Perifeeria jõuline esiletõus

Linda Kaljundi

13. ? 15. augustini toimus Helsingis Läänemere maade keskajale pühendatud konverents ?Dies medievales 2004?. Kogunetakse iga kahe aasta tagant, seekord oli teemaks keskaegse Põhja-Euroopa kultuuriline ja majanduslik assimileerumine Kesk-Euroopaga. Ootuspäraselt keskenduti peamiselt Skandinaavia maadele. Ent arvestades juba mõnda aega Eestis kestnud huvi meie keskaja võtmeteemade uuesti läbikirjutamise vastu, peaks naabermaades selles vallas toimuv ka meile suurt huvi pakkuma.

Üldteema kõrval olid korraldajad pakkunud välja ka kolm alateemat. Esimese all ?Vallutus, kolonisatsioon ja kristlus? küsiti selle järele, kuidas toimus Euroopa süda-aladel kujunenud kultuuriliste, ideoloogiliste ja institutsionaalsete süsteemide importimine äärealadele. Teise alateema ?Hagiograafia ja ajalugu? raames uuriti, kuidas on pühakulugusid kasutatud vastristitud rahvaste ajaloo loomisel. Kolmas alateema oli pealkirjastatud kui ?Linnade võrgustikud? ja siingi oli rõhk kultuurivahetusel ? kaupade ja ideede levikul.

Nii konverentsi küsimuseasetused kui kõlanud ettekanded joonistasid ilmekalt välja põhiteemad, millega Läänemere ja Põhjamaade medievistikas praegu tegeletakse. Kesksed märksõnad olid ?keskus? ja ?perifeeria?: enamik ettekandeid puudutas keskuste ja piirialade omavahelisi suhteid ning piirialade identiteedi kujunemist. Kohalikku eripära uuriti muu hulgas näiteks pühakute elulugude abil. Viimaste kõrval uuriti ka pühakute reliikviate levikut Läänemere ruumis ja kaardistati selle alusel kultuurilisi kontakte. Helsingis kuuldu põhjal võis leida kinnitust ka sellele, et Läänemere regiooni ristisõdade uurimine on endiselt tõusuteel. Jätkuvalt populaarne uurimisvaldkond on linnaelu, institutsioonide asemel on huvi suunatud üha enam mitmetele seni marginaalseks peetud nähtustele ja gruppidele. Palju pööratakse tähelepanu linnaelanike usuelu vormidele, samuti eri rahvusgruppide suhetele. Ei puudunud ka keskaja ja tänapäeva seoseid puudutavad ettekanded, kus küsiti, millisena oleme keskaega kujutanud ja milliseid ootusi me sellele projitseerime. Märgatavalt  on peale tulnud kroonikate uue ülelugemise laine; fookus on liikunud faktitruuduse ja fiktiivsuse vahekorralt kroonikateksti analüüsile. Siingi oli oluliseks teemaks ajalookirjutuse ja identiteediloome vahekord.

Ülaltoodud tendentsid ei kajasta pelgalt Skandinaavias toimuvat. Viimase aastakümne jooksul on keskaegseid Põhja- ja Läänemere maid mujalgi uuritud just intensiivse kultuurivahetuse alana. Selle taga on laiem huvi piirialade vastu, milles on oma osa kolonialismi ja postkolonialismi teooriate populaarsusel. Eesti lugejale on kättesaadav ?oti ajaloolase Robert Bartletti teos ?Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus, 950 ? 1350? (Tallinn, 2001), millel on olnud Põhja-Euroopa piirialade huviorbiiti tõusmises suur osa. Laiema tähelepanu osaliseks on saanud ka Läänemere ristisõjad  (XII ? XVI sajandi vallutus- ja misjonisõjad, mille hulka arvatakse ka Liivi- ja Eestimaa vallutamine). See on seotud ristisõja mõiste pluraliseerumisega; kui varem peeti ristisõdadeks ainult Pühal Maal peetud sõdu, siis nüüd arvatakse nende hulka ka Läänemere ristisõjad, Hispaania tagasivallutamine mauridelt ehk reconquista ning mitmed Euroopas paavsti vaenlaste ja hereetikute vastu peetud sõjad.

 

Millest räägiti?

Taani ajaloolane Lars B. Mortensen vaatles keskuse ja perifeeria suhteid ning osutas, et nende vahel käib pidev identiteediloome protsess. Keskaegses Euroopas oli kaks suurt keskpunkti. Jeruusalemm oli maailma kosmoloogiline keskus. Caput mundi oli aga Rooma, kuhu koondus imperaatorlik ja administratiivne võim, mida õilistas linna kuulsusrikas minevik. See peegeldub ka ajalookirjutuses.

Saksa ajaloolane Hanno Brand uuris Hansaliidu näitel historiograafilise traditsiooni mõju meie ajalooteadvusele. XIX sajandi Saksa ajalookirjutuse traditsioon on andnud Hansale kindla rahvusliku värvingu. Seetõttu sai Hansaraum?ist natsi-Saksamaal üks Lebensraum?i laiendamise õigustusi. Mõistetavalt tabas Hansa-ajaloolasi Teise maailmasõja järel ideoloogiline madalseis. Alles kahe Saksamaa ühendamine ja raudse eesriide langemine andsid uurimiseks uue impulsi. Nüüd näeme me Hansas rahvusvaheliste võrgustike eelkäijat ja majanduse globaliseerimise pioneeri. Projitseerides minevikule innukalt oma tänapäevaseid ootusi,  jäetakse selle kõrval aga märkamata, et Hansaliit saavutas oma majandusliku ülemvõimu protektsionistliku ja konkurentide vastu suunatud poliitika abil (tollid, boikotid jne), mis ei käi praeguste vaba majanduskoostöö ideaalidega sugugi kokku.

Taani ajaloolane John Lind kutsus üles kasutama julgemini võrdlevat meetodit. Põhjamaade keskaja uurimisprojektid puudutavad enamasti Läänemere regiooni kristianiseerimist ja ristisõdu ajavahemikul 900 ? 1200. Kuigi samal ajal toimusid sarnased protsessid ka praeguse Venemaa aladel, jääb see enamiku projektide huvisfäärist kõrvale. Vähene kasutamine peegeldab kaua valitsenud arusaama, et Euroopa jagunes kahe mõjusfääri, lääne- ja idakiriku vahel. Kõnealusel perioodil ei olnud see eristus aga kaugeltki nii selge.

Taani ajaloolase Carsten Selch Jenseni puhul on tegemist ühega nendest vähestest lääne ajaloolastest, kes uurivad Henriku Liivimaa kroonikat. Helsingis pidas ta ettekande piiridest Henriku kroonikas. Piiri mõiste on ajas küllaltki palju muutunud ja kartograafilise revolutsiooni järel mõistame me selle all eelkõige selget piirijoont. Ristisõdade ja reconquista käigus tekkinud laiade ja ebamääraste piirialade kohta on juba mõnda aega kasutatud Ameerika ajaloolase Frederick Jackson Turneri poolt käibele võetud mõistet frontier, mille parim vaste oleks ilmselt rajamaa. Henriku kroonikas on üks domineeriv keskpunkt, Riia linn. See on preestrite ja ristisõdijate keskus ning just siit asuvad nad teele, et ristida mitte ainult inimesi, vaid kogu alles metsikut maastikku. Kroonikas ei ole kujutatud mitte ainult sõjalise vallutuse edenemist, vaid ka seda, kuidas transformeerub kogu vallutatav maailm.

Konverentsi aukülaliseks oli nimekas Norra ajaloolane Sverre Bagge. Ta pidas loengu Skandinaavia kirikuloo uurimisest. Pikka aega on selle keskseteks teemadeks olnud kiriku organisatsiooniline ülesehitus ja seosed ilmaliku võimuga. Viimasel ajal on üha enam hakatud uurima ka igapäevast usuelu kogu selle kirevuses ja keerulisuses. Endiselt sageli küsitakse, kui religioosne siis ikkagi oli keskaegne inimene. Ent keskaja kontekstis tuleks religiooni vaadelda mitte individuaalse otsuse väljendusena, vaid ühiskondliku nähtusena. Nii nagu sotsiaalne sfäär oli religiooni ja kirikuga läbi põimunud, nii tugines usk omakorda harjumuspärasele käitumisele, mida juhtisid sotsiaalsed normid. Seega on küsimus  keerulisem, kui esialgu tundub. Kuigi viimasel ajal ei ole olnud moes otsida nähtuste keskaegseid juuri, siis esitatakse praegugi võrdlemisi sageli küsimus, miks ja kuidas kujunes välja selline ainulaadne institutsioon nagu euroopalik riik. Selleks tuleks põhjalikumalt uurida, milline osa oli sellise riigikorralduse kujunemisel kirikul. Kirik võis kujunevatele riikidele pakkuda head eeskuju mitmete oluliste küsimuste puhul, õpetades, kuidas ehitada üles suurt organisatsiooni, kuidas korraldada maksude kogumist ja kapitali liikumist.

Aeg Läänemere maade keskaja uurimiseks on kindlasti soodne ? vaevalt on kunagi varem olnud nii palju sellele alale pühendunud uurijaid, institutsioone, konverentse ja väljaandeid. See tõotab viljakaid tulemusi, kahtlemata ka Eesti keskaja uurimisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming