Pessimisti toimetulekuõpik inimsoole

Daniele Monticelli

Giacomo Leopardi on magus autor sellistele tõlkijatele nagu Maarja Kangro, kellele on tõlkimine ka võimalus eksperimenteerida emakeele potentsiaaliga. Giacomo Leopardi, Mõtted. Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kangro. 134 lk.

Kes poleks juhtunud mõtlema, et „maailm on närukaelte liit heasoovlike inimeste vastu” (lk 5), või et „tüssamine on nii-öelda ühiskonnaelu hing” (lk 39), mille tõttu „igaüks otsib võimalust lüüa kaaslane pikali ja talle pähe astuda”? Ja kes pole ennast tundnud selles „igaühe võitluses kõigi ja kõigi võitluses igaühe vastu” (lk 112) ühena nendest üksikutest, „kes on määratud teiste hulgas igas asjas äparduma” (lk 26)? Säärastel hetkedel võib kibestumisest hakata uskuma, et „miski pole maailmas haruldasem kui inimene, kes on igapäevaselt talutav” (lk 88)! Sellised ja paljud teised lugeja empaatilist sisseelamist võimaldavad tähelepanekud leiduvad itaalia XIX sajandi suurpoeedi Giacomo Leopardi „I Pensieri” pealkirja alla kogutud 111 mõtte hulgas, mis on luuletaja ümbertöötatud valik oma palju mahukamas mõttepäevikus Zibaldone kogutud paladest. Kuigi „Zibaldone” vihikud jäid aga vähemalt luuletaja elu ajal n-ö erapäevikuks, pani Leopardi oma „Mõtted” kokku elu viimastel aastatel (1831–1835) juba avaldamise eesmärgiga. Tegemist on niisiis itaalia luuletaja omalaadse vaimse testamendiga, mis on nüüd tänu Loomingu raamatukogus ilmunud Maarja Kangro tõlkele Eesti laiemale lugejaskonnale kättesaadav.

Mõttepäevik on keeruline kirjandusžanr, mida kiputakse vahel samastama aforismidega, aga mille eripära seisneb vist pigem sellesse mahtuvas kirjutamisviiside paljususes, alates lühikestest ja vaimukatest mõtteteradest kuni pikemate ja üksikasjalikult põhjendatud mõttekäikude, õpetlike lugude, emotsionaalsete puhangute ning kommentaarideni oma või teiste loomingu kohta. Kõigest sellest on tehtud ka Leopardi „Mõtted”, samuti nagu mõttepäeviku (mitte)žanri teised suurteosed Euroopa moodsas kultuuris: alates Pascali teedrajavast raamatust „Pensées” La Rochefoucauld’, Novalise, Schopenhaueri, Baudelaire’i ja Wilde’i, Nietzsche, Valéry ja Kafkani. Žanriliste piiride tõmbamise raskused pole juhuslikud, vaid tõstavad pigem esile „mõte(te)” avaldumise olulise paradoksi: mida rohkem läheneb luuletaja, kirjanik, filosoof, intellektuaal – ühesõnaga „mõtleja” oma intiimsemale sisemusele, seda katkendlikum, mitmekesisem, polüfoonilisem on tema sõna. Mõttepäevikutes levinud katkendite nummerdamise tagant paistab läbi soov allutada see segadus kuidagi matemaatika ratsionaliseerivale rangusele. Aga „mina” ei lakka seepärast iseendale ja teistele ikka alati lõpmatu dialoogi vormis avaldumast – nummerdamine baseerub ju tegelikult ka „n+1” lõpmatult avatud lisanduste põhimõttel. Erinevates kirjutamisviisides võivad selle dialoogi käigus kehastuda ka erinevad mina-lausujad.

Leopardit lugedes torkab silma veel teinegi mõttepäeviku paradoks: see luuletaja „mina”, millest peaks nagu olema kogu aeg jutt ja mille saladust me otsime raamatu ridade vahel, puudub suuremas osas „Mõtetest”.  Seal räägitakse meile hoopis „inimestest”, „inimesest”, „kellestki”, „millestki” või siis „argadest”, „julgetest”, „noortest”, „kunstnikest”, „naistest” jne. Kusjuures mitte ainult lausete alused, vaid ka predikaadid kipuvad „Mõtetes” umbisikuliseks ja väited subjektiivsest lähtepositsioonist lahti ütlema, nii et „maailmas leidub…”, „igal maal peetakse…” „mõnes paigas võib…”, „on sajandeid, mis…”, jne. Siin kipub mõtte dialoogilisus ristuma selle n-ö „universaalsusega”, s.t mõtte käimisega üldiste kategooriate ja nähtuste kohta. Niipea kui ta sõnadesse pannakse – aga see tähendab vist üldse – on mõte jagatav ja ühine (sellest ka copyright’i mõiste absurdsus). Kui aga mõttepäeviku kirjutaja „mina” lõhestub ühelt poolt erinevatesse dialoogilise lausumise subjektidesse ja teiselt poolt mõtte üldisesse ja ühisesse avaldumisruumi, ei peaks lugeja ja kriitiku eesmärk enam olema selle „mina” piiride kindlakstegemine. Pigem võiks nautida ja analüüsida kirjutava subjekti lõhestumise ja lahustumise strateegiaid.

Niisiis, millised Leopardid või milline leopardilik inimlikkus kõnealustest „Mõtetest” välja kooruvad? Võrdluse aluseks on „see üks” Leopardi – luuletaja n-ö „ametlik pilt”, Itaalia koolilaste ja sageli ka kriitikute kollektiivses kujutluses talletunud tegelaskuju, mille eesti tõlkija annab raamatu järelsõnas edasi temale omase irooniaga: XIX sajandi alguse paavstiriigi provintsi külas sündinud ja üles kasvanud inetu, haige ja eluvõõras noormees, „legendaarne varaküps erudiit ja niisama legendaarne kannataja”, „õilis massile vastanduja”, kelle õnnetusest võrsub ühelt poolt suurepärane luule ja teiselt poolt halastamatu pessimism inimloomuse suhtes (viimase suurepärane näide on siinse arvustuse alguses toodud tähelepanekud). Jah, see kõik on tõepoolest „Mõtetes” ka olemas, kui seda sealt otsida. Aga ühes väga strateegilises Leopardi „mina” (lingvistilises) avaldumishetkes, kohe I mõtte alguses, ulatab poeet meile kätte teistsuguse, problemaatilisema niidiotsa: „Olen pikka aega tõrkunud uskumast asju, mida ma allpool ütlen, sest lisaks sellele, et minu loomus jäi nendest kaugele ning inimhing kipub teisi ikka enese järgi hindama, pole ma kunagi kaldunud inimesi vihkama, vaid pigem armastama” (lk 5). Kui elukogemus on see, mis veenab siiski Leopardit nende asjade ehk oma kibestunud ja pessimistlike tähelepanekute tõesuses, võib see raamatu alguses lugejale usaldatud efemeerne niidiots olla abiks mõtte lõhestava ja lahustava jõu jälgimisel „Mõtete” käigus. Kas on siis olemas ka armastav Leopardi ja kuidas ta suhestub inimeste ühiskondlike kommete halastamatu põlgajaga (ja vastupidi)? Kas ja mis tingimustel lepib kompromissitu „massile vastanduja” inimsooga siiski ära?

Leopardi kahetine suhtumine inimolemusse ja inimeste ühiskondlikesse käitumisharjumustesse ilmneb hästi, kui arvestada tema pessimismi (itaalia kirjandusteadlaste poolt määratud) kolme faasi omavaheliste keeruliste seostega. Luuletaja nn „ajaloolise pessimismi” lähtealuseks on idee, et inimkonna ajalugu ei kujuta endast mitte progressi, vaid allakäiku. Sellepärast keskenduvad mitmed „Mõtete” palad „rumala ja ülbe” XIX sajandi progressimaania ja selle ilmingute kritiseerimisele. Eriti aktuaalsetena mõjuvad siinkohal tänapäevasele lugejale kindlasti Leopardi tähelepanekud (proto)kultuuritööstuse kohta, nagu näiteks see, et „selle sajandi tavaks on palju trükkida ja mitte midagi lugeda” või et „raamatuid trükitakse vaatamiseks ja mitte lugemiseks” (lk 9, 71), või siis, et „tänapäeval kuulub loomine kõigile ja ülimalt raske on leida kedagi, kes poleks kirjanik” (lk 28). Võib tõepoolest öelda, et Leopardi oli selles mõttes üks esimesi modernsuse kriitikuid, ja kui ta valis itaalia klassitsistide ja romantikute vahel puhkenud vaidluses klassitsistide poole, tegi ta nõnda just sellepärast, et tolle aja Itaalias peeti „romantismi” ja „modernsust” sünonüümideks. Leopardit häirib kõige rohkem see moodne labane ja igapäevane pinnapealsus, mille survel „tahavad inimesed näida või olla midagi, mida nad pole”, pannes niimoodi aluse kõigile Leopardile ja meile tuttavatele ühiskondlikele pettemanöövritele (lk 111, 26). Kogu sellele näilisusele ja eluteatrile vastandab Leopardi selle, mida ta nimetab „viljatuks tõeks” [arido vero] ja mis on tegelikult ka uusajastu kui mõistuse ajastu sünnitis. Modernse mõistuse õnnetu tõetruudus vastandub aga omakorda antiigi kujutlusvõimele, illusioonidele, õnnelikule elule. Ajalooline dimensioon ristub siin individuaalsega, sest allakäik, mis viib antiigist modernsusse, on isomorfne allakäiguga, mis viib noorusest vanusesse: „lapsepõlveaastad on igaühe mälestuses vaat et muinasjutuline aeg; nii nagu rahvaste mälus on muinasjutuliseks ajaks rahvaste endi lapsepõlv” (lk 115). Selle kolmikvastanduse (pinnapealne näilisus – viljatu tõde – suursugused illusioonid) keerulistes suhetes avaldub minu meelest hästi „Mõtete” lõhestatus. Ühelt poolt tuleb kadunud illusioonide ajal kindlasti kinni hoida viljatust tõest ja „nimetada asju õigete nimedega”, nagu Leopardi ei väsi kordamast. Teiselt poolt võib aga mõelda ühiskondlikule pinnapealsele näilisusele kui üritusele illusioonide kadumise ja tõe viljatusega kuidagimoodi toime tulla, summutades nende kannatamatu raskuse igapäeva elu väiklaste rõõmude ja valude abil: „ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada” (lk 66). Seepärast jõuab Leopardi ka järeldusele, et ühiskondlik pettemäng ise „ei sünnigi meie liigi halbadest kavatsustest, vaid sellest, et kuna tõene on alati liiga vaene ja puudulik, on inimesele selleks, et tema meelt lahutada või liigutada, iga asja juures vajalikud illusioon ja kunsttükk ning see, et lubatakse märksa enamat ja paremat, kui pakkuda suudetakse” (lk 39). Kuigi see on Leopardi jaoks ikka naeruväärne, avaldub tema tähelepanekutes ka teatud mõistvus (aga võimalik, et ka väike kadedus) inimeste suhtes, kes selliseid elu  õnnetusega toimetuleku strateegiaid hästi valdavad.

Ajaloolise pessimismi äsja pakutud kirjeldusele tuginedes võib tõmmata paralleeli Leopardi XIX sajandi kriitika ja temaga kaasaegsete inglise romantikute Wordsworthi ja Coleridge’i tööstusliku revolutsiooni tagajärgede kriitikaga. Ka Leopardi arvates „valitsevad koos tööstusega […] kõik tsiviliseeritud inimese kõige rikutumad ja vääritumad omadused ja kired, ning nad paljunevad lõpmatult” (lk 56). Wordsworth ja Coleridge nägid looduses luuletaja põgenemiskohta uue ajastu elu õuduste eest. Leopardi „kosmiline pessimism” lõikas aga ära ka selle väljapääsutee. Samas suurendab  paradoksaalselt pessimismi ringi laiendamine luuletaja empaatiat ligimeste vastu. Kosmilise pessimismi põhiidee – „loodus on inimese vaenlane” – kõlab meie, tänapäeva lugejate, kõrvadele ilmselt päris võõrana. Globaalse reostamise ja maaressursside hävitamise ajastul oleme harjunud mõtlema vastupidiselt, et inimene on looduse vaenlane. Looduse vaenulikkuse põhjus seisneb aga Leopardi arvates tema ükskõiksuses inimsaatuse vastu. See avaldub ületamatus nihkes looduse loomise ja lagunemise tsükli ning inimeste ootuste, lootuste ja ihade vahel: „Heatahtlik nagu ikka, on loodus määranud nõnda, et inimene õpib elama ainult sedamööda, kuidas elamise põhjused tal käest ära lendavad” (lk 91). Ühelt poolt võtab Leopardi siin omaks antiikautorite (eelkõige Lucretiuse) ja XVII sajandi prantsuse filosoofide materialistliku maailmavaate, teiselt poolt seostab aga loodusliku printsiibi selle inimesele omase piiritu enesearmastusega, mille tõttu ei suuda naudingud kunagi iha täielikult rahuldada: „meie vaim ja iha on veel suuremad kui lõpmatu universum” (lk 80). Kui Nietzsche nägi selles inimese võimutahtes üliinimese aluseks olevat jõulist ja dionüüslikku eluprintsiipi, teeb see rahuldamatu naudinguiha Leopardi meelest inimelu n-ö „strukturaalselt” (mitte lihtsalt ajalooliselt) õnnetuks: „inimesed on närused paratamatult, ja on otsustanud uskuda, et nad on närused juhuse tõttu” (lk 41). See on kirjandusteadlaste järgi Leopardi kolmandat sorti ehk „psühholoogilise pessimismi” põhjus. Pessimismi haarde laienedes kipub aga ka luuletaja mina lõhestumine süvenema, sest nii lootusetus olukorras lisandub inimkommete taunimisele järjest rohkem empaatiline mõistvus: „ei tea, kas naer või haletsus on ülekaalus”, kirjutab Leopardi oma viimases, 1836. aastal kirjutatud luuletuses „La Ginestra”. See on aga ka eeldus luuletaja mina katsetele sulada ühte ühise inimolemusega.

Kui julmast inimlapse saatusest pole kellelgi pääsu, seisneb inimvaimu suurus ikka stoilises, kuigi lootusetus vastuhakus sellele saatusele. Kõikehaarava pessimismi paradoksaalsel ajendil lisandub niiviisi kannataja-Leopardile ka mässaja-Leopardi. Luuletaja (ja inimese) vastuhakk baseerub ülalmainitud kolmikvastandusel ning hargneb kaheks mingil määral vastuoluliseks suunaks, mis toovad veel kord esile „Mõtete” käikude keerulisuse. Ühelt poolt tõstab noorus mässu loodusliku korra ja sellest tuleneva õnnetuse vastu ilusate illusioonide nimel, mille olulisemad tunnusjooned on Leopardi meelest täiuslikkus, elujõulisus ja „karmus, mille tõttu noored, kes aina täiust otsivad ja seda leida loodavad ja asju vaimus pesitseva täiuseideega mõõdavad, nii tõrksalt vigu andestavad ega kipu hindama nappe ja puudulikke voorusi ning lühiajalisi väärtusi, mida nad inimestes kohtavad” (lk 42). Asjaolu, et selline kompromissitus on paratamatult määratud hukule, ei vähenda, vaid pigem suurendab selle väärtust Leopardi silmis. Kasvatus pole selles valguses midagi muud kui julm ajupesu, mida vanad panevad toime noorte kallal, veenmaks neid, et elu „õnn” seisneb just nimelt täiuslikkuse otsingute, elujõulisuse ja suursuguste illusioonide minetamises: „ärge hoolige sellest, et elada täna; olge sõnakuulelikud, kannatage ja rügage, nagu jaksate, et elada siis, kui aeg pole selleks enam soodus” (lk 117). See sõnakuulelik ja kannatlik rügamine on aga ka see mehhanism, mis kanaliseerib noorte loodusliku korra vastase mässu mahasurumisest tekkiva vimma ühiskondlikusse olelusvõitlusesse. Just selle mehhanismi n-ö „dekonstrueerimisest” lähtubki (nüüd juba) armastaja-Leopardi lootusetu utoopia teine vastuhakumoment, mis jääb „Mõtetes” rohkem implitsiitseks, aga tõuseb eriti selgesti esile samas loomingufaasis kirjutatud „La Ginestra’s”. See on inimsolidaarsus, mis saab tekkida siis, kui ei keelduta vaatamast näkku tõele, et inimese õnnetus ja tema kannatus on inimolemusse universaalselt sisse kirjutatud. Kui Heidegger jõuab järeldusele, et surm on see, mille teadlik omaksvõtmine võib teha igaühe meist eriliseks, võiks öelda, et Leopardi toetub pigem vanale traditsioonile (mõelgem nt surmatantsu motiivile), mille järgi on teadlikkus inimesele olemuslikust kannatusest see, mis meid ühendab ja võrdseks teeb. Inimarmastus saab tekkida siis, kui tunneme teistes ära sellesama kaitsetu nõrkuse ja põhjatu õrnuse, mis iseloomustab ka meie salajast hingeelu ja mida kõik püüame iga hinna eest varjata, et meie ühiskondlik olelusvõitlus kuidagi korda läheks. See on vist lõhestunud (ehk põlgaja-, kannataja-, mässaja- ja armastaja-) Leopardi viimane ja minu meelest üliaktuaalne sõnum: ärge kasutage oma kannatusi selleks, et teistele nendega (või nende tõttu) pähe virutada, vaid proovige julgelt, teesklemata ja abistavalt ühist inimkannatust kanda ja jagada. Sellele põhimõttele toetub ka õnnetu ja üksildase luuletaja raske katse lahustuda enda loodud inimlikkuse pilti.

Lõpetuseks veel mõned sõnad „Mõtete” tõlke ja itaalia kirjanduse tõlkimise viimaste arengusuundade kohta. Leopardi itaalia keel on väga keeruline, luuletaja ise rõhutas sageli kaasaegsetes lingvistilistes vaidlustes oma stilistilist truudust nii itaalia- kui ka ladinakeelsetele klassikutele. See toob kaasa väga erudiitse sõnavaravaliku ning haruldaste sõnade kasutamise, teksti keerulise ülesehituse ehk mitmetasandilised liitlaused ning retoorilise virtuoossuse, mis teeb Leopardi mõttekäikude jälgimise lugejale vahel raskeks. Tegemist on ühesõnaga väga magusa autoriga sellistele tõlkijatele nagu Maarja Kangro, kellele on tõlkimine ka tähtis võimalusena eksperimenteerida emakeele potentsiaaliga. Eestikeelsed „Mõtted” on minu meelest eriti hästi õnnestunud, sest tekst suudab Leopardi sisemaailma(d) eesti lugejale lingvistiliselt ligipääsetavaks teha, pakkudes talle ka võimaluse nautida itaalia luuletaja keerulist stiili.

Väga tore on see, et viimastel aastatel on Eestis tekkinud uus põlvkond itaalia kirjanduse (ja ka esseistika) tõlkijaid – lisaks Maarja Kangrole võiks siin mainida ka Mailis Põldu, Kristiina Rebast, Lauri Pilterit, Marilin Lipsu, Kalju Kruusat, Hanna Kaalu – ja et tegemist on enamasti kirjanike, luuletajate ja itaalia kirjanduse uurijatega, kes valivad sageli ise, mida tõlkida. Niimoodi kasvab itaalia kirjanduse tõlkevaramu küll stiihiliselt, aga selle eest väga eluliselt ja huvitavalt eriti luule valdkonnas. Vikerkaare viimases numbris saab juba lugeda veel nelja Maarja Kangro sulest pärit Leopardi luule eestindust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht