Peegli kiituseks

Mati Heidmets

Riikide ja rahvaste järjestamine inimarengu, aga ka heaolu ja õnnetunde, demokraatia ja korruptsiooni, vabameelsuse ja rahuarmastuse alusel on tänases maailmas kiiresti leviv praktika, omamoodi võrdlustööstus. Eri raportitest vastu vaatavate protsentide, graafikute ja jooniste virvarr ajab esmapilgul segadusse ja paneb küsima, mida ikka tähendab teadmine  näiteks selle kohta, et Eesti kuulub blondide osakaalu poolest maailma esiviisikusse. Kas selle üle rõõmustada või kukalt kratsida? 

      

Tegelikult pole inimarengu aruande tüüpi enesepildistused mõeldud ega saagi olla tõekuulutajad või ühemõttelised käsulauad homseks  tegevuseks. Seal esitatud andmestik on ikkagi vaid kogum vihjeid selle kohta, kuidas asjad käivad ning millele tasub tähelepanu pöörata. Parimal juhul nihutavad sellised pildistused inimeste hoiakuid ja kohendavad arusaamu. Samas on hoiakukujundus väga tähtis: ajapikku hakkavad hoiakud vormima tegusid ning mõnikord ka poliitilisi valikuid. Kindlasti on uurimistööl põhinevad ja arvulisse vormi asetatud vihjed tõsiseltvõetavamad kui lihtsalt  omaenese tarkus või järjekordse teletähe elukogemus. Peegli olemasolu on igal juhul parem kui selle puudumine.       

Eesti elu peeglite hulgas on EIA omandanud üllatavalt tugeva positsiooni: seda loetakse, arutatakse, sellega vaieldakse. Ma ei tea ühtegi teist teadlaste koostatavat ülevaadet, millele vabariigi president regulaarselt eessõna kirjutaks. Asjaolu, et mitmed EIA poolt järjepanu osutatud murekohad lahendust ei leia, pole  draama. Eks tule neile veel kümme aastat vihjata, et need meie mõtte- ja otsustusruumi satuksid. Oluline on, et peegeldamine ise ära ei kaoks, mis paraku on võimalik: minu teada on Eesti Koostöö Kogu eelarvet (mille abil EIA sünnib) viimased kolm aastat karmilt kärbitud ja kriitiline piir on väga lähedal.     

  EIA joonistab meile suure pildi Eestist ja meie kohast maailmas. Viimase aruande põhjal  paistab, et suures plaanis on Eesti üllatavalt hästi hakkama saanud. Globaalses võrdluses oleme mitmete näitajate poolest maailma tublimate hulgas, enamikul maailma rahvastest on põhjust Eesti peale kadedusega vaadata. See on asi, mille üle tuleb uhke, ehk isegi natukene õnnelik olla. Teiselt poolt tähendab Eesti tubli positsioon, et ega seal „maailmas” asjad nii väga roosilised polegi, tuues samuti meelde sise- ja välisvaate olemusliku erinevuse. Mida  kaugemalt vaatad, seda ilusam paistab. Teine tõdemus on vähem roosiline. Eesti heade keskmiste näitajate tagant paistab sageli välja rõhutatult kirju sisepilt. Mitmed meie ühiskonnasisesed lõhed on vastikud, näiteks, kui jutuks tulevad allpool vaesuspiiri elavad lapsed, ennast püsivalt taastootev alaharitute ühiskonnakiht või siis vene noorte süvenev võõrdumine Eestist. Mõned lõhed on kummalised ja seletamatud, näiteks asjaolu, et Eestis on  kõrghariduseni jõudvaid naisi üle kahe korra rohkem kui mehi. Viimases EIA s tsiteeritakse Henri Vogti, kelle arvates „lõhearmastuses” peitub mingi Eesti eripära: „… erinevalt Põhjamaades valitsevast sotsiaaldemokraatlikust universalismist põhineb Eesti vaimulaad partikularismil, mis väljendub lõhede ja kontrastide loomulikuks pidamises nii ühiskonna sees kui ka suhetes teiste rahvastega”. Välisvaatlejale võib see tõepoolest nii paista, mina küll ei usu, et armastus erinevuste vastu on mingi eesti vaimulaadi olemuslik tunnusjoon. Pigem on see varasemate aegade hingus, millest tuleb samm-sammult lahti saada

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming