Pangad, kriis ja reguleerimine

Alari Purju

Kasu erastati, kahjud langevad ühiskonna õlgadele, pankurid osutusid aga üsna tavalisteks surelikeks.Raha- ja panganduskriisi ulatus ning valitsuste rahasüstid majandusse selle tagajärgede leevendamiseks on tekitanud õigustatud küsimuse, kas niisuguste probleemide vältimine on tulevikus võimalik ning milliseid uusi regulatsioone oleks vaja. Enne teema juurde asumist on aga kasulik meenutada mõningaid panganduse üldpõhimõtteid, et oleks jälgitav, millest regulatsioonide puhul jutt käib.

Kõige lihtsama pangandusmudeli kohaselt on pank omanike asutatud piiratud vastutusega äriühing (omanikud vastutavad äritegevusse paigutatud vara ulatuses, aga mitte oma  muu isikliku varaga). Selline äriühing võtab eraisikutelt ja firmadelt hoiule raha ja laenab hoiustatud raha välja näiteks eraisikutele eluasemelaenuks või firmadele investeeringuteks, pannes samal ajal mingi väikese osa (näiteks 10% reservi). Panga põhiliseks tuluks on sel juhul laenu- ja hoiuseintresside vahelt teenitav tulu ning mitmesugused teenustasud, näiteks maksekorralduste täitmise eest. Selline lihtne ärimudel vastab nn 2+3+4 reeglile, mille kohaselt raha võetakse 2 protsendiga sisse, laenatakse 3 protsendiga välja ning kell neli kohtutakse golfiväljakul. Sellises mudelis peaksid laenud ja hoiused tasakaalus  olema (kusjuures laenud on panga vara, hoiused on kohustus). Lihtsa loo teeb keerulisemaks aga see, et alguses hoiustatud ja seejärel välja laenatud raha naaseb tegelikult uuesti panka. Laenu saaja ostab näiteks korteri ning see raha laekub kinnisvarafirma arvele samas või mõnes teises pangas jooksva hoiusena. Ka selle hoiustatud raha vastu saab pank välja anda uue laenu jne.

Seda, kui palju raha esialgu hoiustatud ühe krooni vastu tegelikult välja laenatakse, nimetatakse raha multiplikaatoriks. Viimase suurus sõltub reservi arvatava raha osakaalust;  reservid võivad olla loodud näiteks keskpanga nõudel, aga ka äripank ise loob oma reservi ettenägematute kahjude katmiseks. Sellega osalevad ka äripangad rahaloomes. Multiplikaatori suurus väljendub rahaagregaatide, näiteks M1 (baasraha, eelkõige ringluses rahatähed, pluss nõudmiseni hoiused) ja M0 (baasraha) suhtena. See kordaja on turumajandusega riikides enamasti vahemikus 4–7. Üks olulisi pangandusriski põhjusi on see, et tavaliselt on raha hoiustatud lühemaks ajaks, kui on välja antud laenud, mille tagasimaksetest pank ka hoiustajatele hoiused välja maksab.  Selle probleemi tarvis on pankadel omad likviidsuse juhtimise skeemid (likviidsus tähendab üldiselt varade maksevahendiks, eelkõige rahaks muudetavust) ja seda toetab pankadevaheline lühiajaliste laenude turg. Üheks riigipoolseks garantiiks selle riski vastu on hoiusekindlustus. Teine oluline asjaolu on see, et pangad kasutavad vara soetamiseks arvestataval määral laenukapitali, mille eest soetatakse vara. Panga varad kasvavad seetõttu tavaliselt omanikele kuuluva aktsiakapitaliga võrreldes palju suuremaks. Panga vara ja aktsiakapitali1 suhet nimetatakse finantsvõimenduseks (inglise  k leverage).

Panganduskriisi haripunktis oli see kordaja Economisti andmetel suurte USA pankade mediaankeskmisena 37.2 Mis tähendab, et aktsiakapital moodustab ainult 2-3% varast ja kaotusi pole sellest võimalik katta. Järgmine risk on seotud sellega, et lisaks eespool kirjeldatud jaepankadele, mis võtavad vastu hoiuseid ja annavad nende vastu välja laenusid, on olemas investeerimispangad. Nende pankade ressurss ei tule üldjuhul hoiustest, vaid oma aktsiakapitalist, teenustasudest (näiteks teiste firmade esmaste aktsiaemissioonide korraldamine, firmade ülevõtmise  ja liitmise nõustamine, teenustasu varade haldamiselt) ja laenudest ning nende vara on sageli mitmesugustes väärtpaberites. Pangandusajaloos pole see vahe pankade vahel olnud alati nii selge: hoiustajate raha kasutati väärtpaberitehingutes. USA suure depressiooni ajal kui pankrotti läks sadu pankasid, võeti kongressis vastu algatajate järgi tuntuks saanud GlassSteagalli seadus, mis lahutas jae- ja investeerimispanganduse. See tulemüür püsis mõnda aega, kuid 1980. aastatest peale hakkas see murenema ning viimased piirangud kaotati USAs president  Clintoni ajal 1999. aastal. Edasi, pangandusäri on eriti viimase kahekümne aasta jooksul muutunud globaalseks, aga sektori reguleerimine ning viimase instantsi laenaja funktsioon on jäänud rahvusriigile, sest hättasattunud pankadel on aidanud vee peal püsida ikkagi eelkõige riigi keskpank. Pangandustegevuse rahvusvahelistumine on toonud kaasa ka kontsentreerumise, millega seotud  riski kriisi ajal väljendatakse lausega „liiga suur, et kõrbeda” (too big to fail). Liiga suured pangad toovad kaasa nn süsteemiriski. Pankrotti ei saa lasta minna pangal, mille tegevuse tagajärjel lakkab toimimast kogu süsteem, nii et probleeme ei ole ainult hoiuste tagasisaamisega, vaid kaob võimalus teha näiteks tavalisi ülekandeid, pankade vastastikuste laenukohustuste täitmine satub ohtu ning see tõmbab kriisi kogu pangandussüsteemi. Üldjoontes on nimelt need põhivaldkonnad, millest regulatsioonide kohendamise korral on jutt. Samas, ei maksa unustada, et finantssektori oluline roll  on finantsvahendus ehk säästude muutmine investeeringuteks. Ilma selleta poleks tänapäeva majandust ega elatustaset lihtsalt olemas. 

Mis siis juhtus? 

Kasutan järgnevalt Economisti ülevaadet, kus keskendutud eelkõige selle sektori sees toimunud muutustele. Keskseteks peetakse kolme arengusuunda: tuletisväärtpaberite väga ulatuslikku kasvu (kõige üldisemalt asendatakse sel puhul tegelike varadega kauplemine nende kohta käivate ja varade tulevaste hindadega seonduvate kohustustega kauplemisega, näiteks ostetakse aktsiamüügi optsiooniga võimalus müüa tänase hinnaga aktsia aasta pärast sama hinnaga, ükskõik mis selle aktsiahinnaga juhtub, optsiooni müüja paneb oma riski sellise optsiooni hinda), krediidiriski maandamist vastavate tuletisväärtpaberite  ning rafineeritud matemaatilistel meetoditel ja suurtel arvutivõimsustel põhinevate riskijuhtimise skeemidega (nn riskiväärtus, VAR- kontseptsioon). Viimased võimaldasid pankadel välja arvutada, kui suured võivad olla kaotused, kui asjad tõesti halva pöörde võtavad. Need kolm vahendit mõjutasid pangandusäri fundamentaalselt, sai võimalikuks ulatuslik võlakohustuste väärtpaberiteks muutmine ja nende müümine finantsturgudel. Sellega peeti üldiselt võimalikuks riskide jaotamist viisil, et isegi teatud ulatuses ebaõnnestumine on juhitav. Taustaks oli Föderaalreservi odava raha poliitika, mille tõttu USAs ja ka mitmel pool mujal maailmas olid aastatel Pangad, kriis ja reguleerimine Kasu erastati, kahjud langevad ühiskonna õlgadele, pankurid osutusid aga üsna tavalisteks surelikeks. 2002–2005 reaalsed intressimäärad negatiivsed (inflatsioon oli kõrgem kui nominaalne intressimäär, millega pangad raha välja laenasid, hoiuste intressimäärad olid muidugi veelgi väiksemad).

Järgmine kriisi võimendav  tegur oli eluasemepoliitika, mis soodustas igati oma eluaseme hankimist, kuid võimendas turu üle igasuguste mõistlike piiride. Lõtv rahapoliitika ja madalad intressimäärad soodustasid peaaegu piiramatut pankade finantsvõimendust. Finantstooted olid nii keerulised, et ahelat laenajast lõppinvestorini polnud võimalik jälgida. Näitena tuuakse, et kui keegi oleks tahtnud lõpuni aru saada tagatisega võlakohustusest, mis oli pakitud struktureeritud väärtpaberitesse, oleks ta pidanud läbi lugema 30 000 lehekülge dokumente. Tegelikult  oleks seda pidanud tegema reitinguagentuurid, kelle hinnangud oleksid pidanud olema turul väärtpaberite klassifitseerimisel kõige kindlamaks juhiseks. Kuna reitinguagentuuride teenuseid rahastasid needsamad finantsasutused, jättis see oma jälje ka hindamisele. Eluasemeturu kriisi ilmnemisel üritasid osalised kõigepealt lühiajaliste laenudega toetada pikaajaliste mittelikviidsete vahenditega seotud kohustusi. Pankade kaotuste ilmsikstulek põhjustas paanika ja pankadevaheline turg, millega tavalistes oludes likviidsusprobleeme lahendatakse, lakkas toimimast. 

Kui valitsused tulid oma likviidsussüstidega süsteemi sisse, kasutasid pangad neid vahendeid eelkõige finantsvõimenduse vähendamiseks ja uut laenuraha tuli turule teiste klientide nagu mittefinantsettevõtted ja elanikud tarbeks väga visalt. Oma osa mängis ka teadmatus: pankadel puudus ülevaade teiste finantsasutuste kaotuste mõju ülekandumise ulatusest. Kui investeerimispank Lehman Brothers läks 2008. aasta sügisel pankrotti, puhkes turgudel paanika. Pärast tuli ilmsiks, et Lehmaniga seotud lepingute mõju turule oli mõõdukas, kuid pankrotihetkel ei teadnud seda keegi.   

Reguleeritavad valdkonnad

Esitan reguleerimisega seotud asjaolude selgitamiseks järgmise näite, poliitilise valiku mudeli. Eluasemelaenu sai kümmekond aastat tagasi kinnisvara tagatisel ja eeldusel, et laenuvõtja omafinantseering on vähemalt 30%. Samuti eeldati sissetuleku  teatud suurust. Turuosa pärast omavahel konkureerivad pangad kaotasid suures osas omafinantseerimise nõude. Eeldada võib samuti, et kõigepealt said laenu maksevõimelt parimad kliendid, kes pidid täitma ka omafinantseerimise nõude. Turumahu kasvades lisandus järjest kehvema maksevõimega kliente, kellelt lõpuks ei nõutud omafinantseeringut ning kelle laenukoormus oli nii kinnisvara (langeva) väärtusega kui sissetulekutega võrreldes suur ja kasvav. Kriisi puhkedes, kui kasvas tööpuudus ja langes tagatisvara väärtus, sattusid löögi alla kõigepealt kõige kehvemad hiljem liitunud laenuvõtjad.  Sellises olukorras regulatsioonide üle arutlevad turuosalised kasutavad järgmisi argumente. Fraktsioon „võtmed kohe kätte” nõuab vastutustundetute pankade karistamist, maksevõime kaotanud laenuvõtjatele võimalust oma võtmed panka saata ning kogu ülejäänud kahju pankadele jätta. Fraktsioon „igaüks on oma õnne sepp” (kelle auliige on Alan Greenspan) väidab, et tõusud ja langused ongi paratamatud ning turg lükkab tegelikult mõne aja jooksul süsteemi jälle paika, eriti kui see uue rahaga üle ujutada. Siis on veel fraktsioon „raha pole oluline”, kellel on hea ülevaade laenuturu jaotumisest erineva  nahavärvi ja seksuaalsete eelistustega osaliste vahel ning kes omasid hätta ei jäta. Seal on veel kinnisvaragurud, kes kinnitavad, et kohe hakkavad kinnisvara hinnad tõusma ning kinnisvara tagatisel võivad need, kellel vaja, juurde laenata, ning astroloog, kes järeldab tähtede seisu põhjal, et eriti väärtuslike laenajate palku peaks hakkama maksma eurodes, kuna nende võlakohustused on laenulepingus fikseeritud kursi tõttu sisuliselt eurodes.

Pangad väidavad, et kui nad laenuvõimaluste ringi poleks laiendanud, poleks suur hulk inimesi saanudki võimalust oma kinnisvara soetada, tarbijakaitse aga otsib fakte  eksitava reklaami kohta (näiteks, et uutes arvukate võlgnikega elamurajoonides võib olla naftavarusid, millele pangad vihjasid). Need osalised arutlevad siis regulatsioonide üle ja kõigil neil on omajagu õigus?! Pangandussektori reguleerimise paradoks on see, et muu äritegevusega võrreldes on pangandus tegelikult suhteliselt tugevalt reguleeritud. Panga asutamine vajab litsentsi ja paljudes riikides on minimaalse aktsiakapitali nõue panga puhul märgatavalt kõrgem kui muude äriühingute asutamisel. Rahvusvaheliselt on kõige mõjukam Šveitsis Baselis asuva Rahvusvahelise  Arvelduste Panga egiidi all kokku kutsutud pankade järelvalvekomitee, kelle soovituste paketid on nimetatud „Basel II” (praegu käigus) ning „Basel III” (kavandatav). Samuti mõjutab uute regulatsioonide kujundamist suuresti see, mis juhtub USAs. Baseli komisjoni kavas on kuus olulist valdkonda nagu eeldatava kahjumi raamatupidamises arvestamise reeglid, suuremad omakapitali nõuded, uued likviidsuse juhtimise reeglid, uute majandustsükli-vastaste puhvrite kasutuselevõtmine; muu hulgas piiravad need dividendide ja preemiate väljamaksmist pingelises majanduslikus olukorras.

Uued reeglid,  kui kokkuleppele jõutakse, peaksid jõustuma 2012. aastal. USAs hindas rahandusminister Tim Geithneri juhitud meeskond nelja konkureerivat ettepanekut, milleks on maks finantstehingutelt (nn Tobini maks), maksuvabastuse kaotamine intressituludelt, panga kasumimaks ja lõiv panga kohustustelt. Komisjon jättis kõrvale finantstehingute maksu põhjusel, et seda on raske rakendada ja finantsasutustel on võimalik sellest kõrvale hiilida. Samuti otsustati, et intressimäärade maksuküsimus lahendatakse üldise maksureformi käigus. Rahandusministeeriumi komisjon kaldus otsuse poole maksustada  kindlustamata võlakohustused. Pangad olid maksnud hoiuste kindlustamise eest. Kriisi ajal langes valitsusele aga kohustus kaitsta kõiki pangakohustusi ning selle maksu idee oli panna pangad tagantjärele selle tagatise eest maksma. Rahandusministeerium nägi selles nagu riski maandamise eest tagantjärele tasu, mida ei nõutud enne riski realiseerumist. Turuosalised on pidanud seda meedet aga absurdseks ning võrrelnud sellist maksustamist olukorraga, kus kindlustaja sõlmib kindlustuslepingut ning määrab tasu suuruse alles pärast kindlustatava autoga juhtunud õnnetust. 

President Obama kutsus soovitusi jagama endise Föderaalreservi esimehe, praegu 82aastase Paul Volckeri. Niinimetatud Volckeri plaani keskseks osaks on mõnevõrra analoogiana Glass-Steagalli seadusele keeld pankadele tegelda omandiõiguse üleminekut tähendava varaga kauplemisele. Näiteks ei tohiks selle idee järgi hoiustamise ja laenamisega tegelevad pangad olla seotud riskikapitalifondidega. Ka need ideed on kaasa toonud hulga vastulauseid, näiteks sellise, et tegelikult on riski mitme tegevuse vahel jaotavad pangad ohutumad kui spetsialiseeritud pangad. Populaarne on pigem idee nõuda sel  juhul kõrgemat kapitalireservi. Rahandusprofessor Avinash Persaud juhib aga tähelepanu reguleerimise võimaluste ülehindamisele. Kõigepealt pole buumi ajal peaaegu kunagi (poliitilist) tahet sisse viia regulatsioone, mis vähendaksid riski buumi pidurdamise hinnaga. Teiseks, risk on kameeleon, mis muutub vastavalt olukorrale. Regulatsiooniga ohutumaks muudetud finantsinstrument võib stimuleerida üleinvesteerimist sellesse, mis omakorda suurendab riski (moraalirisk).3 Ja regulatsioon ei lahenda probleeme, kui turul on pankurid, kes kujutavad ette, et nad saavad teha  kõrgeima reitinguga (AAA ) võlakirju eluasemelaenude põhjal, mis on antud inimestele, kellele see on esimene soetatud eluase, kellel pole kunagi olnud kindlat töökohta ning kes pole kunagi kommunaalteenuste eest tasunud.     

Kriis ja hoiakud raha suhtes

Romaanikirjanik John Lanchester meenutab, kuidas tema inglise kirjanduse õpingute esimesel aastal Oxfordi ülikoolis küsis pankurist isa, kuidas ta rahaliselt toime tuleb.4 Filoloogist poeg vastas, et ta ei mõtle kunagi rahale. Seepeale ütles isa: „Sel juhul oled sa rikas!” Siiski sukeldus romaanikirjaniku isa pärast vanaema surma pojale sülle langenud väikese päranduse paigutusvõimaluste uurimiseks üheks hommikupoolikuks Financial Timesi äripoolega oma kabinetti ning tuli välja soovitusega paigutada see raha ühte 1980. aastate alguses emiteeritud USA  valitsuse võlakirja (T-bill). Selle võlakirja intressid aitasid romaanikirjaniku läbi ülikooli. Oma kaasüliõpilaste hulgas oli ta tõenäoliselt ainuke, kes teadis, mis asi on T-bill’i tootlus. Tema perekonnalugu oli lühidalt järgmine. Vanavanaisa jõi ennast surnuks kolmekümnendates eluaastates ja perekond sattus vaesusesse. Tema poeg, romaanikirjaniku vanaisa, päris teadmise, et raha on ainuke julgeoleku tagatis. See teadmine innustas teda jätma nooruses omandatud koolmeistri ameti ja õppima hambaarstiks. Suurema sissetuleku otsingul suundus ta 1930ndatel Hongkongi. Kui Hongkong langes jaapanlaste  kätte, veetis ta neli aastat koonduslaagris. Pärast laagrist pääsemist töötas ta veel mõnda aega hambaarstina ja investeeris teenitud tulu teatud eduga aktsiabörsil. Tema tervis aga ei taastunudki täielikult laagrivintsutustest ning ta suri kuuekümneviieselt. Oma pojale jättis ta päranduseks teadmise, et kasulik on tegelda millegi praktilisega, mis seondub rahaga. Kirjaniku isa oli pangandusega seotud 30 aastat, töötades peamiselt Aasias Hongkongi ja Shanghai pangas (HSBC), aga ei armastanud eriti oma elukutset. Ta lootis sellele, millega paljud inimesed arvestavad, nimelt pingutava tööga kindlustatud õnnelikule  vanaduspõlvele. Ta läks 53 astaselt firma pensionile ja suri 57aastaselt infarkti. Lanchesteri romaanide tegelased on seotud raha ja pangandusega. Küsimustele ainese valiku kohta on ta vastanud, et on rahaga nii palju kokku puutunud, et julgeb ja oskab sellest kirjutada, ning kui ta oleks olnud pärit näiteks kalakaupmehe perekonnast, siis tõenäoliselt kirjutaks ta kaladega seonduvast. Viimases raamatus „Hops! Miks kõik on kõigile võlgu ja keegi ei jaksa maksta”5 otsib ta kriisi põhjuseid. Ta kirjeldab rahamaailma psühholoogiat ning üritab jõuda selgusele selle toimemehhanismides. 

Kuna eriti turgudel kauplemisel tuleb teha tehinguid, kus on kaks poolt, kellest üks müüb ja teine ostab, siis tähendab see sageli, et ühel on õigus ja teine eksib. Kauplemise objektiks oleva vara hind saab minna kas üles või alla, rahategemine tõestab väga selgelt kellegi otsuste õigsust. See on ka põhjus, miks rahamaailmas edukad inimesed on endast nii heal arvamusel. Taustaks on siin üldine arvamus, et rikkus ja nutikus on omavahel seotud. Finantskriis on sellele veendumusele aga kõva hoobi andnud. Lanchesteri arvates pankurid kas kaotasid ülevaate enda loodud finantsinstrumentidest (olid  ebakompetentsed) või olid probleemidest teadlikud, ent jätkasid sellele vaatamata vanaviisi, kuni see viis üsna kohutavate tagajärgedeni (olid ebamoraalsed). Tõenäoliselt peavad paika mõlemad oletused. Kogu selle loo tagajärg on, et kasu erastati, kahjud langevad aga ühiskonna (maksumaksjate) õlgadele. Pankurid ei osutunud aga nutikamaks kui tavalised surelikud. Lanchester võrdleb omavahel kirurgi ja finantsinvestori osavust ning väidab, et tõenäoliselt saab kirurg raha paigutamisega hakkama paremini kui pankur pimesoole opereerimisega. Kriisi tagajärjel peaksid mõned olulised asjad jälle paika loksuma,  aga reguleerimise imerohtu muidugi uskuda ei tasu.

 

1 Lihtsuse mõttes ei eristata siin aktsiakapitali ja omakapitali.

2 The Gods Strike Back. A Special Report on Finance. – Economist 13. II 2010.

3 Avinash Persaud, Boomtime Politicians will never Rein in the Bankers. Financial Times 27. XI 2009

4 Vt John LanchesterCan Money Set You Free? – Financial Times 30/31. I 2010.

5 John Lanchester, Whoops! Why Everyone Owes Everyone and No One Can Pay. Allen Lane, 2010.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming