Personaalküsimused

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Avaliku konkursi korras täidetavate ametikohtade alal on riigil aastatega kogunenud väga vastuoluline teeneteleht. On õnnestumisi, kus kärata ja üksmeelselt leitakse tõesti hiilgav juht. On totaalseid läbikukkumisi lõpptulemuses, kuid see ei ole alati tingimata isegi valija või komisjoni süü. Nagu kunagi kultuurkapitali juhi Avo Viioli puhul, ei pruugi kõik negatiivsed asjaolud, näiteks hasartmängusõltuvus veel teada või ilmnenudki olla. Ja siis on need magedamat sorti lood, mille puhul avalikku ja ausat võistlust vaid teeseldakse ning tegelikult üritavad just poliitilised otsustajad ametikohti oma favoriitidele või „pika pingi” ülejääkidele jagades lahendada mingeid erakondlikke või muid võimupingeid. Eesti oludes kipub ametikoha väärtus võimuskaalal olema üksüheses kooskõlas kamandatava eelarve suurusega ja seetõttu pole ime, et kogu tervishoiuraha liigutava haigekassa juhti juba kolmandat kuud muudkui valitakse ja valitakse, aga valitud ei saa. Ei ole aga viimastel aastatel alati sugugi ladusalt ja tülideta läinud ka suhteliselt sümboolset raha kulutavate kultuuriasutuste juhtidega mehitamine. Hilissügisel-talvel peaks ametisse määratama kultuuriministeeriumi kantsler, kelle kohale sedapuhku paistab olevat tehtud konkursita valik. Kindlasti aga läheb peagi avalikule pakkumisele Eesti kultuurkapitali juhataja ametikoht, kui kümme aastat loova rahva suurimat kaugast hoidnud Raul Altmäe oma töö lõpetab (lähemalt sellest lk 15–18). Üle 20 miljoni euro aastas jaotava asutuse juhi koht on kultuurielus mõjuvõimas positsioon, mis eriti ahvatlev, kui kaugelt vaadata ja kogu keerukast jaotussüsteemist ning sellega seotud inimsuhetest võimalikult vähe teada.

Kultuurkapital, ehkki tänaseni ülirangelt piiratud haardega, on kultuuripoliitiliselt sedavõrd suure kaalu saavutanud, et mõjutab igal aastal otse tuhandete inimeste elu ja toimetulekut, loomingulisest eneseteostusest rääkimata. Seepärast peavad kõik huvitatud isikud eriti valvsalt jälgima, et järgmine kulka juht ikka asjatundlik ja poliitiliselt neutraalne saaks. Oleks tore, kui poliitilist võimu üldse kahtlustama ei peaks. Paraku kõneleb Eesti praktika liigse usaldamise vastu. Häda algab me poliitilise süsteemi ülesehitusest endast, seal kultiveeritavatest arusaamadest-hoiakutest.

Poliitiline karjäär on liiga paljude käsitluses „projekt”, mille edukas realiseerimine tähendabki endale ülemkihi standardile vastava elujärje kindlustamist kas mõnes soliidses avaliku sektori ametis (viimasel kümnendil on selles kõige edukamad olnud vanema põlve reformierakondlased, kui meenutada kas või ainult neile langenud riigikohtu ja keskpanga juhtimist) või siis kuldset käepigistust riigile või omavalitsusele kuuluva ettevõtte juhi kohal (nagu selle endale korraldas kunagine respublikaan Taavi Veskimägi). Mõnel juhul ei saa asutus sellise projektmehitamise pärast tingimata kannatadagi, aga see ei tee moraalitut moraalseks.

Lõpuks, nagu kriitikale vastulauseks ja enesekaitseks on alati võimalik rahvale öelda: ise te valisite need inimesed üldvalimistel positsioonidele, millelt nad edasisi otsuseid ongi õigustatud langetama. Tõesti, ise valitud küll ja mõnelgi juhul võib ohata, et miks küll paremaid kandidaate ette ei pandud. Niisiis on küsimus selles, miks küll kehtivas (partei)poliitilises süsteemis ei soovi kaasa lüüa ehk kõige võimekamad erialastelt teadmistelt-oksustelt, parimad loomevõimelt ja kõrgeimad kõlbeliselt. Miks on avalik võim ja selle abil ühiskondlike protsesside juhtimine kujunenud tööks, mille pigem valib karjäärihimuline keskpärasus? Võimalik, et kehtiv seis näitabki riigi ja demokraatliku korra head tervislikku seisundit. Mismoodi?

Vaimselt läbilöögivõimelisimad isikud on eeldatavasti oma valikus üsna piiramatud. Ja on mõistetav, et nad valivad tegevusalaks selle, mis pakub enim naudingut, aga ka piisavat ainelist vastutasu, mis omakorda annab sotsiaalse staatuse, võimaluse viljelda väärikat elu ühiskonnas. Poliitikast pole mitte ainult Eestis, vaid kogu demokraatlikus läänes kujunenud ala, mida avalikkus peab natuke räpaseks, moraalituks ja meelekindlat isiksust liialt kompromissidele sundivaks. Iga mõtlev inimene oskab pealegi ka poliitikategemist sügavamalt jälgimata mõista seda, kui vähe reaalset manööverdamisruumi ja loomingulist vabadust pakub poliitiline elu. Kui jälgime praegu suuri üle-euroopalisi protsesse, siis näiteks mitu valikuvarianti Eesti valitsusel peale selle ühe kõigis finantsküsimustes üldse laual on olnud? Loogiline järeldus on, et ei himustatagi seda tööd, kus tegelikult ise otsustada suurt pole, muudkui uhad automaatpiloodi ja teiste maha pandud rööbaste järgi. Loovad vaimud jäävad erinevalt iseseisvuse taastamise ajajärgust, mil neil oli peaosa kanda, poliitilisest elust aina enam kõrvale. Miks peaks tahtma enne poliitilise preemia saamist aastaid musta ja, nagu praegustes aruteludes parteide peasekretäride töö üle aina enam välja koorub, koguni valgustkartvat tööd teha, kui ometi on võimalik kirjutada kokku motiveeritud projekt kultuurkapitalile ning saadud raha eest naudinguga luua või siis süveneda aastateks avaliku ülikooli doktorantuuris mõne teadusliku küsimuse üle mõtisklemisse?

Tahtjaid muidugi jääb alati, ikka neid parlamendi tagapingi ja erakonna peakorteri eestoa tegelasi, kes valimistel „riskimisele” eelistavad oma tuleviku kindlustada tulusa ametikoha hankimisega. Ja pikema peeglissevaatamise peale ei teki sellistel tegelastel oma sobivuse osas minna mida tahes juhtima mitte mingeid kõhklusi. Eks siis ongi avalikkuse kord neile meeldetuletusi saata ja hoolitseda selle eest, et keegi kogemata liiga suurtesse saabastesse-mantlisse ei roniks, olgu see siis haigekassa või kultuurkapital.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming