänna massidena kohale läheme – pakkus välja kuraator Maria Lind, kes Kasselis kohvilauas, vastuseks kunstnik Dmitri Vilenski rahulolematusele mammutprojektidega, õigusega rõhutas, et see on kaasaegses kunstis üks väheseid kohti, kus tunnetad ennast massipublikuna, kelle jaoks see tähtis sündmus on ainus võimalus ühiseks kogemuseks, konsolideerumiseks, vaatamata eriarvamustele. Pigem vasakpoolselt häälestatud kunstiilmale ei tohiks olla võõras massiteadvus, see moodne multitude, millest kõnelevad Hardt & Negri. Asi ei pruugi sealjuures sugugi olla populismis, selles, kuidas barakk hingab… Või on?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming