Pärandikirju IV – Mis on pärandi hind?

Palun üks samblaroheline L-suuruses Peko

MARJU KÕIVUPUU

Kui Nõukogude aja lõpul ja taasiseseisvusaja algaastatel sai Lõuna-Eestis suviti üliõpilastega välitöödel käidud, siis oli alati kohutavalt kahju neist memmedest, kelle mõnusate sokkide, imeilusate kirikinnaste, heegeldatud pajalappide ja muu näputöö saatus oli paraku saada suurelt jaolt koide kõhutäiteks. Toona polnud naistel kombeks niisama, käed rüpes, teleka ees istuda. „Metsikut roosi“ ja „Tahmanägu“ vaadates välkusid vardad nagu mullu ja muiste. Muud meelelahutust suurt ju ei olnud ja moodsa ilma täitmatutest ajaõgarditest internetist ja igat masti nutifonidest ei osatud unistadagi, hea kui postkontoris õnnestus Eesti teise nurka kaugekõne saada. Paraku polnud toona valmis saanud kraami kellelegi müüa ning järeltulijad, kes suurelt jaolt ilmalaanes laiali, ei tarvitanud enam sellistes kogustes pitsidega ääristatud käterätte, kootud käe- ja jalasoojendajaid ja muud peenemat näputööd. Oli ju Eestis alanud dresside, botaste ja keemiliste keekside ajastu ning sõna „kultuuri­pärand“ veel tundmatu.

Ja nii puistati pärimushuviliste noorte ette – soost olenemata – suurtest kilekottidest kõiksugust armastusega tehtud käsitööd ja ohati kurvalt, et ega seda enam kellelgi ju vaja ole. Kuid sellest hoolimata räägiti pikalt ja põhjalikult, kuidas see kõik on valminud, kust mustrid saadud, kellelt nipid õpitud. Kohe nii pikalt ja põhjalikult, et ühel sellisel toredal käsitöökesksel pärastlõunal saatis üks tulevane tuntud meesinimesest folklorist mulle kui juhendajale sedeli kirjakesega „Ei pitsidele!“.

XXI sajand on toonud ka Eestis kaasa kõrgendatud huvi kõige selle vastu, mis materiaalses kultuuripärandis on ehe või mis sellisena näib, teisisõnu, vastab inimese arusaamale ehtsusest, kuid mis asjatundjate silmis pigem etnokitšiks liigitub. Sest kui turg nõuab, tuleb toota ja nii palju, kui turg vähegi nõuab. Ja kui ausalt toota ei jaksa või ei viitsi, siis saab kuidagi teisiti ka. Eks paljud ilmarändurid on ostnud Mustalt Mandrilt „ehtsaid“ maske, mis saapaviksiga või millegi muuga kenasti tumedaks võõbatud. Kui olin mõni aasta tagasi Peterburis külalisõppejõuks, näitas mulle turul üks tore vene mees – olgu ta siinkohal tänatud! –, kuidas teha vahet käsitsi maalitud puitprossil ja sellel, kuhu on muster osavalt peale kleebitud.

Paraku, nii piinlik kui see ka pole, on petukaubandus, nagu ka populaarsete kaubamärkide jäljendamine samuti osa kultuurist. Usun, et paljud lugejatest mäletavad 1980ndate Karhu-suusamütse, mida naised-noorikud oma silmarõõmudele karedast lambavillast kudusid, sest originaale ei olnud ju Nõukogudemaal saada, aga mood ja trendid nõudsid oma. Ja kes oli osavam kuduja, teenis sellega kena kopika.

Käsitöö, originaallooming on nii otseses kui ka kaudses tähenduses kallis, võtab õppinud meistrilt palju hinnalist aega ja süvenemist. Aga turism põhineb ju teadupoolest kolmel vaalal: kogemine, katsumine-suhupistimine ja kaasaostmine. Oh seda õnnetust, kui keegi jääb ilma millestki, mida teised said kohapeal osta – olgu selleks mõni toiduaine või piirkonna sümbolväärtusega ese. Siis on pahandust kui palju!

Seevastu originaalesemetel on oma ainukordne lugu ja kultuuriruumis, kuhu nad kuuluvad, mitmekihiline tähendusväli, olgu selleks värvisümboolika, mustrimaagia või eseme kasutusviisid. Tänapäeval, kui erineva taustaga autorid-loojad ammutavad inspiratsiooni etnograafilisest pärandist, on rangelt soovituslik, lausa hädavajalik enne traditsioonilistele värvi- või mustrikombinatsioonidele uue elu andmist end sisse lugeda piirkonna kultuurilukku või võtta ühendust elavate pärandikandjatega. Siis on vähemalt teoreetiliselt võimalik hoiduda sellistest piinlikest juhtumitest, kus näiteks Kihnu kördi triibumuster on paigutatud nn rahvuslikule jalamatile. Kördi peal jalgu ei pühita – seda ei tehta ühegi triibuseeliku peal – ning toredaid rahvuslikus stiilis esikuvaipu või porimatte saab luua vabalt midagi muud lähtematerjaliks võttes.

Kas üldse ja millised võimalused on pärandikandjatel kaitsta ennast ja oma kultuuriruumi pärandit turismimajandusega kaasnevate probleemide eest, neil teemadel sai arutletud Tallinna ülikoolis toimunud vaimse kultuuripärandi päeval selle aasta märtsis. Meie kultuuriruumid Kihnu ja Seto, aga ka muud piirkonnad pakuvad rahvusvahelist huvi. Mitmest maailmanurgast tullakse kohale, et filmida siinset elulaadi ja seda omakorda maailmale tutvustada. Ühelt poolt on see tore ja vajalikki, teisalt sunnib esitama tõsiseid küsimusi: kui palju ja milles anda külastajate ootustele, soovidele ja nõudmistele järele, et olla turismipiirkonnana atraktiivne? Kas näiteks meeskülalised võivad selga proovida naiste rahvarõivaid ja endid neis filmida-pildistada, sest kalliste külaliste, kes toovad piirkonda raha ja kuulsust, vaatekohast on see fun? Kuidas õpetada kaugeid külalisi käituma suitsusaunas ehk siis pidama kinni reeglitest, mis kohalikele on enesestmõistetavad, aga külalistele ei pruugi seda olla? Kas kliendi iga soov on alati seaduseks, millistel puhkudel ja kuidas tuleb viisakalt ei öelda ja pidada kinni kohalikest reeglitest, kommetest ja tavadest? Mida peaksid õppima need inimesed, kes on otsustanud hakata piirkonna pärandit turustama ning kes näevad pärandturismis vaid sampot, kuldvasikat? Kuidas tutvustada ja populariseerida pärandturismi klikijanuses meedias, mis on üles ehitatud suuresti vau-oi-kui-äge!-efektile?

Siinkirjutaja Tallinna ülikoolis loetud kursuse „Loodus, pärimus, turism“ raames tegi Kihnust pärit üliõpilane mõni aasta tagasi lühiuurimuse oma kodusaarest Kihnust kui eksootilisest (sise)turismiobjektist. Ta võrdles turismi poolt- ja vastuargumente, rõhutades, et turism on oluline komponent küll saarerahva ellujäämisstrateegia majanduslikult poolelt vaadatuna, sest turistid jätavad saarele oma raha, kuid tema poolt nähtuna oli kaalukaks vastuargumendiks turismimajandusele praktiliselt igasugune privaatsfääri puudumine, piltlikult öeldes „argielu „ehtsas“ vabaõhumuuseumis“. „Ma niidangi siin suvel päriselt heina, jah, justnimelt iga päev vikatiga niidan, see ei ole šõu ja ma olen tüdinud poseerimast fotograafidele ja ma ei taha ka seda, et ükskõik mida ma ükskõik kus ka teen, ikka ilmub välja mõni turist ja suvatseb mind luba küsimata pildistada“, oli tema sõnum seminaris.

Ideaalis aitab ühe või teise piirkonna kultuuripärandi tundmine luua jagatud kogukondlikku identiteeti ning sõlmida sidemeid nii kohalike kui sinna piirkonda elama tulnud uusasukate vahel, samuti äratada külastajate-turistide huvi ühe või teise piirkonna vastu. Külastajad soovivad tarbida kohalikke tooteid ja teenuseid, mis omakorda tagab kohalikele elanikele püsiva või hooajalise sissetuleku. Kuid (ka) kultuuripärandit turustades tasub silmas pidada, et kaup oleks aus ja ehtne, uma ja hää. Ja teenuste-toodete ostjad ei peaks solvuma, kui näiteks lubatud porovikupääväl puravikke ei jätku või neid polegi, sest selle suve ilmaolud ei ole olnud puravikkudele soodsad. Vastupidisel juhul need puravikud kusagilt ikka leitakse, sest klient on kuningas. Aga see pole ju ometi see, mille pärast tasus kodust välja sõita. Või kuidas?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht