Piirilepingu lugu läheb edasi

Toomas Alatalu

  Millele tugineda propagandasõjas Venemaaga?

Moskvast on antud teada, et Venemaa loodab kasutada ühe riigikogu liikme võimalikku sõitu augustikuu lõpus Pihkvasse, et pidada kahe riigi parlamentide konsultatsioone piirileppe üle jõudmaks konsensusele ?Eesti parlamendi kaudu?. Meil on ülevaade sellestki, kuidas Venemaa poliiteliit on selgitanud piirileppe nurjamist Eesti ajakirjanikele (vt EPL 30. VII). Paratamatult meenub viimasega ühenduses, et kurikuulus debatt, kas Eesti, Läti, Leedu president peaksid sõitma 9. mail Moskvasse või mitte, algas Balti ajakirjanike dessandiga Moskvasse mullu novembris. Kuniks siinmail peeti kunstlikku ja asjatundmatut vaidlust (üks nn arvamusliidritest alustas Moskvast tulnult seda oma ajalehes nii: lätlased on kindlad, et Vīķe-Freiberga ei lähe, Adamkus teeb nii, nagu Washingtonist kästakse, Rüütel läheb kindlasti ja Venemaale sobib suurepäraselt, et Balti riigid ei käitu ühtselt!?) teisejärgulises küsimuses ja välditi liitlaste otsimist alanud propagandasõjas, tegeles Venemaa peamisega ? piirilepingu saatusega. Eestis märgati seda vaid osaliselt.

Mööda pani ka vastaspool, mida kinnitab deklaratsioon, mille Venemaa soovis allkirjastada koos piirilepingutega. Mäletatavasti kerkis lisadokumendi tegemine päevakorda veel 1996-97. a, kui Eesti ja seejärel ka Läti soostusid osa lääneriikide survel jätma piirilepingu preambulast välja Tartu ja Riia rahulepingu mainimise. Mitmed Eesti poliitikud tuletasid õigust midagi piirilepingu juurde öelda pidevalt meelde ja kuna riigiduuma ise oli vahepeal teinud (ülbe) avalduse Leedu-Venemaa piirlepingut ratifitseerides (22. V 2003), lahenes pinge sääraselt, et ikkagi Moskva oli see, kes esitas (7. XII 2004) Eestile ja Lätile võimaliku ühisdeklaratsiooni projekti, mille sisu algas 1991. aasta sündmustega. Kui oleksime Kremli algatusi protsessi käigus aeg-ajalt rõhutanud, oleks ka meie seis  tänasel propagandapõllul parem ? idee midagi lisada kuulub Moskvale. Meie aga olime lihtsalt vait, sest välisministri partei oli otsustanud lisadeta hakkama saada: Eesti lükkas pakutu kahe käega tagasi, jättes samas toetuseta Läti, kes pani kiirelt paberile ühisdeklaratsiooni omapoolse teksti. Sellest hetkest peale tulnuks meil olla valmis, et Moskva hakkab mängima Eesti ja Läti vastuoludel (millele lisandus ajakirjanduslik segadus kolme Balti presidendi Moskvasse mineku teemal) ja võib käituda sootuks pahatahtlikult, kui peaks ilmnema, et Lääs jätab sekkumata tema piitsa ja prääniku poliitikasse (just nii läks ? kõik vaatasid George Bushi peale, kes läks küll Moskva poolt karistatud Riiga, ent  jättis seal 7. mail piirilepingud mainimata).

 

Meie tegemata töö

Nii paraku ka läks ja kuigi Eesti (valitsus, riigikogu, president) jõudis edukalt fini?isse, pole meie enesetunne kõige kindlam. Aina saab selgeks, et aprillis-juunis tulnuks märksa rohkem tegeleda oma positsioonile toetuse leidmisega. Moskva 26. aprilli otsus Läti n-ö maha kanda jättis Eesti üksinda poliitikalavale. Me saime soologa hakkame, ent tekkis ka olukord, kus maailm polnud veel  jõudnud meile piisavalt aplodeerida piirilepingu sõlmise pärast (18. V), kui riigikogus valmis ratifitseerimisotsus (20. VI). Venemaa vastukäik sellele oli pretsedenditu, ent pole ju ka näha, et peale lähinaabrite meid keegi kindlalt toetaks. Pigem räägime ise, et teised toetavad meid. Samas ei võtnud näiteks ELi välisministrite kohtumisel kõik sõna ning mõnigi rääkija tegi vahet allkirjastamise ja ratifitseerimise vahel. Marjaks kuluksid ära riikide liidrite avalikud seisukohavõtud, ent just neid napib. Osalt on see meie endi tegemata töö. Kui Eestis viibinud Poola president Kwasniewski tegi n-ö täisavalduse, siis jääb täiesti arusaamatuks, miks ükski ajakirjanik polnud kohal, kui oli võimalik küsitleda  Eestis kaks päeva viibinud Saksamaa presidenti Köhlerit!? (Me oleme küll Putini endast välja viinud Astrid Kanneli küsimuse lummuses, ent Eesti ajakirjanikud oskasid küsida ka tühja: Aleksiuselt jaanuaris Moskvas ja Bushilt mais Riias.)

Samasse valdkonda kuulub ka selgelt nõrk meie iseolemise järjepidevuse ja välispoliitika nurgakivi, Sumner Wellesi deklaratsiooni 65. aastapäeva tähistamine (23. juulil). Peaks olema selge, et kuigi on tegemist n-ö kahepoolse dokumendiga, on meie huvi see ära märkida suurem. Kõik oli ette teada, ometi ei sündinud mingit välisministeeriumide, väliskomisjonide või sõprusgruppide ühisavaldust, nagu oli jutuks riigikogu väliskomisjoni maikuise Washingtoni turnee ajal. 24. tunnil lihtsalt ilmnes, et selleks valitud isikud polnud lillegi liigutanud, mõned lihtsalt puhkasid ja nii ongi reaalselt olemas vaid ühepoolsed kiidusõnad siit sinnapoole. Nimetada seda välispoliitikaks on raske. Hea vähemalt seegi, et USA kongressi esindajatekoda võttis senati eeskujul vastu deklaratsiooni, mis muu hulgas soovitab Venemaal vabandada Balti riikide okupeerimise pärast.

Venemaa välispoliitika on küll äraarvamatu, ent piirlepingut kahe NATO ja ELi liikmesmaaga niisama heast peast sõlmimata ka ei jäeta. Tagamaid selgitab paljus see, mis toimub parasjagu Venemaa teistel piiridel. Eesti ja Läti piirilepingu päevakorral olles tuletati kõikjal meelde, et just sai pandud punkt Venemaa-Hiina piirilepingule ja et on võimalik ka Venemaa-Jaapani piiriküsimuse lahenemine. Mai lõpus muutus Moskva retoorika Lõuna-Kuriilide tagastamise asjus järsult eitavaks, ja kui Venemaa ministrid räägivad, et võivad antud küsimuse hoida lahti veel 50 ? 150 aastat, siis sobib säärase jutu toestamiseks igati ülbe suhtumine ELi piiri ehk siis Eesti ja Läti piiri lahtiseksjätmine. Teisisõnu: pole kahtlustki, et piirilepingu nurjamine kahe pisiriigiga (tegelikult NATO ja ELiga) teenis märksa suurema piirimängu huvi idas, kus asuvad Venemaa potentsiaalsemad liitlased globaalses mängus.

Meie propagandistlik ?paikapanemine? venelaste ja nende suunas õhkajate silmis varjutas vajalikuks ajaks Kremlile ebameeldiva arengu avalikkuse ette tuleku Lõuna-Kaukaasias: vastavalt 30. mail (tuletagem jällegi meelde meie piirilepingu kuupäevi) saavutatud kokkuleppele algas 30. juulil Vene vägede lahkumine Gruusia baasidest. Venelastele on see mõistagi mõru pill ? ikkagi taganemine, ehkki Moskva käe alla jäävad veel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Viimased neli kuud on kinnitanud sedagi, et Moldova kommunistist presidendist Voroninist on saanud erakordselt kange Moskva-vastane. Moldova enesekindluse taga on aga ennekõike muutunud olukord Ukrainas, nii et praegu räägitakse juba sellest, et Moldova-Ukraina piirile võiksid ilmuda ELi väed ? mõistagi Vene vägede asemele.

 

Putini kolmas ametiaeg?

Üsna lähedal meile on veel üks piir, mida Kremli võimalike rehkenduste puhul unustada ei saa ? Venemaa ja Valgevene oma. Putini teine ametiaeg saab 2008. aastal ümber ja kolmandaks pole ta lubanud kandideerida. Samas eksisteerib aastast 1996 Venemaa ja Valgevene liit, mis täiustub pidevalt ühisriigi suunas (sel aastal moodustati ühine põhiseaduskomisjon) ja võib osutuda Putinile võimulejäämise rõngaks liitriigi presidendina. Uue riigi loomine Euroopas tähendaks aga ka piiride muutmist ja siis tuleks Kremlile oma tahte läbisurumisel kasuks just teised n-ö lahtised piirid Euroopas.

On veel kaks piirijoont, mille püsimist-muutmist tuleb Eestil ja Lätil  jälgida, kuni piirlepingutega pole kõik klaar. Esiteks on piir samuti lahti ELi kaguserval, Küprose ja temast eraldunud nn Põhja-Küprose vahel. On mõtlemapanev, et Euroopa vägevad lasid Türgil (28. VII) sõlmida tollilepingud uute liikmesmaadega (k.a Eesti ja Läti), ilma et Ankara oleks tunnustanud Küprose iseseisvust. Teine, veelgi huvitavam areng seisab ees ELi mitte kuuluvate, ent siiski tihedalt seotud Iisraeli ja Palestiina tulevase piiri osas. Palestiina riigi loomine (17. augustil algab juutide lahkumine Gaza sektorist ja osaliselt ka Läänekaldalt) toob kaasa kahe riigi vahel ammu kokkulepitud piirikõnelused. ELil on piisavalt piire, millega tegeleda.

Muid piire sai meenutatud eelkõige selleks, et anda märku: omalt poolt kõik teinud Eestil pole põhjust tõmmelda. On ka selge, et Venemaa jätkab surve avaldamist saavutamaks riigikogu otsuse ümbertegemist. Ühtegi uut argumenti pole Venemaal leitud. Samas jätab tihti soovida meie poliitikute ja ajakirjanike ettevalmistus, eriti olukorras, kus näiteks Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esindab korraga kolm ajaloodoktorit, kes soravalt esitavad oma ?uusi? teooriaid Ida-Euroopa arengutest. Samasugune valmidus vabalt ajaloos orienteeruda, et enda eest seista, peaks olema ka meil.

Välisest virvarrist hoolimata panustab Venemaa selgelt lootusele kinnistada muu maailma teadvuses väide, nagu oleks Balti riikide okupeerimine 1940. aastal toimunud vastavuses toonaste rahvusvaheliste õigusnormidega. Okupatsiooni olematuks kuulutades pole aga põhjust karta Haagi konventsioonides öeldut… Meie kaitse nurgakiviks jääb endiselt Wellesi deklaratsioon (äsjase aastapäeva puhul kirjutasid sellest vaid Sl Õhtuleht ja Pärnu Postimees). Ent miks mitte tsiteerida ka (siiani vähe kasutatud) NSVL rahvasaadikute kongressi 24. XII 1989 otsust, mis ütleb, et Hitleri-Stalini salaprotokollid ?ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ära ultimaatumite esitamiseks ning jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes sellega nende suhtes võetud juriidilisi kohustusi.? On teinegi vähe kasutatud allikas: Nürnbergi rahvusvahelise tribunal, mis teatavasti esindas ka NSV Liitu, kuulutas ju  kuritegelikuks Saksamaa käitumise Austria (1938) ja T?ehhoslovakkia okupeerimisel (1939). See tähendaks küll väljumist Teise maailmasõja kokkulepitud (miks selles piirduti 1939. ? 45. aastaga, peaks olema selge) ajalistest raamidest, et aga tegu oli just kahe riigi okupeerimisega, on vaidlustamata kirjas igas raamatus. Ilmselt tuleb meil teha veel üks samm: nii nagu viimase aasta sündmused kinnitasid, et Molotov-Ribbentropi pakti saab tõsisemalt selgitada Poolat ja Soomet kaasates, tuleb Baltimaade okupeerimise kinnitamisele kasuks Tsehhoslovakkia, ent ka Austria kaasuse lisamine.

K.a 23. juunil Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel toimunud hääletus näitas selgelt, et enamiku riikide arvates olid Baltimaad 50 aastat okupeeritud. Samas oli hääletustulemus ikkagi 64 : 44 ? jagus ka kuuletujaid Venemaa parlamendiliikmete vastupidisele jutule. On ilmne, et meil tuleb veel mõnda aega naabriga normaalsete suhete sisseseadmiseks ajaloo üle vaielda. Vältimaks kulumist pealesurutud propagandasõjas, tasuks tõsiselt kaaluda nii endale kui ka muule maailmale mõeldud käsiraamatu kokkupanemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming