Pastišid ja paroodiad

Alvar Loog

Isehakanud kloun kirjanduse õukonnas  

 

Umberto Eco, Minipäevik. Tõlkinud Mailis Põld. Varrak, 2006. 184 lk.

 

Umberto Eco, see semiootika suursaadik ja märgiteaduse habemega maskott, on enamiku jaoks, kes teda üldse teavad, eelkõige ilukirjanik. Eesti keelde vahendatud “Minipäevik”, mis sisaldab pealkirjas lubatud pihtimuslike märkmete asemel hoopis ligi poolsada aastat tagasi itaalia ajakirjadele kirjutatud paroodiaid, ennetab oma käekirjas ning hoiakutes paljuski Eco hilisemate romaanide stiili.

“Minipäevik” ilmus Eco kodumaal esmakordselt 1963. aastal, selle tekstid on kirjutatud nelja aasta jooksul, kui Eco ise oli veel alla kolmekümne. Raamatu pealkiri, mis kõlab samuti ka itaalia keeles (“Diario Minimo”), on ajaliselt ja/või kultuuriliselt distantsilt lähenevat lugejat enam kui eksitav. Ka eesti kultuuriruumis läheb paratamatult kaduma igasugune seos ajakirja Il Verri samanimelise rubriigiga, mille tarbeks suurem osa lugudest on kunagi kirjutatud. Inglise ja prantsuse tõlkevastes kõlab kogumiku pealkiri hoopis tabavamalt (vastavalt: “Misreadings” ja “Pastiches et postiches”).

Raamatu eessõnas hoiatab ka autor ise, et selles leiduvad pea eranditult vaid pastišid ja paroodiad. Kirjanduslike vahenditega saavutatud kõverpeegliefekti kõrval, või isegi selle ees, soovib Eco avaldada oma meelsust mitme kirjutamispraktika ning neid kandvate mõtte- ja tunnetusviiside vastu. Ecot näib häirivat ennastunustavalt kõrgakadeemiliste ning üleintellektuaalselt objektikaugete humanitaar- ja sotsiaalteaduste paradigma, kus “jumalik objektiivsus ja läbinägelikkus” seguneb kahetsusväärselt sageli tunnetusliku solipsismiga.

Kasutades oma paroodiates lisaks kirjeldatud teadusetegemise metodoloogiale veel ka tegijate ülespuhutud retoorikat ja skolastilist argumenteerimisstiili, pöörab ta teksti välise vormi enese vastu, täites selle uue ning absurdse(lt kohatu) sisuga, mis ei vastandu eelkõige originaali seisukohtadele, vaid võimendab neid kuni lõpliku naeruväärsuseni. Samal moel ründab ta maailmavaatelisi hoiakuid, uskumusi, müüte jne. Meetodilt on Eco lähenemisviis postmodernistlik, hoiakult tervemõistuslik, mõjult meelelahutuslik.

Reklaamtekst eestikeelse tõlkeraamatu tagakaanel toob “Minipäeviku” raskuspunkti ilukirjanduslikult teaduslikule, rääkides narrustest, mida Eco seal “analüüsib”. Õigupoolest pole peale ühe reeglit kinnitava erandi (“Mike Bongiorno fenomenoloogia”) “Minipäevikus” mingit analüüsi, sest Eco näis mõistvat, et on intellektuaalselt väheväljakutsuv ütelda millegi kohta, et see on jama, ning seejärel oma hinnangut kohustuslikus korras pikalt ja põhjalikult argumenteerida. Pealegi eeldaks seesugune kriitika lähenemist mingi teise diskursuse positsioonidelt, mida tuleb omakorda põhjalikult avada ning põhjendada. Nii pakub ta analüüsi asemel karikatuure ning toimib seega ökonoomselt ja efektiivselt: naeruväärsus lööb adressaati valusamalt kui analüütiliselt lähenev “objektiivne” kriitika. Katse rünnata humanitaarparadigmas kedagi tema enese relvadega on esiteks stiilne, teiseks mõjuv (kuna loob teatava võõritusefekti) ning kolmandaks ei ole eriti hästi pareeritav ega vastu rünnatav.

Oma mahukas esseeloomingus (mille näiteid leiab eesti lugeja raamatust “Reis hüperreaalsussesse”, Vagabund, 1997), püüdis Eco avada olemasolevat tegelikkust uue nurga alt, näidata, millest see koosneb ja kuidas koos seisab. Reaalsust, kunsti ja ajalugu ning meie arusaamu neist on Eco õõnestanud ka kõigis oma romaanides. “Minipäeviku” paroodiate näol on ta kirjutanud ümber juba olemasolevad tekstid, kombates neid mitte distantsilt, vaid seestpoolt. Selle privaatse partisanisõja eesmärgiks näib olevat püüd mitte lubada meie kollektiivsel kultuuriteadvusel ning semiosfääril kellegi kasvava autoriteedi arvelt kreeni minna; see on katse lasta end liiga tõsiselt võtvast tegelikkusest auru välja. Noore Eco kirjanduslikku missiooni võib võrrelda klouni funktsiooniga valgustatud õukonnas. Oli ju viimase ülesanne ja privileeg tuletada aeg-ajalt surelikkust meelde ka kõige kõrgematele võimu- ning aukandjatele.

Raamatu eessõnas ütleb Eco, et paroodia ei peaks kunagi kartma liialdada. Samas jäävad tema enda tekstid sageli poole vindi peale pidama: jaburus ei löö neis päris üle pea kokku, nagu näiteks Woody Alleni käekirjalt ning hoiakutelt lähedastes, ent kümmekond aastat hiljem kirjutatud juttudes, mis nüüdsest samuti eesti keeles olemas (“Arvete klaarimine”, Pegasus, 2003). Eco paroodiastiil rõhub kõikeläbistava absurdi asemel pigem intellektuaalsele huumorile, mida suudavad täielikult mõista ja nautida vaid need, kes on algtekstidega tuttavad. Kuna “Minipäeviku” kõigi vihjeliste naljade tabamine eeldab Õhtumaade (vaimse) ajaloo viimase 25 sajandi head tundmist, ei saa selliseid inimesi paratamatult olla väga palju.

Eco, kes oli juba kolmekümnesena erudeeritum kui enamik tema tänastest lugejatest, kasutab “Minipäeviku” paroodiatekstides julgelt kõike, mis etteantud kontekstis naljakas võiks tunduda. Ta mängib (võõrkeelsete) nimedega, miksib kokku erinevaid ajastuid, tsitaate, stiilivõtteid, ideid, anakronisme, ajastuomaseid hoiakuid jne. Lisaks kubisevad tema paroodiad allusioonidest tollase Itaalia tegelikkusele. Kõige selle mõistmiseks vajaks eestikeelne “Minipäevik” olemasolevast palju ulatuslikumat kommentaariumi. See aga rikuks tekstimõnu liigse akadeemilisusega, paljudele tunduks see äranämmutamisena näpuga osutamisena.

Nii jääb tänase lugeja jaoks mõnes kohas koguni tabamatuks, kas tegu on respektist kantud sõbraliku tögamise või armutu ärapanemisega. Raamatu kõige universaalsemalt mõistetav ning seega ka kõige nauditavam tekst on ilmselt “Eilita”, millest saavad suure tõenäosusega naudingu ka need lugejad, kes Nabokovi “Lolitaga” kunagi tutvunud pole. Eco “Minipäevik” on üheaegselt nii aja- kui ilukirjandus, nii kriitika kui karneval. Omas kategoorias kujutab see kahtlemata stiili tippnäidet, mida võib nautida ka kõiki sisulisi ning vormilisi peensusi mõistmata. Selliseid tekste ning nende pidevat tulva vajab üks normaalne kultuuriruum enese vaimse hügieeni huvides kogu aeg.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming