Paradoksi kütkes: Eliidi ja massi defineerimisest

Ilmar Raag

  Eelmisel nädalal kirjutasin Päevalehes artikli, kus vihjasin valimiskampaaniale, mille argumendid mängivad populistlikult lihtsustatud maailmamudelile, ja rääkisin Kesk-Euroopa hiljutisest arengutendentsist, mida iseloomustavad populistlike loosungite abil võimule tulnud parteide ebademokraatlikud teod. Minu ettepanek oli, et avaliku huvi nimel tuleks erakondadele kehtestada rahast rääkimisel kohustus alati juurde lisada majandusanalüütiline tagatis. Õnnetuseks lisasin sinna väite, et ilmselt enamik valijaid tõestust ei loe, aga neile, kes loevad, võiks see olla rikastav diskussiooni arendamisel tegeliku tuleviku üle.

Üks kommentaaridest ründas seda teksti aga ootamatult eliidivastase eetika platvormilt. Mõistsin seda nii, et olen ennast põhjendamatu ülbusega asetanud eliidi hulka ja juba oma jutu eelduses määranud suurema osa rahvast lolli massi seisusesse. Laiemas plaanis oli küsimus siis selles, kas rahvast on võimalik lolliks pidada. Veidike aru pidanud, sain aru, et esimene suur eksitus tuleb eetiliste (hea-halb) kategooriate segamisel positivistlike fakti-kategooriatega (tõene-väär). Fakt on ju see, et sotsioloogiliselt jagunevad inimesed pidevalt eri suurusega gruppidesse, aga kas üks või teine grupp esindab häid või halbu väärtusi, sõltub neile rakendatud väärtussüsteemidest.  Need väärtussüsteemid tekitavad aga kindlasti segadust.

Aeg-ajalt esitatakse küsimus, miks ETVs on nii vähe kultuurisaateid. Vastus tuleks väga pikk, aga üks argumente on see, et senine empiiriline kogemus on tõestanud, et kultuurisaateid ei vaata iial rohkem kui 10% televaatajatest. Ühe kirjandussaate reitinguks pakuksin 2%. Samal ajal peaks aga 98% televaatajatest keerama kõrvalkanalile, et vaadata järjekordset “Naistevahetust” või “Politseiakadeemiat”. Kirjandussaate pooldajad ütlevad, et kui saade oleks eetris, siis aitaks see ju populariseerida kirjandust ja nii saaks rohkem neid vaatajaid, kes loobuksid “Naistevahetusest” kirjanduse kasuks. Kahjuks ei luba empiiriline kogemus seda argumenti toetada. Viimasel kümnel aastal on kultuurisaadete vaadatavus televisioonis langenud keskmiselt 20%. Elitistlikust mandumise diskursusest sõltumata on olemas veel üks tehniline seletus: nimelt nõuavad mitmed valdkonnad piisavate eelteadmiste hulka, et mõista tekste ja osaleda arutelus.

Ühe valdkonna doktorandina tunduvad mulle tüütult naiivsed paljud heatahtlikud soovid meedia valdkonnas, kuid ma kujutan ette, et niipea kui ma ise hakkan rääkima meditsiinist või majandusest, krimpsutavad mõned eksperdid kusagil nina. Nii näiteks mäletan oma üllatust, kui lugesin, et keegi Keynes leidis, et inflatsioon ei pruugigi alati majandusele halb olla, mis vastandus minu esimesele majandusteadmisele, et inflatsioon tähendab raha väärtuse vähenemist ja on paha. Minu teadmiste struktuuri Keynesi väide ei mahtunud. Ma pidin omandama kõigepealt süsteemi, kus eksisteerib teisi invariante peale väite, et raha väärtus peab olema konstantne.

Väga suur osa kaasaegsest kunstist (kujutav kunst, kirjandus, muusika jne) nõuab hulganisti eelteadmisi teksti mõistmiseks, kuna nende loojad ei suhtle ainult massidega, vaid piiravad oma adressaadi inimestega, kes on võimelised tuvastama konkreetse lausungi konteksti. Malevitši valge ruut või Duchamp’i pissuaar-purskkaev eksisteerivad kunstina ainult konkreetse kunstidiskursuse raames.  Ja see tõmbab piiri ühe vähemuse ja enamuse vahele.

Nii näeme, et osa eliidiks nimetatud vähemusest on otseselt hariduse saadus, kusjuures haridus tagab oskuse vaadelda ühte objekti erinevate väärtusskaalade alusel.  Pean vajalikuks rõhutada, et enamikus inimteadvuse valdkondades kuulun ma isiklikult ignorantse enamuse hulka. See on fakt.

Kui me jõuame poliitika juurde, siis saab teadmiste ebavõrdsest jagunemisest demokraatia probleem. Iial ei tohiks leppida nn poliitilise eliidi suurema info valdamisega, sest nende eetiline käitumine enamuse suhtes ei ole millegagi garanteeritud. Populistlike valimisloosungite kuritegelikkus seisneb ühedimensioonilise maailmapildi pealesurumises. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mu palk kasvab, aga kui kaalukeele teises otsas on näiteks kümne aasta perspektiivis Eesti süvenev mahajäämus, siis olen valmis täna loobuma kogu raha kiirest väljavõtmisest. Mina annan oma hääle erakonnale, kes on reaalsetele katteallikatele viidates võimeline kõige rohkem investeerima teadusse ja haridusse. Kõike muud tehakse ju nagunii.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming