Piibel poolikul A4-l

Ilmar Raag

  Ainult majanduslikule edule orienteeritud Eesti kultuuritööstus  viib toodangu intellektuaalse taseme languseni.

 

Inimkond on läbi aegade väärtustanud mõtestatud tegutsemist, mis on viinud äärmuslike ratsionaalsuse fantaasiateni. Näiteks, et inimene võiks toidu asemel tarbida vaid vajalike ainete kontsentraattablette. Ometi eelistame mõnuga ja tarbetult lihtsalt süüa. Miks andis vanarahvas läbi aegade oma tarkust edasi lugude kaudu? Mõelgem, kui ebaratsionaalne on kas või neli evangeeliumi Kristusest või Moosese viis raamatut, kui kogu sõnumi oleks võinud esitada kivitahvlile raiutud kümne käsuga, millele lisatakse teade, et aja lõpus on viimnepäev ja need, kes on vastavalt käsukirjale hästi käitunud, saavad hiljem paradiisi. Ometi oli vaja jutustada tohutul hulgal mõistulugusid. Üks seletus ütleb, et keel omandab tähenduse ainult konkreetses kontekstis. Asjade tähendus meile seisneb nende suhetes teiste asjadega. Sama on rahaga. Me ütleme tavaliselt, et ühe suvila hind on 2,6 miljonit krooni ja kogu analüüs keskendub sellele, kas meil on piisavalt raha. Ühe suvila väärtuseks on tegelikult aga kõik need hetked, mil see suvila meie teadvust täidab. Näiteks pühapäeva hommikul, kui me seal suvilas ärkame ja leiame, et parem on ärgata suvilas kui linnakodus.

Selgub, et kõige ilmsem ja ratsionaalsem tekst ei tööta. Vaadates meie praegust ühiskonda, on mul tunne, et püüame piirduda just rohmaka ratsionaalsusega. Tundub, et me ei kirjelda alternatiivseid valikuid piisavalt põhjalikult. Me jätame tihti kahe silma vahele iga valiku mitmetahulisuse. Meie analüüs üritab üldjuhul piiblit ümber jutustada poole A4 lehekülje mahuga. Iga otsus tähendab samal ajal ka millestki loobumist. Väga paljud meile olulised väärtused on pöördvõrdelised. Nagu näiteks vabadus ja võrdsus ühiskonnas. Kui kõik on absoluutselt vabad, siis, kas sõltuvalt võimekusest või keskkonnast, ei ole nad õige pea enam võrdsed. Tugevam võtab endale alati rohkem, kui võrdsusele vajalik oleks. See tekitab tüli, mille tulemusena võib vabaduski kaduda. Kui jälle kõik on sunnitult võrdsed, tunnevad need, kes on enamaks võimelised, ennast rõhutuna. Kogu ühiskonnast kaob motivatsioon enama poole püüelda. On aga teisigi vastuolusid, mida me ei teadvusta.

Era- ja avaliku sektori vahel käib pidev võitlus. Eestis kuuleb pidevalt arvamust, et erasektor on loomu poolest efektiivsem. Samas harva nähakse, et selle nähtuse põhjuseks ei ole inimesed, vaid reeglid, millega üritatakse tagada avaliku sektori suuremat ausust ja õiglust kui erasektoris. Nende reeglite tulemus ei ole aga alati üheselt positiivne. Vaatame näiteks regulaarselt esile kerkivat väidet, et avaliku sektori palgad on liiga kõrged. Ilmselt on osa sellest seletatav korruptsiooniga. Aga. ETV näite varal tean, et 2000. aastate alguses, kui audiitorite arvates oli ETV pankrotis, oli vaja kiiresti muuta nii organisatsiooni avalikku kuvandit kui ka tegelikku organisatsiooni kultuuri. Sel eesmärgil pöörduti vastavalt ajastu vaimule erasektori poole, et sealt palgata rikkumata renomeega spetsialiste. Nii osteti turundusjuht Ühispangast, finantsjuht Price Waterhouse Cooperist jne. Alates 2002. aastast ei ole ETV enam kahjumis olnud. Nüüd on aga mingi ring täis saanud ja otsime jälle mõningaid juhte. Avastasime aga, et need, keda Eestis peetakse turunduse tippudeks, saavad umbes kolm korda rohkem palka kui meie senine turundusjuht. Midagi sarnast kordus ka IT-valdkonna juhi otsingul. Ka ETV juht oma avaliku palganumbriga saab vähemalt kaks korda vähem palka kui kui erakanalite juhid. ETV soovis enda juurde kutsuda Eesti tippspetsialiste ja avastas, et ei ole tööjõuturul konkurentsivõimeline.

 

Ka  avalik  sektor peab maksma turuhinda

 

Kui ükskõik milline avaliku sektori asutus soovib tööle kutsuda tipptegijat, siis peab ta maksma turuhinda, mis seda spetsialisti motiveeriks, sest heale tegijale tehakse pakkumisi igalt poolt. Samas soodustab avalik sektor efektiivsema personali otsinguga üldist palgainflatsiooni. Erasektori raevukad advokaadid ütlevad, et taoline üleostmine on ebaaus, sest avaliku sektori tulud ei ole suhestatud turult teenitud rahaga. Kuna avalik sektor kasutab riigieelarvest taevamannana pudenevat pehmet raha, siis ei tajuta raha tegelikku väärtust. Nüüd aga jõuame paradoksini. Kui avaliku sektori rahakulutused personali valdkonnas eraldatakse reaalsest tööjõu turuhinnast, siis mõistetakse avalik sektor samal ajal ka ebaefektiivsemale tegutsemismudelile, mis muutub kulukaks jälle teistpidi, kuna teisejärgulised spetsialistid võtavad vastu rumalaid otsuseid. Kuidas me probleemi lahendame? Me loobume tavaliselt paradoksi tunnistamisest, üritame probleemi ignoreerida. See on nagu unenäos, kui inimese poole kihutab auto ja inimene ei suuda kõrvale astuda, siis ärkab ta üles, et probleem jääks teise reaalsusesse.

Ühiskonnas on sellise käitumise tulemuseks kaugele arenenud sotsiaalne silmakirjalikkus, kus mingi probleemi käsitlemisel allutakse tugevamale stiimulile ja samal ajal ignoreeritakse sama probleemi avalduse teisi külgi või vastatakse neile ainult formaalselt. Seda nähtust ilmestab kõige selgemalt majanduslikele eesmärkidele allutatud moraliseeriv meedia, mille parimaks esindajaks on poliitiliselt korrektne Hollywood. Tuletame meelde filmi “Kadunud 60 sekundiga”, mis räägib endisest autovargast, kes venna päästmise nimel on sunnitud jälle varastama. Filmi alguses tegeletakse tubli 15 minutit sellega, et anda peategelasele legaalne ettekääne teha seda, mida meie, vaatajad, varjamatu põnevuse ja kaasaelamisega jälgime – kas vargus läheb õnneks või mitte? Ma olen suhteliselt kindel, et sellest filmist ei jää emotsionaalses plaanis kindlasti meelde peategelase loobumine edasisest kuritegevusest. Eestis on sellise silmakirjalikkuse institutsiooniks Õhtuleht, kuid omal moel on samale paradigmale allutatud kogu meedia. Kui Õhtuleht või ka Kroonika näiteks kirjutab abielu-truudusetusest, siis on see nähtus enamasti taunitud, aga selle kirjeldamise viis näitab samas salajast imetlust alfa-isase elujõu suhtes. Aimar Ventsel (PM 27. IX), on rääkinud vastuolust, mis tekkis seoses Õhtulehe esikaane looga, kus mõisteti hukka 13-14-aastased tüdrukud, kes poseerisid pesuväel väljakutsuvates poosides veebileheküljel rate.ee. Samal ajal on Õhtuleht ise kujundanud kultuuri, milles seksuaalne väljanägemine ei ole isegi seotud niipalju seksuaalse käitumise, kuivõrd sotsiaalselt aktsepteeritud normiga. “Traditsioonilises tarbimisühiskonnas on seksuaalsus muudetud nii tarbimisväärtuseks kui ka osaks inimese imidžist,” kirjutab Ventsel pärast seda, kui Õhtuleht oli kogu suve edendanud oma projekti suvetüdruku leidmiseks; kus bikiinides kenitlesid vaid paar aastat vanemad tütarlapsed, saades lõpuks ka autasu – reisi soojale maale. Öelda, et selline käitumine on silmakirjalik, on ilmselt vaid pool tõde. Kuna seda võib näha väga erinevates ühiskonna osades, siis tuleks diagnoos panna patoloogilisem: tegemist on sotsiaalse skisofreenia ehk võõrandumisega.

 

Eestikeelne riik on äriloogika põhjal otsustades rumalus

 

Mainitud sotsiaalne skisofreenia on viinud olukorda, et ühe otsuse kahte erinevat tagajärge ei suudeta seostada juba järelemõtlemiseelse teadvuse blokeeringu tõttu. Nii saab võimalikuks, et äriloogika alusel tehtud otsused kahjustavad samal ajal mõnda teist väärtust, mida sama inimene ikkagi kalliks peab. Parimaks näiteks on ilmselt eestikeelse riigi ülalpidamine. Ainult majanduslikule edule orienteeritud kultuuritööstus Eestis viib toodangu intellektuaalse taseme languseni, sest potentsiaalne rahamass, mida toote rumalamat tüüpi vaataja-lugeja võib maksta, on suurem kui see rahamass, mida omab intelligentsem tarbija. Selles olukorras on loogiline, et pigem orienteerutakse suuremale turule. Eestikeelne teadusdoktori kraad on ilmselgelt kallim kui inglisekeelne, sest selleks, et sama tekst edendaks ühteaegu rahvuskultuuri ja arendaks ka kogu maailma teadust, on vaja tõlkimist, mis on kahtlemata lisakulu. Just praegu näeme Eesti ühiskonnas seni veel vahendamata vaidlust, kus teadus- ja kultuuriinimesed usuvad, et tugevale kultuuriidentiteedile (ehk sisekommunikatsioonile) rajatud organisatsioon (ehk riik) on lõppkokkuvõttes tulemuslikum kui laiali pudeneva identiteediga riik. Oluline on siin ka baasteadmiste erinevus, sest kui lingvistilist-semiootilist haridust saanud inimesed usuvad, et mingi lause tähendus ei tulene mitte sõnade järjekorrast, vaid lause kasutamise olukorrast ehk kontekstist, siis kitsamalt majandusliku haridusega inimeste arvates ei puutu see ühiskonna arengu kontekstis asjasse. Selle tulemuseks on, et eetikat sisaldavad laused öeldakse sellises kontekstis, mis surmab lause sisu. Üheselt ja ratsionaalselt on raske kõike määrata. Kultuuri kujundamiseks investeeritud kroon või euro ei näita ühemõtteliselt oma kasumlikkust. Seda enam, et nii nagu iga projekti puhul, võib ka kultuuri investeerimine ebaõnnestuda. Näiteks siis, kui käsitleda kultuuri investeerimist ainult selles valdkonnas töötavate inimeste tööhõive probleemina. Just selline lähenemine ilmestab praegu tihti Eesti ja ka Euroopa kultuuripoliitikat.

Tänane Eesti ühiskond sobib suurepäraselt illustreerima skisofreenilist irratsionaalsust ja võõrandumist. Sinna juurde tuleb aga kindlasti lisada teatud hulga kodanike jaoks kognitiivse dissonantsi tunne, mille puhul nähakse ideaalide ja tegelikkuse erinevust, aga lahendada seda ei suudeta. Omamoodi sümboolset reaktsiooni sellele olukorrale pakkus nii Jaak Jõerüüt oma avaldusega kui ka Juku-Kalle Raid oma “ahjuajamise” särgiga. Kui Jõerüüdi järgi sai ausa inimese kriteeriumiks tagasiastumine, siis Juku-Kalle demonstreeris vastupidist ehk omamoodi revolutsioonilist äärmust. Kummatigi on selge, et mõlemad aktsioonid võrsusid samast ühiskondliku eneseteadvuse pinnasest, kus opereeritakse populistlike lihtlausetega. Tõeliselt sümboolne on aga see, et üksteisele reageerisid eetikaplatvormi esinejad, samal ajal kui ühiskonnas midagi märgatavalt ei muutunud. Arvan, et irratsionaalsus juhtimises tuleneb peamiselt sellest, et me ei ole esitanud endale küsimusi nende asjade kohta, mis tuleb meil paratamatult kaotada, nii nagu iga areng tähendab samaaegselt mõne teise väärtuse taandarengut. Neid alternatiive teadvustamata lasemegi me protsessidel võõranduda, sest ainuke tunne, mis meie teadvust täidab, on ebamugav tunne, et miski on mäda.

Tegemist on EBSi akadeemilise hooaja avaloengu lühendatud variandiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming