Paremaks muutumise maal (1944 ? 2004)

HANNO SOANS

Demokraatias pettunutel on vaja ?peksupoisse?. Kelle süüks siis muidu saaks panna kõik võõra ja erineva, mis järsku on hakanud ühiskonnas häält tegema. Kui keegi süüdistab oma kodumaa või isiklikus ebaõnnes homoseksuaalset elementi ja teeb ettepaneku, et olukorra parandamiseks tuleb piirata homode avalikku eneseväljendust, neilt ära võtta mingeid õigusi, hoida neid eemal meedia-, majandus- või ühiskonnasfäärist, nad teistest eristada, maalt välja ajada või hävitada, siis on kombeks öelda, et ta on homofoobsel seisukohal. Kas ei anna sõna ?seisukoht? sellistele ideedele liig süütu tegumoe, taandades need üksnes maitseküsimuseks? Kõik arvamused on ju lubatud. Värvi ja maitse üle ei vaielda. Arvamusvabaduse nimel esinemine annaks justkui homofoobile õiguse kõikjal homode vastu ristisõda kuulutada. Arvamus on see, kui keegi ütleb, et ?minule homod ei meeldi ja minu arust on homode paraad nõme?. Kuid mingit põhjust pole pidada arvamuseks doktriini, mis püüab teatavaid isikuid ilma jätta mingitest õigustest või soovib neid sootuks ühiskonnast kõrvaldada, nõudes paraadi keelustamist. Selline doktriin ei kuulu seisukohtade hulka, mida kaitseks õigus arvamuse vabadusele.

?Mõõdukas? homofoob on viisakas mehike, kes ütleb sulle rahulikult, et isiklikult ta homosid ei vihka, aga eelistab mitmetel põhjustel, et nad hoiaksid madalamat profiili, ei tükiks nii edevalt esile. Hetk hiljem, kui sa oled juhtumisi tema usalduse võitnud, lisab ta juba võidukalt: ?Näedsa, eksole, midagi peab ju nendel homodel viga olema. Nad käivad mulle lihtsalt füüsiliselt närvidele.? See on seesama mees, kes pärast kahte õlut kommentaariveerus kuulutab: ?Lakkuge ja tampige rosinasse kodus nelja seina vahel nii palju kui kulub, aga avalikkuse ees hoidke peldik ja toidulaud lahus!? Samasuguse mõtteviisi alged tunneb ära ka mõne ?parajuslase? mõttekäigus, et kui homode eraelust saab avalik asi, ?siis ei või keegi iial ette teada, millal enamuse sallivusvaap vähemuste kohal rebeneb ja tänavaid täidavad hoopis teistsugused paraadid?. Kerge ähvardus, viide sellele, kuidas asjad ?tegelikult? on, ja järeldus: parem, kui te siia oma nägu ei näitaks! Selle asemel, et tugineda kodanikuõigustele ja tunnistada homode õigust oma seksuaalse identiteedi üle avalikult uhkust tunda, mida nii Eesti Vabariigi kui Euroopa Liidu seadused tunnistavad, viitab ta, et parem on räuskavat homofoobi siiski mitte ärritada.

Räuskav homofoob on mõistagi palju huvitavam isend. Piisab, kui sellisele mainida, et keegi on homo, ja juba ta läheb endast välja ? tegu pole arvamuse, vaid kirega. Pole sugugi ebatavaline, et inimesed otsustavad elada kirgede ja mitte mõistuse juhendusel. Kuid ainult kirgedel põhinev avalik argumentatsioon, mis katsub kõikide võimalike vahenditega leida tuge oma kinnistunud eelarvamustele, on tundeelu tüsistus, mis viib ühe idee ohtliku ainuvalitsemiseni. Selline võib veeta tunde, üritades ühe või teise inimese käitumist või seisukohti taandada sellele, et ?küllap ta on homo, mis tast siis ikka muud tahta!?. Ta on valmis kihla vedama, et ta tunneb homo kohemaid ära, isegi kui see peaks püüdma oma orientatsiooni varjata. Tema jaoks on peaaegu ükskõik, kas homod hoiavad madalat profiili või mitte. Küllap on neil diskreetsetel, kapihomodel lihtsalt midagi hinge peal, midagi varjata ? küllap käivad sellistel neelud väikeste poiste järele.

Liberaalse demokraatia tingimuses on avalikult räuskav homofoob, selline, kes tõsimeeli karjub ?jutt seksuaalvähemuste õigustest? Sul pole looduse poolt antud õigust olla mittemees või mittenaine?, küllaltki haruldane. Räuskavast homofoobist koolipapa on aga tõeline leid. ?Minu jaoks on sellised eesti ?mehed ja naised? Eesti riigi vastased ning nad tuleks isoleerida: las tegutsevad kinniste müüride vahel?. Sellesse uhkesse lausesse kokkuvõetav Märt Sultsi agressiivne artikkel lähtus eeldusest, et iga Eesti kodaniku suurimaks probleemiks peab tingimata olema iibeprobleem, ning sellest, et just tema on õige mees seda korrapealt lahendama. Mõlemad väited on ekslikud. Edasi võttis asi aga juba täiesti hullu pöörde. Sults katsus eestlaste madala sündimuse eest vastutavaks teha homoseksuaale, leides lõpuks selle ühe ja ainsa süüdlase, kelle ta ühtaegu tembeldas alkohoolikuks, narkomaaniks ja impotendiks.

Seda retoorilist trikki kutsutakse demoniseerimiseks ja seda on kerge rahulikult argumenteerides ümber lükata. Homoseksuaalid on Eestis kahtlemata läbi aastakümnete pidanud madalamat profiili hoidma kui nii mõnelgi pool Lääne-Euroopas, kus sündimus, vaatamata suhtumisele seksuaalsusse ja hedonistlik-individualistlike väärtuste domineerimisele, on nii mõnelgi pool imelikul kombel ikkagi kõrgem kui meil. Kuhu see viinud on? Üheni Eesti kahtlemata rekordilistest näitajatest, milleks on üldine enesetappude arv elanike kohta. Tsiteeriksin vastuseks ühte sümpaatset netikommentaari: ?Öelda, et neil pededel on ju niigi kõik võimalused oma harjumusi praktiseerida, tehku siis ja jätku meid rahule, tähendab lihtsalt pea liiva alla peitmist. Niikaua kui kahe käest kinnihoidva meesterahva nägemine tekitab kaaskodanikes soovi nende pihta sülitada, ei saa rääkida vabadusest ja võrdsetest võimalustest oma kõrvalekaldega elada.? See, mida homodele keelatakse, pole mitte nende seksuaalsus, vaid õigus avalikult armunud olla, muuseas.

?Mingi idamaa munk olla öelnud, et inimese suurim saavutus on seksuaalse energia tahtega vaimseks energiaks muutmine! No ei tea, miks peaks mina terve põhjamaa mehena oma energiat ja tahet selle tüki ettevõtmiseks raiskama?? küsis Sults. Räuskav homofoob näikse olevat suisa püüdlikult ?normaalne? mees, igati keskmine, ühesõnaga. Mingist sublimeerimisest ei taha ta kuuldagi. Ja mis asi see vaimne energia veel on? Tal pole koolipapa ametile vaatamata põrmugi häbi oma tahumatuse pärast. Ta püüab väita, et keskpärasus on väärtus iseeneses ja naudib seda kui privileegi. Luues ?normaalsete eliidi?, võib ta enese üle uhkust tunda, ilma et tal selle jaoks millegagi vaeva tuleks näha. Ta on teinud kõik, et teistest omasugustest mitte eristuda. ?Ma vihkan homosid? on fraas, mida saab öelda ainult kooris, sidudes end homode vaenamise värvika ajaloo ja teiste samal ?seisukohal? olevate inimestega.

Räuskav homofoob on valinud homode vihkamise, kuna see annab talle midagi, millesse uskuda. Ja see pime usk on liberaalses demokraatlikus ühiskonnas tõeline defitsiitkaup. Juba algusest peale ei pea ta argumente millekski. Kui mõttetu tundub talle seetõttu see targutamine homode õiguste üle. Ja kui hästi ta ennast seejuures tunneb! Ja kui ta isegi vaevub end argumentidega kaitsma, siis üksnes mokaotsast, justnagu moe pärast. Ärge ealeski uskuge, et ta ei anna enesele üldse aru oma vastuste jaburusest. Ta pigem lõbustab end sellega, et ajab kõik need liberaalikesed ilusti kihisema. Ta ükskõik, kuna ta ei tunne mingit kohustust kasutada sõnu vastutustundlikul viisil. Tal ei karda, et keegi ta ümber veenaks, ta lihtsalt ei taha näida naeruväärsena. Seetõttu valib ta pigem algusest peale hirmutamistaktika ? inimesed enamasti kardavad teda üles ärritada.

Homosid vihatakse täpselt samal põhjusel kui teisi, keda vihatakse kooris ? selleks, et otsida vihkamise toel kaotatud ühtsustunnet ja ületada ühiskonna paratamatut lõhestatust, pidevaid huvide konflikte. Homofoobi arvates, ei kuulu inimene kaaskodanikega kokku mitte seeläbi, et tal on ühiskonnas oma koht, oma väike niðð ökosüsteemis, majandus- ja kultuurielus, vaid kuna tal on sünnipärane õigus repressiivsele normaalsusele. Kuid sõnavabadusel pole midagi ühist repressiivse normaalsuse kuulutamisega. Pluralismis, liberaaldemokraatlike väärtushinnangute mõjuväljas ei saa kuulutada ühte normaalsust ja ühte tõde, nõudes, et teistele tõdedele enam hingamisruumi ei jäetaks. Avatud ühiskond leiab igale normaalsusele oma hääletoru.

Homofoobia ei paku räuskavale homofoobile aga mitte ainult vihkamisega seotud rõõme, vaid ka midagi üdini positiivset, garanteeritud üleolekutunde. Kibeduse kõrval peitub selles hoiakus annus varjatud optimismi, kuna püsib eeldusel, et ühiskondlik harmoonia ja rahvuslik promiskuiteet taastatakse niipea, kui ?homod on kappi löödud?. Vihates homoseksuaale kui ?hälvikuid?, kinnitab homofoob enesele, et kuulub omamoodi eliiti, mis ei põhine tema enda panusel ühiskonna arengusse, vaid sarnaneb kaudselt aristokraatliku sünniõigusega. ?Mina olen igati normaalne ja minul on õigus igasugu perverte ja hälvikuid sõimata nii palju kui ma tahan, eksju!?

Mingit sellist õigust ei ole aga olemas. Vähemalt siis, kui ühiskonnas on piisavalt selgrooga tegelasi, kes võtaksid räuskajaid ja solvajaid kohtusse kaevata. Vastavate soovide väljaelamiseks on küll kommentaariportaalid, kuid need ei esinda mingit õigust. Anonüümkirjad ei saa kodanikuühiskonnas esindada avalikku arvamust, kuna nendega ei ole võimalik väidelda, sest need ei esinda kedagi, kes julgeks kirjas esitatud vaadete eest seista. Tegu pole enamasti seisukohtade, vaid sõimuga. Ohtlik selline sõim oma korrastamatuses veel pole ? või kui, siis vaid pimedas ja kangi all ?, küll aga sümptomaatiline.

Demokraatias pettunutel on vaja ?peksupoisse?. Kelle süüks siis muidu saaks panna kõik võõra ja erineva, mis järsku on hakanud ühiskonnas häält tegema, selle,mis ei ole oma ja mis juba paljalt seetõttu on vastik ja vihkamisväärne? Põikpäisus, millega Eestis toodetakse ?hälvikuid?, on rabav. Et meie siiski pluralistlikus ühiskonnas pole vaenlasekuju, keda annaks demoniseerida nii, et ?kõik? teda korraga vihkaks, nagu vihati ?juudist? maalitud absurdset karikatuuri 60 aastat tagasi Saksamaal, saavad kommi-veergudel oma osa kordamööda nii põdrad, tiblad, femmarid, kommud, hipid ja lillad. Homod pole selles suhtes sugugi mitte privilegeeritud positsioonis. Kodanikujulguse, demokraatlike õiguste ja liberaalsete väärtuste mahategemine on seejuures magusaim hetk, mis tipneb orgasmiga impotentseis tasumisfantaasiais. ?Lutikad las ronivad välja. Siis litsume laiaks ja rohkem ei tule enam selliseid sõnavõtte?, ?Kuidas aga omasooiharaid ja nende möla ära kaotada? Maha lüüa neid ei saa, või mis? Parim seaduslik võimalus oleks nad karistusseadustiku paragrahvide ähvardusel ?põranda alla? suruda, et koer ka ei hauguks.? Luksus, mida seesugune viha pakub, on vaimne laiskus.

Kust tuleb selline mõtlemine? Ratsionaalne inimene teab, et ta mõtlemine on ebakindel ja et ta võib olla eksiteel. Alati võib ilmneda uusi asjaolusid, mis võivad tuua kaasa kahtlusi nendes tõekspidamistes, milleni ta on jõudnud. Kui ta on ?avatud?, ei tea ta kunagi ette, kuhu ta välja jõuab. Kuid alati on inimesi, kellele meeldib olla kange nagu kivi. Kuna nad kardavad arutlemist ja kardavad uusi järeldusi, siis otsivad nad elus üksnes seda, milles nad juba ette kindlad on. ?Mis selles pidevas muutumises, mida meile muudkui peale sunnitakse, siis nii head on? Kuhu on see meid viinud?? küsivad nad. Neis ei tekita õudu mitte tõe sisu, millest neil pole aimugi ? antud juhul seksuaalsuse bioloogiline polümorfsus ja selle väljenduste kultuuriline determineeritus ?, vaid tõe vorm, milleks on pidev ebakindlus. Kõik, mis tundmatu, võõras ja heidab varju nende seisukohtade ainuõigsusele, normatiivsusele, väärib nende arvates vihkamist. Vaid sellistel irratsionaalsetel alustel püsiv mõtlemine jääb muutlikes oludes kõigutamatuks ja rakendab kõigile inimgruppidele iseenesest loomuomase võõristuse teistsuguste suhtes pöördumatult vihkamise vankri ette. See on vihkamine, mis annab neile vääramatu kindlustunde.

Homofoob keeldub mõistmast, kuidas kaasaegne ühiskond ja selle seadusandlus toimivad. Ta ei taha uskuda, et karistusseadustiku paragrahvide alusel ei saa enam tänapäeval Eestis homosid põranda alla suruda, lihtsalt sellepärast, et need talle ei meeldi. Ta ei taha uskuda, et kui linnavalitsus oleks otseselt Eesti Vabariigis Gay-Pride?i ära keelanud võinuks Gay- ja Lesbiliit linnavalitsuse kohtusse kaevata ja tõenäoliselt ka võitnuks selle kohtuasja. Ta ei mõista, et Eesti Vabariigi seadusandluses on punkte, mis võimaldavad üleskutseid homode isoleerimisele ühiskonnaelust, nende sulgemist nelja seina vahele, tõlgendada kui avaliku vaenu õhutamise katset, mis võib kriminaalasjani viia. ?Kuidas siis ometi nii ja miks?? küsib ta pahaselt, tundes, et see on justkui ähvardus normaalsuse aadressil. Siin leiab ta ühtaegu liitlase kõigi nende normaalsete keskealiste perekonnaisade näol, kes on kogu probleemipüstitusest paari nädala võrra maha jäänud ja kes mühatavad nüüd pahaselt, et ?kas siis normaalsetel meestel polegi enam õigusi, et kogu aeg meedias üks homode õiguste eest kraaksumine käib!?. Sellistel isenditel pole kunagi olnud vaja mõelda sellele, et homode õigused, naiste õigused, rahvusvähemuste õigused on alati defineeritud vastavalt ajalooliselt privilegeeritud, valge, keskealise, keskklassi abielumehe õigustele ? et tema ongi see õiguste absoluutne norm, mille saavutamist vähemused ihaldusväärseks peavad. See on demagoogiline pöördepunkt, kus kommi-veergudel hakkab kulutulena levima uskumatult jabur väide, nagu oleks homofoobia avalik hukkamõistmine vandenõu heterote vastu ja üleskutse sallivusele sõnavabaduse piiramine teisest servast.

Millega küll seletada, et just Eesti koolisüsteemist tulevad sellised vaated? Et see just haridusjuht oli, kes selle lõpuks välja ütles? ?Ka sina, Maurus?? võiks küsida. Jean-Paul Sartre, kellelt pärinevad mitmed selles artiklis kasutatud mõtted, on 1944. aastal kirjutanud, et paljud prantsuse antisemiidid ? võibolla enamik neist ? kuulusid madalamasse keskklassi. Nad olid madalapalgalised funktsionäärid, kontoritöötajad, väikeettevõtjad, sekretärid, ametnikud. Enamasti elasid nad linnas, maksid võlgu, võistlesid naabritega, kuid ei omanud midagi mainimisväärset peale alatasa teravneva varalise ebakindluse tunde. Vot sulle maa sool! Just ebakindlus on võti, mis avab selle mõistatuse. Õpetajad kuuluvad Eesti Vabariigis sissetuleku poolest kahjuks kindlasti sellesse riskigruppi, kellelt võib oodata erilist vastuvõtlikkust sallimatusele. Koolidirektor, kes kutsub ühiskonda üles ?kategooriliselt eitavale hoiakule homoseksuaalide suhtes? on Eesti hariduses kehtivate palkade ootuspärane tulemus. See aga ei peaks vabastama haridusministeeriumi kohustusest teravalt reageerida, võtta vastutus olukorra eest, mille kuraditosin aastat hoolimatust on tekitanud.

Loodetavasti peagi koolipapa ametist vallandatud hr. Sultsi demokraatlik õigus oleks asutada tõupuhastajate kodanikuühendus või partei Metsisased Liigi Säilivuse Nimel või oma vaateid veidi vaiksemaks häälestades isegi kandideerida riigikokku. Kaitsepolitsei kohus oleks seda laadi veidral ühendusel hoolega silma peal hoida ? ebastabiilsed keskealised mehed võivad vahest käest ära minna. See, mis on seni tundunud pigem kontrollimatu logorröana, sõnavoona, mida pole põhjust reaalselt karta, kipub idanema. Organiseerumine annaks mitmetele teistelegi võimaluse oma kuuekümne aasta taguste vaadetega ?kapist välja tulla?, samasuguse aplombiga, kui see hr. Sultsil õnnestus. Vähemalt teaks, keda karta.

Meie seksuaalvähemuste õiguste eest seisvate organisatsioonide dekoratiivne enesemääratlus, soov korraldada üks tore paraad, kuid häbelik hoidumine oma identiteedi politiseerimisest, kui ilmnesid esimesed agressiivsed vastuhääled, on probleem, mis vajaks eraldi käsitlemist. Miks võtab Gay- ja Lesbiliit vaguralt omaks ?mõõdukalt? homofoobse positsiooni selle asemel, et hr. Sults kohtusse kaevata? Kus on nende uhkus? Järeldada pole siit muud kui seda, et Sultsil ja teda toetanud netikommentaatoritel läks korda neid hirmutada. Veelgi kurvem on aga see, et keeldudes enese eest seismast ja lastes liberaalsetel intellektuaalidel ja kunstiinimestel enda eest sõna võtta, on nad kahekordselt passiivsesse rolli määratud: nad muutuvad ühtaegu homofoobide sõimu objektiks, aga ühtlasi ka kaasuseks, millega liberaalid saavad endale tähelepanu tõmmata, rõhutada oma vabameelsust ja humanismi ning nende arvel sotsiaalset kapitali koguda. Kuniks see jääb vaidlusküsimuseks kultuuriinimeste ja läbilõikekodaniku vahel, on Eestis midagi mäda. Niikaua kui kodanike enamus ei mõista, et õigus vabale seksuaalsele enesemääratlusele, olgu siis homona, SM pornopoe pidajana või tsölibaati pidava roomakatoliiklasena, on ühiskonna põhiväärtustega seotud küsimus, ei saa siin rääkida kodanikuühiskonnast läänelikus mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming