Peied

Urmas Vadi

See lõi meid jalust maha, ma tean, ka sinu, mu kallis. Nüüd me istume, sööme vaikides ja kaua, et mitte rääkida. Klaasid, mis olid siis pilgeni, kui aed oli veel tuledesäras, kõlisevad nüüd tuhmilt, puud ja põõsad aias on leinarüüs.  Korra või paar kriiksatab kellegi kahvel heledalt vastu taldrikut, kõigil on selle pärast veidi piinlik, me sööme vaikides. Meie peas vasardab nagu toonesepp vaid üks ainus küsimus – Kuidas on see võimalik? Kuidas sai see juhtuda? Miks on see, kes annab ja võtab, nüüd nii julm ja lõplik, miks? Meister on jäädavalt läinud ja me keegi ei suuda sellega leppida. 

Kunsti- ja kirjanduselus on tehtud ju igasugu nalju, ka Meister ise tegi neid palju. Need olid alati peened ja teravmeelsed ja alati ka mingi pikema konksuga, nii nagu on mõnel  kohvril topeltpõhi. Me kõik, kes me siin nüüd koos oleme, ja need, kes on kusagil mujal mõtlemas Meistrile, hoidmas kätega pead ja küsimas seda sama küsimust – Kuidas? – olime kindlad, et see on Meistri uue teksti või lavastuse osa. Ise ta kükitab Pariisis või kusagil siinsamas mõnes kohvikus või hämaras lokaalis, kus keegi teda ära tunda ei oska, ja itsitab, nähes meie leinavaid nägusid ja ilustate pikkade leekivpunaste juustega tütarlaste suuri äranutetud silmi. Kuna Meistri järgmiseks tööks teatris oli Strindbergi „Surmatants”, siis oli selline käik tema poolt isegi loogiline, sest Meistri soov oli tekitada fiktsioon, mis proovib tabada meie aega ja ruumi, tänavaid, turge, bussiootepaviljone, et kaoks piir kunsti ja elu vahel. Ning see tema lahkumine on osa mängust, mida Meister ainult üksi teab. Ta on selle jubeda teate lendu lasknud ja filmib meid ja meediat. Ja nende samade kaadritega algabki  tema uus lavastus, me vaatame teatrisaalis otsa iseendale, näeme oma leina ja pisaraid ja murtud nägusid ja tunneme, kuidas surm tantsib meis, vaatajates, enestes. Oleks see vaid olnud nii, me kõik oleksime selle kurja nalja Meistrile andestanud. Kuid täna vaatasime me ikkagi otsa mitte oma, vaid tema, Meistri, surmale. Ta ei tantsinud, ei naernud, ta lebas liiliaõite keskel ja oli nii rahulik, nagu polekski midagi juhtunud. Ainult meie ei suuda veel  leppida ega saa olla kaugeltki mitte rahulikud.     

Nüüd, kui kõik on söödud ja peab hakkama rääkima, kuigi me ei oska, sest nii raske on rääkida,  aga rääkida tahame me ju ometigi kõik. Esimesena tõuseb laua tagant Meistri lemmiknäitleja, kes on teinud kaasa peaaegu kõigis Meistri lavastustes ja isegi tema varajastes filmikatsetustes, mida Meister ise hiljem küll millekski ei pidanud. Aga keegi oli need You Tube’i üles pannud ja juba esimese nädalaga kogusid need filmid üle kuuekümne tuhande vaataja. Nüüd, pärast Meistri surma, on need filmid isegi „Tulnukast” ette minemas. Näitleja  tõuseb laua tagant, ta on kostüümilaost endale selga pannud uhke tulipunase kuue, mida ta kandis ka Meistri esimeses lavastuses, kui ta mängis John Gabriel Borkmanni. Olgugi et viimases lõpus nad omavahel enam isegi ei suhelnud, sest Meister süüdistas näitlejat stampides, näitleja Meistrit aga oskamatuses talle ülesannet anda. Nüüd aga tahtis näitleja selle punase kuuega öelda, et oli, mis oli, aga Meistri sammud jäävad igavesti tema  kui näitleja ja inimese ja looja sisse kajama, nagu kajasid need läbi lae, kui teisel korrusel tammus närviliselt John Gabriel. Ta tammus justkui meie veresoontel, närvidel, küsides meie eetiliste ja moraalsete väärtuste, hea ja halva kohta, mille ajel me elus otsuseid teeme ja mis saab siis edasi? Endine Meistri lemmiknäitleja seisis oma uhkes kuues ja oli nii löödud, et ei osanudki midagi öelda. Viimaks luges ta ette ühe Meistri noorpõlveluuletuse.  See oli romantiline, morbiidne, tume, dekadentlik. Luuletus rääkis pimeduse tulekust ja millegi ootamisest. Autor istub tühjal väljal ja ootab koos pimeduse saabumisega kedagi või midagi. Meister ei seleta oma tekstis lahti, mis asi see oli, kuid meisse kõigisse jäi tunne, et see on mingi õnne või armastuse ootus, meeletu igatsus, aga samal ajal on üle välja laskumas pimedus ja Meister aina ootab ja ootab, pimedus laskub ja luuletus lõpeb ja me ei saagi  teada, kas see, keda või mida Meister ootas, jõudis temani, või saabus enne siiski pimedus ja mähkis ta endasse. Selle jättis lahtiseks ka näitleja, öeldes vaid, et ju me saame seda teada, kindlasti saame, sest meil kõigil ju tuleb kunagi minna. Ka näitleja silmades oli korraga nukrus ja igatsus ja tõmme selle pimeduse poole, millest kirjutas Meister oma luuletuses. Mõned naised ja tüdrukud, nagu me ikka teid veel kutsume, ei suutnud selle luuletuse peale  pisaraid tagasi hoida. Ka sina mu kõrval nutsid, mitte küll vabalt, nagu sa tavaliselt nutad, vaid täiesti hääletult, su pisarad lihtsalt voolasid. Pime ja külm oli korraga tunginud me tuppa.     

Nüüd aga tahtsid kõik rääkida, kriitikud, kirjanikud, režissöörid, muusikud, ka pankurid, kõik-kõik tahtsid nüüd Meistrist rääkida. Pärast näitlejat sai aga esimesena püsti üks norrakas, kes oli Greenpeace’ist, eriti maru ja tumeroheline tüüp, tema hüüdnimeks oli Surmapõlgur. Mehel polnud asigi siduda end mõne lekkiva naftatankeri külge, riskida kindla uppumissurmaga, kukkuda alla viiekümne meetri kõrguse puu otsast vihmametsas, tormata vastu politsei kilbimüüri. Aga nüüd oli temagi, Surmapõlgur,  murtud, sest mitte kunagi varem pole see, kes annab ja võtab, temast nii lähedalt ja valusalt mööda läinud. Kuigi norrakas kasutas tõlki, oli ka tema esmalt sõnatu –       

„Raske on midagi öelda, see on hoop, mis võtab hinge kinni. Olen võimetu leidmaks neid sõnu ja lauseid, mis annaksid edasi Meistri tööd ja mõju kunstile ja teatrile, kirjandusele, ühesõnaga kultuurile. Ja muidugi olen ma nüüd hiljem lugenud tema tekste, vaadanud  tema lavastusi, performantse, ja ma saan aru, kui valmis ja küps ta juba algusest peale oli, aga meid sidus hoopis miski muu. Ja ma tahaksin rääkida teile ühe loo. Võin öelda, et see on minu elu lugu. Jah, sest see muutis mu elu täielikult. Me kohtusime kunagi paarteist aastat tagasi Kopenhaagenis. Tema oli siis ühes teatrikoolis ja käis stsenaristide kursustel, mina olin aga lihtsalt pätt. Mind oli just Rootsist välja visatud, ma olin saanud Rootsi  kuningriiki sisenemiskeelu ja ma tulin Kopenhaagenisse ja mul oli vaja raha, nagu mul alati. Ma vaatasin välja ühe rikkuri korteri Østerbro linnajaos. Korteris ei elanud kedagi, aknad olid pesemata, kardinad rippusid pooleldi akna ees nii, et ma võisin näha korteris suurt telekat, videomakki ja hunnikut videokassette. Ma käisin ja luurasin, et mis ajal keegi selles majas liigub. Kojanaine tegi tiiru hommikul kella poole seitsme ajal, postiljon tuli kell kuus, mul  oli kõik teada. Ja siis ma tulin just nagu tavaline mees, kaabu veidi silmadel, seljas kollakasbeež ülikond, taskus revolver. Aga ma ei kavatsenud seda kasutada. Läksin korteri ukse taha, lukk oli vana ja tuttav, ei valmistanud mulle mingeid raskusi, vupsasin sisse. Ja esimese asjana toppisin maki ja kassette, nii palju kui mahtus, oma spordikotti, siis võtsin teleka sülle ja olin juba uksest väljas, kui ma nägin rippumas koridori seinal kahte maski. Kuigi ma teadsin, et on  oluline mitte takerduda pisiasjadesse, panin ma ometigi teleka sülest, lasin koti põrandale vajuda ja võtsin seinalt need kaks maski. Need olid vanad ja värvilised maskid. Üks mask oli naerev, teine nuttev. Ja see kõik toimus nagu unes, üks pool minust ütles mulle, et võta see kuradi telekas ja kao, aga ma olin nagu kinni ega saanud edasi, ja teine pool minus võttis maskid ja proovis peegli ees neid endale pähe. Kord naervat, siis jälle nutvat. Ma ei tea, kui kaua ma neid maske vaatasin ja proovisin, aga piisavalt kaua, et vahele jääda. Korraga vajutas keegi mu selja taga ukselingile, uks avanes, lävel seisis Meister. Mul oli pähe jäänud nuttev mask, ma haarasin põuest oma revolvri ja sihtisin. Mida tegi siis Meister? Mida oleksite teie teinud? Mida oleks teinud mina tema asemel? Hakanud karjuma, põgenenud ja saanud koridoris lasu selga. Aga Meister ei põgenenud, ta jäi paigale ja tõstis käed niimoodi teatraalselt  üles, ja ütles, see ei lähe mul eluski meelest –     

„Proovige seda teist, ma usun, et see sobib  teile paremini.” Ühesõnaga, ta käitus nii, nagu ma poleks ealeski osanud oodata. „Jaa-jaa, võtke, proovige, mulle ja minu õpetajale, kelle korter ja maskid need on, meeldivad need mõlemad, aga nii vahelduse mõttes proovige seda teist.”

Ma olin rabatud. Ta rääkis minuga, ma usun, et te mõistate, mida ma silmas pean, et see ei ole mingi loba, mingi argivestlus, mingi jutt, kus keegi proovib kedagi ära rääkida, ei, Meister rääkis nii, nagu oleks üldse  elus esimest korda keegi minuga rääkinud. Ja mis ma tegin? Panin revolvri peeglikapile, võtsin maski peast ja panin ette naerva maski, Meister vaatas mind –       

„Juba parem. Aga teinekord on hea olla üldse ilma maskita, proovige.” Ma võtsin maski eest ja vaatasin ennast peeglist ja nägin seal ühte hirmunud ja üksildast inimest. Ja ma palusin vabandust Meistrilt, iseendalt, kõigilt neilt, kellele ma mingi jama olin kokku keeranud, ma rääkisin, mida ma olin teinud, mida ma tahtsin teha tema videomaki ja telekaga. Ja Meister ütles, et minu pärast võta ja müü nad  maha, kui sul vaja on, aga ta lisas – „Ega selles pole ju midagi halba, kui inimene riskib oma eluga, aga kahju, kui see risk ja julgus ja jõud kulubmingi jama peale. Mõelge, millele te tahate oma elu kulutada?”       

Ja see kohtumine Meistriga, need tema sõnad, see hetk, kui ma ei jooksnud teleka ja videomakiga tänavale, vaid proovisin ette endale naervat ja nutvat nägu, muutsid mind täielikult … Aga seda teadmist, et Meister jalutab nüüd üksi ilma meieta Elysiumi väljadel, on  neetult raske taluda.”     

Kuigi Surmapõlguri jutt oli pigem liigutav ja  helge, tungis ruumi järjest enam mingi rõhuv pimedus, ju ka sina, mu kallis, nägid ja tundsid seda. Nüüd rääkis teatridirektor ja luges ette katkendi „Surmatantsust”, mis jäigi Meistril tegemata. Rääkis meie kultuuriminister, siis teatri- ja kirjandusnõunikud, poliitikud, muusikud ja me kõik olime nii murtud. Meile kõigile oli Meister olnud õpetaja, mees, kes teadis alati, kuidas teha vahet heal ja halval, olla mõistuse hääl ka neil kõige raskematel aegadel,  kui kõik tehakse peenrahaks, müüakse maha nii oma sõbrad ja riik ja lõppeks ka iseend. Justiitsminister, kes oli alati nii sõnaosav ja küüniline, oli nüüd tagasihoidlik ja nukker ja sõnaaher ja meenutas Meistri filosoofilis-poliitilisi vaateid, millele ta jäi kuni lõpuni kindlaks. Minister lausus, et mõtleb Meistri vankumatule kindlameelsusele alati, kui tal tuleb vastu võtta järjekordne ebapopulaarne otsus. Räägiti palju ja liigutavalt, oldi lohutamatud. Aga  pimedus justkui etteloetud Meistri luuletusest tungis mulle järjest ja järjest enam peale. Nägin eemal nurgas istumas üht kuju. Keegi ei kõneta teda, ka ta ise ei võta sõna, kas keegi üldse tunneb teda? Või on see mõni kontvõõras? Oli tõesti juba hämar ja ma ei näinud, kes see seal oli ja istus, aga mulle tundus, et just temast hoovab seda pimedust.     

Ma ei kuulanud enam teiste kõnesid, ma mõtlesin, kes oli minu enese jaoks Meister.       

Kui aus olla, siis tema poeetika ja lavakeel ja kirjutised tundusid oma nippide ja meeleoludega  juba vanunud. Praegusel hetkel on meil teatris ja kinos ja kirjanduses juba palju huvitavamaid kujusid, aga tollal, kui ma olin viisteist, oli Meister minu jaoks nagu Jumal. Need hullumeelsed ja võimsad lavastused rabasid meid jalust ja just siis ma otsustasingi, et ma pean endale kasvatama samasugused pikad juuksed, ostma mustad prillid ja hakkama kirjanikuks. Jah, ta oli minu lapsepõlve iidol. Ja tema surm mõjub mulle selliselt, nagu  võiks surra ka Leopold ja postikana, onu Raivo, hunt Kriimsilm, Tipp ja Täpp. Veel enam. Mul ei lähe ealeski meelest see meie kohtumine, mu kallis. Ma olin saanud piletid Meistri „Suveöö unenäole”, see toimus ühes vanas lennuvälja angaaris. Oli tohutu möll, pileteid müüdi kaks korda rohkem kui oli istekohti. Pärast etendust ei leidnud inimesed enam oma riideid üles, me kahlasime mantlite-kasukate-jopedemeres. Ma ei näinud kusagil oma mantlit ega  salli ja ma sukeldusin sellesse kuhilasse ja ma ei leidnudki oma mantlit, aga ma leidsin sealt kuhjast sinu, sinu käed, su põlved, su rinnad, me suudlesime. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem muutub see meie kohtumine, mis on parim asi mu elus ja mis sai teoks tänu Meistri lavastusele, pettuseks, nagu oleks keegi su minult röövinud. Pimedus aina laskub. Ja nüüd ma tunnen ära selle tumeda ja tüseda kuju, kes istub nurgas. See on tema, kes  annab ja võtab ja kes võttis ka Meistri. Kes on järgmine, kelleni ulatuvad tema pikad käed, mis vaid näivad nii lühikesed ja töntsid? Kes võib olla järgmine, kes astub tema erakonda? Ega ometi sina, mu kallis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht