Paranoid

Valle-Sten Maiste

Naistepäeval silmasin ajalehe Pealinn päises kogemata viidet intervjuule Margit Sarvega. Sellest huvitudes leidsin end peagi lugemas kogu lehte, mis oli üksjagu parem, kui aastaid linnameedia nimel tehtud jama põhjal eeldasin. Muidugi ei olnud ses väljaandes kõik hästi. Kuid kus on kõik hästi? Lugemisväärse materjali mahult oli Pealinn enamiku Eesti lehtedega täiesti võrreldav. Üht kirjutist lugesin ma lausa kaks korda. Lugu ise oli viletsalt vormistatud ja pigem lahmiva kui põhjendava loomuga ning selle emotsionaalset jm liiasust võis aimata juba  pealkirjast „Mürgitatud majandus ehk meie otsetee orjusesse”. Selle autoriteks on mingid välismaa majandusteadlased. Kuna mu paberleht kadus ära, siis otsisin nende nimesid võrguversioonist (http://www.pealinn.ee/?pid=121&nid=7293&lang=5), aga seal polnud neid üldse mainitud. Tõlkija ja refereerija nime polnud paberleheski, nii oli raske oletada, kellele ja kuipalju loos toodud seisukohad kuuluvad. Loo sõnum oli see, et Lätis ja Eestis on viimastel kümnenditel aset leidnud neoliberaalne kolonialism ning rahva imperialistlik riisumine.

Segasusele vaatamata suutis loetu minus elustada paranoia.  Eestis on sadu tuhandeid inimesi, kes on end sidunud lähiaastatel laenu toel kinnisvaraga, mille turuväärtus on tänaseks kolmandiku ja üle selle langenud. See langusega tekkinud vahe ei ole mõtteline, vaid vahetult tuntav, võrdudes tihti pereisa kümme aasta sissetulekuga, millega pere saanuks määratult edendada oma igapäevast elukvaliteeti. Pangad, kes ise deklareerivad, et võlgnike hulk kes lõplikult käed üles tõstnud, pole märkimisväärne, neis tehinguis ei kaotanud. Meenuvad Pelevini „Arvud”, kus Stjopa klubis pärast maksmist tulutult kokteili oodates kuuleb, et kokteil ongi virtuaalne, reaalne on ainult  arve. Stjopa jääb rahulikuks vaid seetõttu, et segab pangas iga päev samasuguseid kokteile, kuigi hulga suuremate nullidega.

Ei tea, kas selles, et meil puuduvad kainestavad seadused, mis näiteks eluasemelaenu väljastanud finantsmaailmalegi vastutust jagaksid, olgu või nõude näol, et kui laenatud vara on ära võetud, siis laenaja piinad lõpevad ja ta kahjuks jäävad senised maksed ja sissemakse, on olnud süüdi kellegi rumalus või kasuahnus. Valus on aga see, et poliitikud tehtud vigu ja nende reaalset igapäevast elukvaliteeti pärssivat masendavat toimet sadade tuhandete inimeste jaoks ei tunnista ega kahetse. Vastupidi,  (Maripuuga võrreldes tegelikult imeline) sotsiaalminister seletab jätkuvalt, et SMS-laenude röövintressi piiramine pole meie meetod. Ning Reformierakond rõhutab, et kärpeid ei ole tehtud vaid euro nimel. Tasakaalukas eelarvepoliitika toovat kõigile odavamad laenuintressid ja lahedama eluolu. Väga küüniline enesekiitus ajal, kus inimesed töötavad viiendiku elust mullist välja lastud õhu kinnimaksmiseks. Värske inimarengu aruande juures ei ehmata niivõrd tõdemus, et vaatamata juttudele väikese rahva kokkukuuluvusest, ei liigitu Eesti solidaarsust au sees hoidvate ühiskondade hulka. 

Seda oleme ikka teadnud. Jahmatab, kui erinevatel tasanditel, sügavuti ja süstemaatiliselt on sotsiaalne ja varanduslik kihistumine kinnistunud ja juurdunud. Vaatamata muinasjutule liberaalsest võimaluste maast, kus töökuse ja püüdlikkuse korral on kõigil võrdsed võimalused, on Eestist kujunenud paik, kus kehv päritolu kõige tõenäolisemalt põlistub. Maakonnakoolis tunde andes olen ise kogenud, kuidas piiratumate võimaluste ja huvidega õpilased on kõik ühte kooli kogunenud, ning tajunud, mida tähendab väide, et tõrjutud muutuvad julmaks. Inimarengu aruanne annab neile teemadele jahmatava numbrilise  tausta. Ning Pealinnas ilmunud marslaste vihjed uuele orjaajale ja parempoliitikute kasuahnele kuritegelikkusele kummitavad tugevamalt kui enne. Siiski on lootust. Peaminister süüdistab inimarengu aruannet ägedalt valetamises. Retoorilisi udukäike ei tee muidugi aruanne, vaid selle ala vanameister Ansip. Meie Gini koefitsiendi kahanemise, mille Ansip aruande ekslikkuse tõendamiseks esile toob, on Ain Aaviksoo aruande avakülgedel ära mainitud. Tore on peaministri süüdistuse juures aga see, et juhtreformar täna juba häbeneb poliitikuna liig suurt kihistumist. Ei maksa muidugi  arvata, et külmades kalkuleerijates on tärganud südamlikkus.

Kui Tarmo Männi parteivahetuse puhul räägiti reetmisest, siis seda muidugi ei olnud. Mänd on oma ilmakäsitlusele truu mis truu. Tänane Reformierakond on stagnaaegse EKP autentseim mantlipärija, mis koondab isikliku kasu ja edasijõudmisahneid pragmaatikuid, kes pugejalikku pürgimist ei pelga ja keda ideaalid ja südametunnistus vähe mõjutavad (muidugi on erandeid, näiteks Langi või Ligi vähemasti isikupäratu pugejalikkusega seostada ei saa). Tegu on selgroota seltskonnaga, kes on erakordselt õnnestunult  suutnud loksuda ühiskonnas valitsevate mainstreamhoiakute laineharjal. Nii tahaks uskuda, et Ansipi kihistumissüüdistusele järgnenud ägeda reaktsiooni taga on terase pragmaatiku intuitiivne äratundmine, et reformarite kaua toiminud illusoorne udu, millega eesti kõige vaesemaidki andis lollitada naabrist aineliselt rikkam olemise või selleks saamise lootusega, on hajumas ning kalu tuleb püüdma hakata mõõdukama puhaskasuga, kõiki osapooli rohkem arvestavas vees. Ehk on inimesed enam kui meie varakapitalismis seni hakanud aru saama, et vaatamata laenuga soetatud küprokkastile ja autopannile  ei olda kõigega ise toime tulevad jumalad ning et enda kõrval on oluline hoolida ja hoida ka teisi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming