Pariisi kadunud lapsed

Hent-Raul Kalmo

“Mässu loogika” võlgneb oma köitvuse autorite valmisolekule vahetada pidevalt perspektiivi. Arlette Farge, Jacques Revel, MÄSSU LOOGIKA. LASTERÖÖVIDE AFÄÄR PARIISIS 1750. Varrak, Tallinn 2005. 127 lk.

Pariis 1750. aasta mai lõpus. Lihtrahvas on ärevil, sest kõikjal levivad kulutulena jutud, et politsei haarangute käigus röövitakse lapsi, et saata nad asumaadele või sõjaväkke kuningat teenima. Sosistatakse koguni, et jäljetult kadunud laste süütu verega ravitakse leeprahaiget printsi. Rahva seas valitsev hirm ja umbusk on seda suurem, et röövretki viivat läbi erariietes nuhid, kes luusivad vihatud politseiülema Berryer’ käsualustena mööda Pariisi kvartaleid ringi. Viha korravalvejõudude vastu paisub peagi nõnda suureks, et vägivalla lahtipääsemiseks piisab paljast juhusest… Kui mäss viimaks 22. mail vallandub, kogub see kiiresti jõudu ja haarab peagi stiihilise vägivallakeerisena endasse tuhandeid inimesi. Ettevalmistamata politsei, kellele mitmel pool linnas puhkenud ülestõusude mahasurumine käib esmalt üle jõu, suudab olukorra peremeheks saada alles siis, kui Pariisi lihtrahva kättemaksuiha on nõudnud juba mitmeid ohvreid.

See nn lasteröövide afäär, millest hakkab hargnema prantsuse ajaloolaste Arlette Farge’i ja Jacques Reveli uurimus, on seda siiani katva saladuseloori tõttu nõnda kummaline ja seletamatu, et on leidnud mitmel korral käsitlemist varemgi. Kuulus ajaloolane Jules Michelet on seda äkki tormina lahvatanud ning mõne päeva pärast raugenud ülestõusu pidanud koguni Prantsuse revolutsiooni ettekuulutajaks. Tema sõnul polnud ka revolutsiooni kõige süngematel päevadel rahva süda nõnda liigutatud. Ka hilisematele ajaloolastele on 1750. aasta rahutused mõjunud seda köitvamalt, et siin põrkavat kokku justkui kaks maailma: linnarahva omahalduse sügavate juurtega tavad vastanduvad keskvõimu nuhkivas kohalolekus väljenduvale uut laadi korravalvele. Viimane tükib mõõtmise, ülelugemise ja korraldamise sajandil üha enam sinna, kus pariislased arvasid end ise hakkama saavat. Mõnede ajaloolaste arvates on 1750. aasta Pariisi sündmustel märgiline tähendus ka seetõttu, et mässu ajal räägitu ja tehtu laseb meil üha selgemini aimata juba mõnda aega tagasi alanud rahva poolehoiu vähenemist oma kuninga vastu ning selle pikaldast asendumist kaastunde, põlguse ja koguni vihaga. Igal juhul pidi see tunne vähemalt pärast ülestõusu olema vastastikune, sest soovimata kokku puutuda “halvasti käitunud” pariislastega, lasi kuningas Louis XV pärast hirmuäratavaid maipäevi rajada otsetee oma Versailles’ ja Compiègne’i residentsi vahele. Viimast hakatigi rahvasuus kutsuma Mässu teeks. 

Ehkki “lasteröövi afääri” kohta siin-seal avaldatu kokkuvõtmine põneva, lausa detektiivromaaniga sarnaneva raamatu kujul on kindlasti juba ise hindamisväärne ettevõtmine, millest võivad rõõmu tunda kõik lugejad, kellele see episood oli siiani tundmatu (ja seda võib vist julgesti öelda enamiku eesti lugejate kohta), tahaks ehk XVIII sajandi Prantsusmaa ajalugu üksikasjalikumalt tundvad lugejad ometi küsida, kas Farge’il ja Revelil on selle sündmuse kohta lisada ka midagi uut. Seda enam, et “Mässu loogika” autorid on oma uurimuses tuginenud suuremas osas just nendele allikatele, mida on kasutatud varemgi: kaasaegsete kroonikakirjutajate kuuldustel põhinevad kirjeldused, politsei ettekanded, mässule järgnenud uurimise käigus läbi viidud ülekuulamiste protokollid jne. Ega nimekad prantsuse ajaloolased pole varem artikli kitsastesse raamidesse mahtunud jutustust täispikaks raamatuks paisutanud ometi fantaasia ja kirjandusliku ümberütlemise hinnaga?! Ootuspäraselt võib “Mässu loogika” avanud lugeja peagi veenduda, et see pole sugugi nii. Ehk veidi ootamatultki möönavad raamatu autorid juba alguses ise, et neil polegi kavas teha katset maisündmustest jutustada. Enamgi veel, 1750. aasta ülestõus on nende arvates lausa “jutustamatu” ning püüd sellele allikate abil algus ja lõpp anda olevat “läbinisti eksitav”. Arhiivides talletatud lünklike ja sageli teineteisest mööda rääkivate jutustuste mingiks üheks kõigi poolt silmas peetud looks põimimisele eelistavad nad hoopis erinevatest suundadest heidetud pilkude mitmekesisust. Teisisõnu kõrvutavad nad selleks, et teha maipäevadel Pariisis toimunu vähegi aimatavaks, omavahel  politsei kantseliidis kirjutatud ettekandeid, lihtrahva hulgast pärinevate tunnistajate ütlusi, kirjutuslaua tagant  sündmustele ülevalt alla vaatavate kroonikute märkmeid ja muid jutustusi, mille sisu sõltub jutustaja päritolust ja vaatenurgast. Lihtrahva “keelepeksu” seaduspärasid ja mõju uurinud Arlette Farge’i1 ja Jacques Reveli uurimuse teeb aga põnevaks see, et enesekindla katse asemel kuulujuttude uduloorist “sündmuse eneseni” läbi tungida püüavad nad selles sündmusest endast raskesti eristatavas kõmukajas kuuldavaks teha kokkusobimatuid, kuid siiski üksteist täiendavaid hääli. 

“Mässu loogika” võlgnebki oma köitvuse peamiselt autorite valmisolekule vahetada pidevalt perspektiivi. Uurimise mõõtkava muutmise ja arhiivides “lühinägelikult” loetu paigutamise abil sajanditest pikemate sündmusjadade mõtteseosesse üritavad autorid seletada ühelt poolt 1750. aasta mässu eripära ja teiselt poolt selle sarnasust varem Pariisis aset leidnud, peamiselt toiduainete nappusest ajendatud rahutustega. Oma vaatenurka sel viisil laiendades ei taotle Farge ja Revel aga kaugeltki 1750. aastal toimunud ülestõusu taandamist lihtsalt üheks mässuks teiste seas. Nad ei püüa “tagantjärele ennustada” nagu Michelet, kes pidas maisündmusi Suure Prantsuse revolutsiooni “peaprooviks”, ega neid ära seletada mingite vääramatute ajalooliste allhoovuste  abil. Pigem on raamatu autorid endale eesmärgiks seadnud rahutustega ühel või teisel viisil kokku puutunud inimeste strateegia ja sündmuste näitelavaks olnud Pariisi linnaruumi kirjeldamise. Nimelt tundub esmapilgul mõistmatu ja ettearvamatuna mõjuv sündmuste käik märksa arusaadavamana, kui seda vaadelda osavõtjate vastuolulistest huvidest tingitud jõujoonte taustal. Nõnda ei käsitle ”Mässu loogika” autorid ülestõusust osa võtnud rahvast mingi vormitu ja ühetaolise hulgana, kelle tegutsemisajendeid ja käitumist iseloomustaks läbimõtlematus ja korrapäratus. Erinevalt Gustav Le Bonist, kes oma “Hulkade psühholoogias” omistab rahvahulkadele “naiselikult” muutliku meele ja ettearvamatu käitumise, näevad Farge ja Revel 1750. aastal Pariisis mässanud lihtrahva tegutsemises isegi mitut (sageli vastuolulist) “loogikat”. Ehkki see kogu “Mässu loogika” teemaarendust juhtiv mõte jääb küll raamatu pealkirja (“Logiques de la foule” – pr k “rahvahulga mitut sorti loogika”) otsetõlkest loobumise tõttu mõnevõrra varju, ilmneb see üha enam lugemise käigus.  

Kõige lihtsam on veenduda Farge’i ja Reveli sündmustele lähenemise viisi seletusjõus, kui lugeda rahutuste ühe keskse episoodi kirjeldust (rahvahulk ajab taga inspektor Labbéd). Esiteks ei ole autorite arvates sugugi juhuslik, et omakohtu ohvriks langes just see politseinuhk. Juhuslik polnud ka tagaaetava valitud põgenemistee. Isegi tema liikumise iseärasused osutuvad mingi määral etteaimatavaks sõltuvalt sellest, milliste inimestega ta vastamisi sattus ja mis olid viimaste huvid selles olukorras. Kuigi sündmuste käigus mängis suurt rolli ka juhus, ei teinud see ometi autorite arvates kättemaksu ihkava rahvahulga käitumist täiesti ettearvamatuks. Korralageduse ja sõgeda viha asemel näevad nad pariislaste reaktsioonis politsei tegevusele pigem uudsel viisil tegutsenud korrakaitsjate liigsest ja valimatust sekkumisest tingitud vastulööki. Nuhkimise uudsus oli seda suurem, et varem polnud “pööbli” seas leviva “keelepeksu” vastu huvi tuntud. Lihtrahva poolt kõneldava pealtkuulamine oli justkui märk rahva ja kuningavõimu vahekorra teisenemisest, mis ei saanud toimuda ilma mõlema poole kannatuse proovilepanekuta. Ka viimaks järgnenud vastulöök ei olnud suunatud mitte valimatult kõigi võimukandjate, vaid just erariietes nuhkide vastu, kes töötasid juba sajandeid korra järele valvanud komissaride kõrvale hiljuti seatud politseijuhi heaks ja kelle karmi käega polnud linlased veel harjunud.

Mässu loogika” pole niisiis mitte ainult nende dramaatiliste sündmuste, mis raputasid Pariisi 1750. aasta 22. ja 23. mail, kirjeldus. Tavapärasest aja ja tegevuskoha ühtsuse nõuet järgivast jutustusest kasvab välja mitmekülgne, lausa sajandite taha pilku heitev uurimus linnaühiskonnast, lihtrahva kõnelemis- ja käitumisvormidest, erinevatest võimumehhanismidest, jne. Alles seejärel, kui autorid on sõna andnud peaaegu kõigile lasteröövide ja sellele järgnenud ülestõusuga otseselt või kaudselt seotud inimestele (röövitud lastest kuni kuninga eneseni välja), hakkab lugeja juhtunu mitmekihilisust ja “jutustamatust” aduma. Selle aja peale on ta aga juba palju muudki teada saanud.

1 Vt. Farge, A., Dire et mal dire. L´opinion publique au XVIIIe siècle. Éditions du Seuil, 1992.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming