Parim paik raha paigutamiseks on inimene

Kaarel Tarand

Nädalatagune kultuurifoorum Haapsalus oli hea ettekääne mitmesuguste teemaarenduste algatamiseks. Loomulikult ei ole ükski rahvakogunemine ideaalne tööformaat mingi dokumendi sõnastamiseks, seetõttu pidid pettuma kõik need (kui selliseid oli), kes lootsid „oma rea” sissekirjutamist uude kultuuripoliitika põhisuundade dokumenti. Kui need põhisuunad kunagi valmivad, siis on tegu kollektiivse loomingu ja tahtega. Nagu mõnestki foorumijutust välja koorus, võib see kollektiivne tahe vägagi hõlpsasti vastuollu minna üksikisikute tahtega. Üksikisiku, eriti loova indiviidi valikutele keskendus oma avakõnes president Toomas Hendrik Ilves (vt lk 4). Võimu poolt või vastu olemise teema on me kultuuriruumis kõvasti emotsioone kergitanud ja eeskätt vabaduseaja lühiduse tõttu. Nii mõnelgi võib veel hinge olla jäänud klaarimata pisiarve võõrvõimu valitsusajast, mil poolt ja poole valimist sai tähistada ka selgelt miinusmärgiliste sõnadega nagu „kollaboratsioon”, „pugemine”, „reetmine” jne. Paraku on võimatu toonaste hoiakute järellainetusi tänapäevas täielikult vältida, kuni on elus veel kas või ainus põlvepikkune okupatsiooniaega mäletav poisike.

Praeguse demokraatia tingimustes ei saagi vist poolt- või vastuolemine enam olla jäägitu ja püsiv. Esiteks piiritu infovabaduse tõttu, mis võimaldab meil pidevalt teada saada uusi fakte. Ja neil on omadus me varasemad seisukohad hõlpsasti ümber lükata. Vaid vaimupime ei korrigeeri oma vaateid uute teadmiste valguses. Ka me poliitilised valikud on ju ajutised. Usun, et enamik Eesti valijatest (sh ma ise ka) on viimase 20 aasta jooksul hääletanud rohkem kui ühe erakonna poolt ja selline käitumine pole ju mingi reetmine, vaid igal korral parim valik pakutavast ja hetkes õige. Lisaks me maitse ja arvamuste muutumisele muutuvad ka valitavad. Ja pole välistatud, et meile ebameeldivasse erakonda võib kuuluda üksikuid sümpaatseid inimesi, või veel hullem, meile vastuvõetamatu erakond teeb mõnikord meile sobiva ja meeldiva otsuse. Kas siis sellise otsuse tunnustamine on enda või oma senise valiku reetmine? Ei ole, see on kõigest vaba inimese ratsionaalne ja aus käitumine.

On omapärane, milliseid märke omandab nii avalikus käsitluses kui ka poliitilises planeerimises see, kui vaba inimene asub vabalt realiseerima üht Euroopa põhiõigust, liikumisvabadust. Kõrgetest kõnetorudest kostub ikka veel legendi eestlasest kui maarahvast. Selle legendi realiseerimiseks peab siis mingi hulk elanikest tundma end kohustatuna maal elama. Lahkumisel linna on väike reetmise maik juures. Samamoodi reetmine on jääjate silmis lahkumine välismaale, mis sest, et moodsa Euroopa vundamendiks on see, et eurooplase kodu on igal pool Euroopas, mis tahes keelt mingis nurgas ka ei räägitaks. Niisiis ei tohiks Euroopa piires liikumine ja elamine kuidagi taunitav olla. Üksikisikuna ei ole keegi kohustatud kandma põhiseaduses sõnastatud keele ja kultuuri säilitamise koguraskust.

Kui inimesed vabalt liiguvad, siis mõistagi tekitab see riigile/ametkondadele suuri planeerimisraskusi. Kas või ainult Google Earthi kõrguselt vaadates on Eesti Euroopa perifeeria ja selleks ka jääb. Millekski, näiteks metsa vohamiseks võib me perifeerne asukoht ka hea olla, aga kindlasti mitte kõigi me aina kasvavate kultuuriliste vajaduste (kui need vähegi rahvuskultuuri piiridest üle sirutuvad) rahuldamiseks. On asju, mis iial ei hakka toimuma väljaspool Pariisi või Londonit, ja nende kopeerimine Eestis on võimatu. Kes ja kellele võib patriootilistel kaalutlustel ette heita suurlinna tulede kutse järgimist? Milline moraalne alus on kellelgi hangitud teise vabade valikute hukkamõistmiseks?

Üksikisikute liikumisvabadus tekitab probleeme ka kohalikul, mitte ainult kontinentaalsel skaalal. Ja kui me ka endale pole seadnud eesmärki võistelda Briti muuseumi või Pompidou keskusega, siis kohalik võidurelvastumine käib ikka. Minu teada ei ole Eestis küll ühtki usaldusväärset uuringut selle kohta, et mingi konkreetne ehitis või rajatis, eriti avaliku võimu initsieeritu, oleks otsustavalt ja tõestatult mõjutanud piirkonna rändeprotsesse. Kui retsept inimeste hajaasustuses hoidmiseks kas rahvamajade, koolide, ujulate või raamatukogude abil oleks leitud, siis poleks kahtlust, et omavalitsused seda ka massiliselt rakendaksid. Kuid armutu statistika kinnitab meile rändeprotsesside vankumatust. Ikka minnakse maalt linna, väiksemast kohast suuremasse, Eestist maailma.

Liikumine tekitab mõistagi ühiskondlikku kulu. Nimelt ei õnnestu liikujal endaga kaasa vedada kogu avalikku kinnisvara. See jääb paika, kuhu ta kord istutatud, võib-olla isegi aastasadadeks, nagu teame kirikute näitel. Võib-olla ei ole uuemad ehitised sama pikalt kestma arvestatud, aga ikkagi ei konkureeri nende amortiseerumine kuidagi inimeste rändekiirusega. Inimeste mobiilsusest järeldub ühemõtteliselt kultuurielu mobiilsus. Sest kultuur on meil ju seal, kus inimesed. Ja sellest faktist koorub ka üks sõnastatava kultuuripoliitika põhiküsimusi: kuidas lahendada vastuolu inimeste mobiilsuse ja taristu jäikuse vahel? Ükski poliitika ei saa olla hinnalipikuta ja kultuuripoliitika pole erand. Vältimatult tekivad poliitiliste deklaratsioonide taha kulusummad. Kultuurivallas on ikka suurim rida olnud investeeringute oma. Investeeritud on nii olemasoleva korrastamisesse kui ka uue rajamisse. Seda kõike on tehtud XX sajandi lõpukümnendite rahvastiku paiknemise pildi järgi. Nagu ka kõige uskmatumad hiljemalt kevadise rahvaloenduse järel peavad omaks võtma – see pilt enam ei kehti. Seega, kas üldse, kuhu ja kuidas edasi investeerida, kui me ei saa jõuga kehtestada inimeste paiksust? Riski vältimiseks on ainult üks lihtne tee, investeeridagi põhiliselt otse inimestesse. Esialgu pole mul aga vähimatki aimu otsustajate valmisolekust sellele teele pöörata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming