Peomassiks muudab solidaarsus

Kaarel Tarand

Eestis valitseb turumajandus, öeldakse. Valitseda saab, kui leidub valitsetavaid, alamaid. Valitseb turumajandus, valitsevad turureeglid. Need on objektiivsed. Need olevat universaalsed. Turul on hinnad alati õiged, sest need kujunevad nõudluse ja pakkumise tasakaalupunktis. Vaba turg, öeldakse, rahuldab alati kõigi vajadused. Sellesama õige hinnaga. Aga kes oleme meie seal turul? Kui meie vajadused on vältimatud – näiteks vesi ja toit – ja turul on valida, kas neid meile pakkuda või mitte, siis ta tõenäoliselt valib pakkumise, sest on täiesti vaba hinnakujunduses. Vältimatut ostetakse mis tahes hinnaga. Kuid turule on tee vaba ka vastupidi otsustamiseks. Kas ei kuule me iga päev ähvardusi, et turg lõpetab tööpakkumise ja kolib töökohad Eestist minema, kui me ei lõpeta kõrgema töötasu nõudmist? Kaubaturult ei kosta sama ähvardust, kuid keegi ei kõhkle hindu tõstmast, kompides orjade mässumeele piire. Meil ei ole valikut, turul on. Meie ei saa teisiti, turg saab. Me oleme orjad, mitte vabad. Turu saak, kuigi hääled, mida kuuleme, räägivad meile meie subjektsusest turul, meie vabadusest, meie õigusest valida.

 

 

„Pikk on see tee, mille saak läbib kehas. Sel teel imetakse ta aegamisi tühjaks; kõik, mis temast kasutatav on, imetakse välja. Üle jäävad väljaheited ja hais.

See iga animaalse võimuvõtmise lõpul seisev toiming on kõnekas võimu olemuse mõistmiseks üldse. Kes tahab inimeste üle valitseda, see püüab neid alandada, murda nende vastupanu ja võtta neilt kavalusega nende õigused, kuni nad on tema ees abitud nagu loomad. Ta kasutab neid loomadena; kui ta nii ei väljendugi, teab ta alati selgelt, kui vähe nad talle korda lähevad; oma usaldusaluste kuuldes nimetab ta neid lammasteks või loomadeks. Alati on tema viimaseks sihiks nad „ära süüa” ja tühjaks imeda. Talle on ükskõik, mis neist üle jääb. Mida hullemini ta nendega ümber käis, seda enam ta neid põlgab. Kui neist pole enam miskit kasu, vabaneb ta neist salamahti nagu oma roojast ja hoolitseb selle eest, et nad ei rikuks maja õhku.”

Elias Canetti, „Massid ja võim” (Vagabund, 2000, lk 277.)

 

 

Ise me ju tahtsime! Vabadust, mille lahutamatu osa on turg. Seega, olgem aga rõõmsasti orjad. Kuid kas on võimalik orjade solidaarsus? Söömine nii, et ka teised söönuks saavad? Orjade solidaarsus aate nimel, nagu on jutustatud legendis Spartacusest, pole ilmselt võimalik. Solidaarsus teiste õiguste ja vabadustega igapäevatoimingutes arvestamise tähenduses ei peaks võimatu olema. Me ju väidame, et me nii teemegi. Liikluses, näiteks. See on iga päev jutuks, avalikesse häbipostidesse naelutatakse need, kes teisi liikluses ei arvesta, kes ületavad kiirust, sõidavad joobnuna, seavad ohtu iseenda ja teiste elu. Teiste õiguste arvelt oma õiguste realiseerijaid leidub siiski surmavalt palju. Nad ei hooli paksudest valgetest joontest teekattel ega hoiatavatest, keelavatest või manitsevatest märkidest teepervel. Ega sellestki, millised näitajad vaatavad vastu armastatud auto spido- või tahhomeetrilt. Ent kujutagem ette, milline oleks olukord, kui maanteel poleks ühtki värvitilka ega märki. Mis oleks siis meie liikluskäitumise väärtus solidaarsuse skaalal? Null.

Maantee on turu looming, kuid siiski välditav. Kaubanduskeskus mitte. Moodne kaubanduskeskus on turu sisikonna kõige suurejoonelisemalt materialiseerunud osa, võimas magu, mis seedib oma saaki lakkamatult ja suurtes kogustes. Kuni „kuninglik klient” lõpuks maja õhu rikkujana organismist välja heidetakse, sest viimne ka võlgu võetud sent on temast välja pigistatud.

Eesti suurimate kaubanduskeskuste päevane külastuste arv küünib neljakümne tuhandeni. Oma linna suurimat ostukeskust külastab päevas iga kümnes tallinlane, iga kaheksas tartlane või narvalane ja iga neljas Rakvere elanik. Turu kõht on kogu aeg täis. Kuid kõik, kes kõhus, saavad ka iga päev haiget. Kaubanduskeskuses ei ole maha veetud valget püsi- ega katkendjoont. Riiulid ja kaubakoormad küll piiravad mingil määral ostja liikumisvabadust ning küllap on projekteerijad ning müügipinna haldusjuhid meie liikumise trajektoori täpselt ette näinud, aga see ei muuda üldpilti. „Müügipinna haldus on oluline osa kategooria- ja sortimendijuhtimisest,” on tark mees ühel Äripäeva koolitusel öelnud. Ilus mõistuväide, sest tegelikult juhitakse ostukeskuses ikka saagi liikumist seedekulgla lõpu poole, mitte kategooriaid ja sortimente.

Liiklus selvehallis ei erine just palju õietolmu vedelikus käitumisest, mida šoti botaanik Robert Brown märkas juba 180 aastat tagasi. Pole juhus, et inimkäitumist ka aktsiaturul, armastatakse piltlikustada just Browni liikumise kujundiga. Toona inimesed veel ei osanud tihedaks massiks koguneda, selles põrkuda, tõmbuda ja tõukuda, kord oma eesmärgile lähenedes, siis jälle kaugenedes täiesti etteaimamatusse suunda. Kuid et nad nüüd seda teevad, peaks võima kinnitada igaüks, kelle tööks päevast päeva kaubanduskeskuste turvakaamerate pilti jälgida. Me ei liigu turuorganismis nii, nagu ise tahame, vaid meid lükatakse ja tõugatakse sinna, kuhu organismil on vaja. Erinevalt õietolmust on inimesel siiski tahe ja seetõttu on võimalik ka pääsemine välja, kassadetagusesse vabadusse.

Üldsuuna vastu me ei saa, kuid igaühe mikroliikumist on võimalik siiski vähem vaevaliseks teha. Siin on võimalus solidaarsuseks, oma õiguste ja vabaduste kasutamiseks nii, et teiste samaväärsed õigused ja vabadused riivatud ei saaks. Kasutamata võimalus, ent millise potentsiaaliga! Kui me juba paratamatult kaubanduskeskustesse oleme koondunud, miks siis mitte seal võtta solidaarsuse hindamatuid koolitunde, muuta iseennast ja kogu ühiskonda pisut paremaks.

Aga ei! Seal on pikas külgteedeta riiulivahes oma käruga saatusekaaslaste tee sulgenud tugev ja elus edasi jõudnud eesti mees. Ta näeb ja kuuleb, et sinagi oled samas vahel liikumas, kuid ei tee sõrmeliigutustki sulle läbipääsu võimaldamiseks. Talle ei tule pähegi, et piirab sinu õigusi ja vabadusi. Tema pea on täis tema enda omasid, nii et ajab üle ääre. Ja suust väljagi, mida saad kuulda kohe, kui julged oma õigusi realiseerima hakata tema püha ja puutumatut ostukäru nihutades. Või veel hullem, ta juhtub sinuga vastamisi kitsasse prakku, kus peaaegu polegi ruumi üksteisest möödumiseks. Siis algab mõõduvõtmine, mis ei pruugi alla jääda härjavõitluse parimatele traditsioonidele. Tavaliselt siiski taipab vähem „alfa” kiiresti, et allumises on pääsemine, ja taandub.

Seal on teine, tubli noor perekond, kes signeerinud oma kapitulatsiooniakti kasvatustöös, alludes lapse soovile pääseda tavalisest veel kaks korda suuremasse, mänguauto-kujulisse ostukärusse. Turg on ulatanud oma abikäe, varustanud selvehallid selliste sõiduvahenditega külluslikult. Seal ta siis istub ja esitab häälekalt oma nõudmisi, see eesti rahva tulevik. Turg on tulnud oma tulevasele saagile vastu ka selles, et kõige tarbetuma, ent samas ahvatlevama rivistanud täiskasvanule põlve-, ent noorele kärujuhile just silmade kõrgusele. Maanteedel üritatakse lihtnormist suuremate ja väidetavalt liikluse sujuvust häirivate sõidukite liikumist piirata, täieliku sõidukeeluni välja. Ometi ei külva suurte kaubaveokite juhid teeservadele kaugeltki samasugust hävingut ja sama kõrvulukustava sõjakisa saatel, nagu suudavad oma teel nende kolmeaastased ametivennad supermarketi ostukäru roolis.

Seal aga seisab õnnetult kolmas ohver, loomulikult ikka ja ainult ise süüdi selles, et tema silmanägemine ei võimalda tal vähima võimaliku tähesuurusega udukirjas etiketilt selgust saada toote koostisest ega otstarbest. Temagi segab liiklust, kuid häda, mitte egoismi tõttu. Kes teda aitaks? Ma võin aidata, kuid teadmisega, et seda tehes töötan tootja-kaupmehe kasuks, sest minu silmad hoiavad kokku suuremate ja arusaadavamate tootekirjelduste toomiskulu. Ja ikkagi, igaüks ei saa lugemisabi ning leiab kodus pahatihti, et on soetanud mittevajalikke, sobimatuid või koguni põlatud asju.

Või neljas, kes rahanappuse sünnitatud stressi saaliteenindaja peal välja elab. Põhjendamatult, sest saaliteenindaja on ju vaid viimane mutrike süsteemis: tema pole kujundanud toote pakendit, hinda ega määranud selle paiknemist müügisaalis, juhtinud kategooriat või sortimenti. Kuid just tema on see odav piksevarras, kellesse maandada sotsiaalse ebavõrdsuse kogu kõrgepinge.

Kokku on seal tuhanded oma igapäevases olelusvõitluses ehk realiseerimas oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi.

Kaks inimpõlve tagasi usuti kasvatustöö kõikvõimsusse. Koolivihiku kaanele trükitud käitumisreeglid algasid punktiga: „Liikumisel hoidu paremale, eesliikujast möödu vasakult.” Me peame seda juhtnööri endastmõistetavaks autoliikluses, aga mitte tänavatel ja mujal avalikus ruumis, kus olude sunnil jalgsi käime. Siiski võime veel avalikus ruumis näha kulgemas vanemat sugupõlve, kellel lapsepõlves omandatu on hästi meeles püsinud. Ja üllatume, peame seda erakordseks viisakuseks. Või siis ei märkagi seda, et meie reeglipäratult liikuvatele suurematele egodele jalgu ei jääda.

Ent kui palju teise inimese vabadusega arvestamine meie vabadust ikkagi piirab? Kui raske on hoiduda paremale? Mitte üldse. Pealegi, inimeste ja ostukärude miljonites igapäevastes mikrokokkupõrgetes kulub energia, millega võiks aastaringselt valgustada tervet Tallinna linna. Ja säästu tekitamine ei nõua kelleltki enamat kui sõidukijuhi eksamiks omandatud reeglite rakendamist ka ostukeskustes. See pole piin, vaid võimalus muutuda selleks, mida Canetti nimetab pidulikuks massiks.

 

„Piiratud ruumis on kõike väga palju ja kogu selles areaalis liikuv inimpaljusus võib sellest osa saada. Ükskõik, millise kultuuriga tegu, tema tooteid pannakse suurtes virnades väljanäitusele. Sada siga lebab seotuna rivis. Kokku on kuhjatud terved mäed puuvilju. Vägevates tõrtes on lemmikjook, mis ootab maitsjaid. Siin on rohkem, kui kõik koos suudaksid ära süüa, ja söömaajale koguneb aina rohkem inimesi. Niikaua kui midagi on, lasevad nad endale hea maitsta, ja paistab nii, nagu ei saaks söök-jook iialgi lõppeda. /—/ Valitseb lahe õhkkond, mitte pingestvabanemise ootus. Pole mingit sihti, mis kõiki ühendaks ja milleni kõik koos peaksid jõudma. Sihiks on pidu ja see siht on saavutatud. /—/

Selles seisundis räägib kaasa tunne, et ühine nauding sel peol tagab paljude tulevaste pidude toimumise. /—/ Peo hüüavad üksteist ning asjade ja inimeste tiheduse kaudu rohkeneb elu.”

(Samas, lk 79.)

 

 

Orjade mäss valitseja vastu pole ehk võimalik. Orjade solidaarsus on võimalik. Ja põhiseaduslik.