Pankur poris

Aet Annist

Ammu enne tänaseid finantsmullistusi kirjeldas Marx, kuidas kapitalism satub perioodiliselt üha tõsisematesse kriisidesse. Ammu enne moodsaid võimuteoreetikuid on ta kirjeldanud ka seda, kuis tegelikud võimusuhted peidetakse ja selle kaudu kapitalistlikku süsteemi taastoodetakse. Kapitalistidest silmamoondajad, kui Marxi uskuda, suudavad oma mainet kriisidest hoolimata kõrgel hoida ja lahutada enda tegevuse inimlikud dimensioonid poolmüütilisest majanduse tsüklilisest arengust.

Praeguses kriisis kostavad aga ootamatult tugevalt seisukohad, et midagi on valesti pankurite riskimis- ja eneseväärtustamiskultuuriga. Financial Timesi kolumnist Gillian Tett, kel on antropoloogi taust ja kes seetõttu ilmselt mikrotasandi protsesside ja poliitilis-kultuuriliste struktuuride mõju suhtes tundlik, seletab finantsasutuste erinevat edu just konkreetse institutsiooni töökultuuriga. Nii osutab ta (FT 18. I 2008), et seni üsna eduka investeerimispanga Goldman Sachsi struktuur kus töötajad kannavad vastutust panga, mitte vaid konkreetsete kontrahtide ja tööliinide ees, pole kõvasti kannatada saanud Citibanki või Merrill Lynchi investeerimispangaga võrreldes nii hierarhiline. Merrill ja Citi seevastu on nagu sõdivad hõimud, kus ainult pealikutele oma tegude eest vastust tuleb anda. Kõige edukamad „hõimud” on ühtlasi kõige võimsamad ja sellistena teiste kriitika vastu immuunsed – ja seega kõige ekslikumad. Tett tõdeb, et praegusest finantskrahhist arusaamiseks ei piisa enam pankade arvutisüsteemide või bilansi tundmisest; mõista tuleb ka panga kultuuri ja selle peidetud hõimusuhteid.

Tänases segaduses, mis avab meie silmad, maksab jälgida ka panganduse esindajate kui professionaalse grupi enesekehtestamist ja selle läbikukkumist. Kuidas tänase olukorrani jõuti? Kuidas tekib ametialane ülbus? Kuidas säilitatakse ja juhitakse oma õigust jääda puutumata kriitikast ja avalikust mõjust? Mis toimub olude muutudes? Oma ala asjatundjatena on pankurid samasugused nagu kõik teised ekspertgrupid. Neil on vaja lisaks igapäevatööle veenvalt esineda, suhteid hoida, oma seisukohtade ja käitumise moraalsust ning koherentsust tõestada, suhtevõrgustikke üles ehitada jne. Nagu muid, nii mõjutavad ka neid ametimehi identiteet, sugu, vanus, rahvus, isiklik ja oma sotsiaalse grupi elustiil jne. Professionaalse maine hoidmine tähendab aga enamasti seda, et nende aspektide mõju oma tegevusele tuleb eitada. Ainult nii saab säilitada muljet enda ja oma professionaalse grupi ainusobivusest antud positsiooni ning oma teadmiste objektiivsusest, ilmeksimatusest ja üldkehtivusest.

Nagu väidab arenguekspertide professionaalset identiteeti uuriv antropoloog David Mosse, on professionaalsuse mulje alalhoidmise eelduseks poliitiliste eesmärkide varjamine tehniliste taha ja (poolvägisi) korrastatud kategooriate esitamine reaalsuse sasiste suhete möönmise asemel. Ametialad, kus seda suudetakse, säilitavad puutumatu maine. See ei tähenda, et isekeskis poleks nad oma subjektiivsete motivatsioonide või tegevuse poliitilise tausta vms osas ausad, kuid künism, iroonia nende suhtes, kes tõde ei märka, toimib pigem avalikkuse eest varjul, mitte nagu näiteks sotsiaalteadlaste puhul, osana nende professionaalsest eneseväljendusest. Eksperdi staatus, mis eeldab veendumust ja kinnitust moraalsest üleolekust isegi rohkem omaenda professionaalsel tasemel, vajab osavat mänedžmenti ja raudset rusikat. Need, kes sotsiaalset konteksti, isiklikku ebakompetentsust, kahtlusi ja ebakindlust tunnistavad, õõnestavad alati teatud määral iseenda jalgealust, isegi kui see võiks epistemoloogiliselt huvi pakkuda ja tõde olla.

Ent nagu me näeme, võib ka justkui maailma nabadena tunduvate ametite reputatsioon kõikuma lüüa. Lisaks pangandussektori finantspoole dramaatilisele kokkuvarisemisele on praegused protsessid vallandanud kahjurõõmu pankurite suhtes ning aktiveerinud meie kultuuri negatiivsed representatsioonid pankurist kui ahnurist ja liiakasuvõtjast. Seni pilvi lõhkuvaid boonustasusid nautinud peavad vahelduseks tegelema eneserefleksiivsusega ja tunnistama sotsiaalsete faktorite mõju oma positsioonile ja seega ka oma väärtuse arbitraarsust. Marksistliku umbusuga võib aga muidugi kahtlustada, et see tuha päheraputamine, mis praegu pangandusringkonnis aset leiab, on tegelikult osa edukast mainekujundusest. Ja et kapitalistlik karavan rapub haukuvaile penidele meeleparandust tõotades (ja ühtlasi miljardeid oma kaukasse toppides) esialgu veel rahumeeli edasi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht