Pealinn meie peas

Kaarel Tarand

  Tallinna elu korraldamisel juhtub korraga liiga palju imelikke asju. Sõltumata sellest, milline erakond parasjagu linna juhib, niipea kui midagi suuremat ette võtta kavatsetakse, kisub viltu. Siin pole mõtet kahtlustada pahatahtlikkust või korruptsiooni. Et nii reeglipäraselt saadab linnavõimu ettevõtmisi müra ja laialdane mõistmatus, peab viga otsima reeglitest endist. Miks on ikkagi nii, et reeglid juhivad liivaväljakuid tegema sinna, kus on majade koht, parklat sinna, kus peaks olema park, skulptuure sokutama merre, justkui kuiv maa monumentide tarvis oleks otsa lõppenud, linnasüdamesse kuuluvat raekoda rajama linna taha põllule jne?

Mulle tundub, et kurja juur on tallinlaste kohataju või kodupaigatunnetuse puudulikkuses. Jah, on need põlistallinlased, kes iga nurga ja nurgataguse lõhnast ära tunnevad ja võivad ka erihariduse puudumisel täpselt öelda, kust lähevad inimeste alalised käigurajad ja kuhu ning kui suuri hooneid peab ehitama. Aga põlistallinlased, nagu teada, moodustavad tühise osa linna elanikest ning valimissüsteem ei anna neile mingeid eeliseid võitluses kohtade pärast linnajuhtimises. Poleks mõistlik ja võimalikki kehtestada kohalikel valimistel mingeid paiksus- või kolkluspiiranguid. Esiteks saaks neist alati mööda hiilida, teiseks on liikuvus tänapäeva inimese tunnuslik omadus ning kolmandaks, ega kõigis linnaelu asjatundjates ka juhikvaliteeti ei peitu.

Mida saab teha? Võib üritada kehtestada uusi asjaajamise ja planeerimisreegleid, viia otsustamine n-ö laiemale põhjale, kuid nagu kogemus näitab, ei vii laiade hulkade osalemine sugugi kindla peale mõistliku otsuseni. Nagu juhtus kurikuulsa rahvaküsitluse käigus, mille tulemustele toetudes Harju tänava äärde tekitatud seis on kurvem kui kurb ja pigem mahub linnapea läbi nõelasilma kui massiivsed mullatööd annavad tulemuse, mida vanalinn väärib.

Parem oleks siiski alustada hariduslikust otsast. Suur osa kooliõpetusest on üles ehitatud põhimõttel, et ainet käsitletakse sammhaaval sisus lihtsamalt keerulisemale ning ruumis lähemalt kaugemale edasi minnes. Inimese- ja loodusõpetuses lähtutakse sellest, aga ka emakeele ja kirjanduse teemavalik on samalaadne.

Algklasside loodus- ja inimeseõpetuse õpikuid vaadates näeme, et need on kirjutatud kõigile eesti koolidele ühesugused. Loodusõpetuses lähtutakse sellest, et lapse kodukoha ümber hakkabki peale traditsiooniline “maa” ehk elusloodus – mets, põld, soo. Inimeseõpetuses algklassidele on küll märgitud ka mõiste “linn”, kuid selle detailsema käsitlemiseni ei jõuta. Kindlasti on süstemaatilised teadmised loodusest ning elusa ja elutu vahekordadest linnalapsele sama vältimatud kui maalapsele, kuid kuidas tekib linnalapse kodupaigatunnetus, kui talle selle tekitamiseks tööriistu kätte ei anta? Lapsevanematele ses osas palju loota ei saa, sest liiga paljud neist on alles ise värsked linnarändajad ja neil pole oma lapsepõlve linnakogemust.

Mõistagi kehtib eelöeldu ka teistes linnades, aga seal on probleemid väiksemad, sest ülemaailmselt võttes on nii Tartu, Narva kui ka Pärnu, väiksematest rääkimatagi, üsna mikroskoopilised linnad ja seal ei ole kõik linnale tunnuslikud eripärad täiel määral välja arenenud. Tallinna, mis kandideerib Euroopa kultuuripealinna tiitlile juba aastaks 2011, mure on suurim. Kui tema kodanikel kodukohatunnetust ega linna olemusest arusaamist pole, kuidas siis iseendast ja oma tegudest teistele arusaadavalt rääkida suudetaks?

Nii heietades meenub kohe ka Eesti juba kümneaastane saanud tiigrihüpe haridussüsteemis. Ei leidu pikas IT-õppevahendite loeteluski põhjalikku Tallinna-käsitlust. Kuid mis oleks lihtsam kui just mängulises vormis teha lastele linnaruumis ellujäämise nõksud selgeks!

Ainus, mis puudub vist linnaõpetuses tänaseni, ongi pealehakkamine. Inglise keele süvaõppega Tallinna koolides, erinevalt ülejäänutest, on küll juba aastakümneid õppekavas olnud Country Study, kus vähemasti minu koolipõlves keskenduti enamjaolt Tallinna ajaloo ja tänapäeva teemadele. Tõsi, seal ei pandud erilist rõhku linnaruumi kujundamise põhimõtetele ega linna kui organismi käitumisreeglitele, kuid Tallinna teema oli igal juhul metoodiliselt läbi töötatud. Praegu pole meil akadeemilisest teadmisest linnade kohta ülikoolides vähimatki puudust. Küllalt on ka käsitööoskust, et digitaliseerida teadmised vastavalt pedagoogilistele eesmärkidele. Komistuskiviks võib halva tahtmise puhul saada teema õppekavasse paigutamine. Aga kui teema kohustuslikku programmi ei mahugi, siis võib üsna hea tulemuseni jõuda ka vabatahtlikus vormis. Tallinn kui ruum sobib suurepäraselt arvutimängude tegevuskeskkonnaks. Ainult tehtagu – ja liiga kõrget hinda ei tohi küsida. Ning juba inimpõlve pärast on Eesti pealinnas olemas kriitiline mass arenenud linnatajuga kodanikke, kes ei korralda iga kuu mõnd arusaamatut samba- või parginumbrit.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming