Pärandi laiendamine

Pärandina võiks vaadata kogu Eesti ruumilist struktuuri, mis hõlmab asustust ja taristut.

INDREK RÜNKLA

Me võime määratleda Eesti riigi kui pärandipõhise kooste. Säilitamine on selle määratlemise esmane koostisosa. Meie põhiseaduse preambulis on osutatud keele ja kultuuri säilitamisele kui riigi põhieesmärgile. Me oleme loonud rahvana riigi, mis peab aitama hoida midagi, mille oleme pärinud. Me oleme loonud riigi demokraatliku õigusriigina just sellel territooriumil, kus me oleme sattunud oma keele ja kultuuriga sel riigiloomiseks sobival hetkel elama. Sealtpeale hakkab see määratlus toituma iseendast. Teen paar iteratiivset sammu. Meie kultuuri osaks saab ka demokraatliku õigusriigi loomise akt ja nii hakkame kaitsma pärandina ka demokraatiat ja õigust. Siintoimetatud elu kaudu saab pärandiks ka see territoorium, mille hoidmiseks peame moodustama kaitseväe. Praeguseks on pärandina käsitletav ka see sisemajanduse kogutoodangu viiekümnendik, millega me panustame kaitsekulutustena selle pärandi hoidmisesse.

Asjade väärtustamine pärandina ei ole iseenesestmõistetav ja paratamatu. Saab ette kujutada ja üles ehitada kultuure, milles pärand on mõistena võõras. Kõike võib vaadata kui oleviku või tuleviku tegevuste ressurssi, kõike võib vaadata kui muutuva maailma kaduvat ilmingut, võib vaadata kui ümbrust või tausta, mis ei puuduta selles kulgejat. On positsioone, mis tühistavad pärandi. Üks niisugune on näiteks selle universaliseerimine, mis on peaaegu sama tõhus nagu nihilism.

Pärandina võib käsitleda väga erinevas koosseisus modelleeritud asju, kusjuures totaalse kinnijooksmise vältimiseks on mõistlik hoida pärandi ümbrus vaba, vaadata külgnevaid asju teistlaadi ressursina. Praegune regulatsioon käsitleb ehitismälestisena vana hoonet selle füüsilises vormis, aga vabaks on jäetud selle kasutamise viis. On arutatud ka funktsiooni kaitsmise üle,1 kuid selle mõtte elluviimiseks pole olnud piisavalt motivatsiooni ja võimekust. Me võime pärandina vaadata ka eluviisi. Näiteks kui tahame hoida elus talukompleksi koos talupidamisega, siis peaks olema võib-olla vähem piiranguid talu ruumilisele ülesehitusele, mis peab kaasas käima tehnoloogiliste uuendustega. Vastutasuks saame ülesharitud maa. Võime aga kaitsta ka kõiki reheahjusid või rehaga lehtede riisumist ning sel juhul saame teistsuguse vaate samale elule ja keskkonnale.

Oluline on aduda pärandi kahevalentset iseloomu. Ühelt poolt on pärand õnnistus ja hüve.2 Pärandit väärtustava kultuuriga osaluses olevatele inimestele lisab see elukvaliteeti. Teiselt poolt võib pärand olla ka koorem. See tähendab kohustust tagada säilimiseks tarvilikud ressursid, mis võib aga käia pärandi valdajale üle jõu ning pitsitada. Pärandi defitsiidi ja külluse olukord on erinev nii pärandi valdajale kui teda ümbritsevale keskkonnale.

Asjade adumine pärandina eeldab nende väärtustamist. Olgu pärand siis positiivse või negatiivse tähendusega, muutub pärand pärandiks alles pärast tema tähtsuse tunnistamist. Tähtsuse äratundjaks võib olla nii pärandaja, pärandi saaja kui ka kade kõrvaltvaataja.

Kui määratleda pärandina ka inimesed, saab kõrvutada paari perekonna lahkumise ja pärandhoone lagunemise. Sel juhul on teretulnud kõik meetmed, et inimesi paigal hoida ja järelkasvu soodustada. Pildil Viivikonna mahajäetud linn.

Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Vaate laiendamine

Jõuan tasapisi oma ettepanekuni. See on üleskutse mõelda ruumilisest keskkonnast pärandina ka mõõtkavades, milles seda pole kombeks teha. See on üks viis selgitada, et ruum on väärtuslik. Meil on pärandiks tunnistatud mitmeid ruumilisi koosteid: hooneid, hoonete gruppe ja komplekse, terveid asustusalasid. Seda on enamasti tehtud ajaloo-põhistest kaalutlustest lähtuvalt. Harilikult on tegemist kas millegi tüüpilise või silmapaistvalt eripärasega, mis seostub mõne ajaloo hetke või perioodiga. Taust tüüpilisuse ja erilisuse hindamiseks varieerub kohalikust globaalseni ja nii on mälestisteks tunnistatud võrdlemisi erinevaid objekte. Kaitse alla on püütud võtta asju, mis on väärtuslikud, aga sageli on nende valdamine siiski koorem mitte hüve. Põhiprobleemiks on kasutusväärtuse kadumine, mis viib lagunemiseni.

Teen ettepaneku vaadata pärandina kogu Eesti ruumilist struktuuri, mis hõlmab asustuse (linnad, alevid, külad, majapidamised, avaliku ja isikliku ruum) ja seda ühendava taristu (teed ja kommunikatsioonid, tootmisettevõtted, tööstusmaastik). Siia võib lisada ka looduskeskkonna, aga minu teheteks pole see tarvilik. Me saame ühe ruumilise kooste, kus kõik elemendid on väärtuslikud ja hoitud. Nimetame seda asustuspärandiks. See mõte on pika tagajärgede sabaga, aga kirjeldan siin paari aspekti. Nagu ehituspärandit vaevavad ka asustuspärandit kasutuse ebaühtlane ja muutuv laotus. On kohti, kus koondutakse ja teisi, kus inimesi jääb järjest vähemaks. Polariseerumist tingivad demograafilised protsessid pole mõnes mõttes pärandiga seotud. Me ei saa neid protsesse suures plaanis mõjutada, aga see ei sega meid nägemast asustuses pärandit. Samuti nagu ei sega meid pärandit nägemast protsessid, mis viisid näiteks mõisate tühjaksjäämiseni.

See, et üht liiki pärandobjektid asuvad teist liiki pärandobjekti sees, pole midagi enneolematut. Ka praegu on kaitsealustes hoonetes elemente, mis on muinsuskaitse eritingimuste kohaselt väärtuslikumad kui teised: mõni ahi võib olla olulisem kui seinakrohv ja parkettpõrand tähtsam kui vannitoasisustus.

Muutub see, et keskkonna ruumilisest ülesehitusest saab objekt, mille väärtust tuleb kaaluda teiste väärtuslikuks tunnistatud asjade kõrval. Olgu need teised asjad siis muinsused, looduskeskkond, energiatõhusus, majanduslik heaolu või mõni muu ühiskonna alustugi.

Oleme ühiskonnana pikalt toimetanud ehituspärandi kaitse reguleerimisega ja selle tulemusel on meil hulk väljakujunenud toimimisviise, mida saaks rakendada ka asustuspärandi juures. Väärtusliku ülesleidmine, väljaeristamine, seoste kaardistamine ja ümbritsevale hoidesuuniste andmine on olnud muinsuskaitse igapäevased tööriistad. Selles protsessis selgub arendusruum ja sedakaudu lepitakse kokku eri modaalsusega sekkumine. Samalaadne inventariseerimine tuleks ette võtta ka kaitse alt välja jäävas ruumilises keskkonnas.

On ilmne, et me ei saa hakata säilitama kogu riigi ruumilist keskkonda sellisena, nagu see meile on selle pärandikslöömise hetkel kätte sattunud. Kui tahame riigi asustust hoida, siis peame valima, mida arendada, mida lammutada, mida säilitada, mida muuta jne. Pärandiks tunnistamine ei peaks halvama arendustegevust, peame jätkama ruumilist planeerimist, taristu nüüdisajastamist, uute hoonete rajamist. Meil tuleb tõdeda, et struktuure loonud agraarsetest vormidest nagu mõisakord, kolhoosikord ja talukord on saanud miski muu, uus kord, mis suunab ruumi ülesehitust ja inimeste elu. Ressursid paiknevad nüüd teisiti ja vanal viisil laotudes ei suudetaks enam elujõuliselt toimetada. Suuremas mõõtkavas on paratamatute protsessidega märksa lihtsam leppida: me adume oma võimete piiratust ja püüame vaadata tegeliku väärtusena keskkonnas kulgevat elu mitte jäigastada struktuuri.

Kui natuke mõtiskleda asustuspärandi hoidmise võimaluste üle, võivad meile kangastuda samasugused piirid ka muud laadi pärandi hoidmise juures. Nagu me ei toeta kahhelahju kordategemist lagunevas mõisahoones, nii muutub vaieldavaks ka kõduneva tsaariaegse kortermaja hoidmine tühjaksvalguvas alevikus. Iga pärandobjekt peab võistlema ellujäämise nimel teiste pärandobjektidega ja mitte ainult oma paadiklassis. Pärandi kaitsja ülesanne on tunda eri tasandi pärandit ja hinnata selle elujõulisuse määra. Pärandist saab loomingu objekt, mitte kaitstav ese.

Teine õpetlik asi asustuspärandi puhul on kuuluvus. Kui ehitiste puhul seob kinnistusraamat iga mälestise omaniku külge, siis suuremad koosted on mitme omaniku vahel jagatud. Riigi asustuspärand on justkui rahva oma ja seega võrreldav rohevõrgustiku või mõne tehnilise taristuga.

Tõnu Õnnepalu on kirjutanud aastal 2000 Päevalehes,3 et Eesti riigi ideeks on pärandi likvideerimine. Hulk vett on merre voolanud, aga see avaldus on endiselt terav ja iseloomustab kaunis tabavalt vahepealseid aastaid, tõenäoliselt ka tulevasi. Õnnepalu osutab pärandi põhjakaape lõpmatule loomusele: iga uus vaade leiab järgijäänud koostest veel midagi, mida likvideerida.

See likvideerimine on koormava pärandi puhul keeruline. Kui pärand on likviidne, siis saab selle ümber arvestada ja vahetada rahaks, staatuseks või teisteks ressurssideks. Koormava pärandi turuväärtus on napp. Kagu-Eestit ei saa vahetada Lõuna-Prantsusmaaks või Põhja-Soomeks. Küll aga saab asustuspärandi tasapisi konverteerida teistsuguseks asustuseks: alevist võib saada küla, teest võib saada võsa, külast võib saada põllu- või metsamaa. Me oleme paratamatult muutunud maarahvast linnarahvaks, aga meie asustusstruktuur on pärand aegadest, kui enamik elanikkonnast tegeles põllumajandusega. See ei peegeldu mitte ainult agraarmaastikus vaid ka väikelinnades, mis tagasid turuplatsi ja küladeülese teenusevõrgu. Tööhõivemustri teisenemisega jääb napiks maal elavate inimeste, aga ka väikelinnu regulaarselt kasutavate inimeste hulk, mis kiirendab omakorda keskuse ja ääremaa polariseerumist. Külamaastikku on aidanud elus hoida suvilatraditsioon, aga selle lai levik on kohati seotud meie linnastumise napi vanusega. Järgmine ja ülejärgmine põlvkond ei pruugi sellest pärandist hoolida, nagu ta ei pidavat hoolima ka auto omamisest. Oluliseks muutub küsimus, millal võime öelda, et meie pärand tulevikku on linnainimeste riik ja kas peame paratamatult lohistama seda maarahva ruumilist koostet tervikuna kaasas. Ja kui teeme seda valikuliselt, siis kes vastutab selle näidis-ala saatuse eest? Väärtuslik osa pärandist tuleb väärtussüsteemis toimunud nihete alusel uuesti piiritleda.

Lisaharjutused

Vaadet pärandile aitab laiendada ka harjutus, mille käigus määratleme pärandina inimesed, kes siin elavad. Sellises perspektiivis muutuvad väärtuslikuks kõik meetmed, mis aitavad siinelavaid inimesi kohal hoida ja paljundada. Kui kõrvutada paari perekonna lahkumine ja pärandhoone hävimine, siis on samuti kaalumise koht teistsugune kui vaid investeeringust ilmajäämise riski mõõtmine. Põhiseaduses postuleeritud keele kui pärandi vaatamine annab samuti omamoodi väände: kas riik ja keskkond on oma töö hästi teinud, kui võimalikult paljud siinelavad inimesed räägivad ja mõtlevad eesti keeles, või siis, kui seda teevad vähesed, aga väga kvaliteetselt – ja see tagab keele säilimise. Me võime pärandina vaadata ka rahvusriike või mandrite laotust maakeral.

Seda harjutust võib teha veel paljude asjadega. Näiteks tööhõivevormid, perekonnaelu vormid, meelelahutuse vormid, loodusressursid, energia, oskused ja teadmised jne. Iga selline tehe annab meie praegusele pärandikäsitlusele õpetlikud lisahoovad. Selles valguses kujutlen ka natuke teistmoodi üles ehitatud muinsuskaitset. Praegune kaitsesüsteem on paratamatult kogu aeg agressiivses valmisoleku seisundis, et astuda vastu ründavale arengule. Kui pärand oleks määratud algusest peale teisiti, äkki aitaks see meil vältida võitlemist ja liikuda ühise eesmärgi poole? Võib-olla on just pärandi mõiste laiendamine see teisenemise tee?

See, et riik on sellise pärandikeskse iseloomuga, ei tee meist õnneks isikutena pärandi orje. Me saame olla ka muud kui kodanikud: me osaleme majanduses, demograafilises taastootmises, tarbimismängudes, isiklikes suhetes, aineringluses, haiguste levitamises, sotsiaalvõrgustikes jne. Isegi kodanikena on meil rohkem kohustusi kui pelk pärandi hoidmine, kuigi need kohustused võib paari tehtega viia tagasi pärandini.

1 Näiteks Tallinna Saarineni maja (Pärnu mnt 10) raamatupoe puhul räägiti tarvidusest kaitsta selle põlise funktsiooni säilimist, kui uus omanik asendas aastal 2003 osa kauplusest rõivapoega. Samuti käis muinsuskaitse eritingimuste tegemise aegu diskussioon Teaduste Akadeemia raamatukogu hoone funktsiooni säilitamise üle. Viimane diskussioon ei olnud avalik.

2 Siobhan Kattago on artiklis „Agreeing to Disagree on the Legacies of Recent History“ (kogumikus „Memory and Representation in Contemporary Europe“, Ashgate, 2011, lk 28) osutanud kahevalentsusele mineviku kui ajaloopärandi näitel.

3 Tõnu Õnnepalu, Päranduse likvideerimine. – Eesti Päevaleht 8. VI 2000. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/paranduse-likvideerimine?id=50788416

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming