Pikk tee kodanikurahvusluseni

Iga ühiskond vajab mingit ideoloogilist sideainet, mis teda koos hoiaks, ühist keelt ja jagatud väärtusi.

INDREK JÄÄTS

Lugesin Eesti riigi juubelinädalal terve hulga artikleid rahvuslusest, riigist ja rahvusriigist.1 Muuseas räägitakse kodaniku­rahvuslusest ja etnilisest rahvuslusest. Mis neil siis vahet on, kuidas need on tekkinud ja kuidas suhestub nendega eesti rahvuslus? Kiikame esmalt ajalukku. Enamik rahvusluse uurijaid on praegu seda meelt, et rahvuse sünnitab rahvuslus. Rahvuslus ehk natsionalism on iseenesest suhteliselt hiline, XVIII sajandi lõpul Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates tekkinud nähtus. Rahvuslus on orgaaniliselt seotud moderniseerumisega.2 Rahvuslus on modernse maailma kultuuriline raamistik, mõtteviis, millest lähtudes tajume ja kujundame meid ümbritsevat ühiskondlikku reaalsust. Rahvuslus ja rahvused poleks saanud tekkida antiik- või keskajal, sest tollal polnud selleks ühiskondlikke eeldusi. Tänapäeval on need r-tähega asjad aga sedavõrd tavapärased, et me neid alati ei teadvustagi, nagu hingamist.

Etniline eripära ehk rahvastiku rassiline, keeleline ja kultuuriline kirjusus oli muidugi olemas ammu enne rahvusluse teket, kuid mitte alati ja igal pool pole sellele omistatud niisugust ühiskondlikku ja poliitilist tähendust, nagu tehakse tänini kestval rahvusluse ajastul. Näiteks keskajal olid olulisemad seisused ja usk.

Rahvusluse üks põhiprintsiipe on etniliste ja poliitiliste piiride kokkulangemise nõue. Läänepoolses Euroopas sündinud rahvuslus leidis eest keskajal kujunenud kuningriigid, mis olid etniliselt suhteliselt (rõhutan: suhteliselt) ühetaolised: Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Holland, Taani ja Rootsi. Ideed ühiskonnast ja riigist ringlesid, käärisid ja arenesid Euroopas sajandeid, rahvusluse ajastu avapauguks peetakse aga Prantsuse revolutsiooni (ka USA iseseisvumist). Keskajast pärit seisused pühiti minema. Rahvast, kes oli ühelt poolt rahvas etnilises mõttes (prantslased) ja teiselt poolt rahvastik (Prantsuse kuninga alamad), said riiki loovad kodanikud – Prantsuse rahvus ehk natsioon. Modernne (rahvus)riik (ingl k nation) saab oma legitiimsuse rahvuselt, väljendab ja viib ellu oma rahva (rahvastiku, kodanikkonna) huve, vähemalt teoreetiliselt. Läänepoolses Euroopas võrdub rahvus niisiis suuresti kodakondsusega ja sellesse kuulumine on põhimõtteliselt vabatahtlik. Teaduskirjanduses nimetatakse seda rahvusluse tüüpi poliitiliseks ehk kodanikurahvusluseks ja selle sünnitatud rahvusi kodanikurahvusteks. Rahvused tekkisid olemasolevate riikide baasil ja poliitilisi piire polnud vaja muuta. Uus vein hakkas käima vanades astjates.

24. veebruari hommik Toompeal 2018. aastal.

Piia Ruber

Kesk- ja Ida-Euroopas, kuhu rahvusluse ideestik levis, oli olukord hoopis teine. Seal eksisteeris mitmesuguses mahus monarhiad (Habsburgide, Romanovite ja Osmanite impeerium, pisiriikideks killustunud Saksamaa ja Itaalia) ning etnilised ja poliitilised piirid ei kattunud sugugi. Neis oludes rahvuslus muutus, võttis teistsuguse vormi. Rahvuse alusena hakati rõhutama etnilisust: ühist päritolu, keelt ja kultuuri. Teistsugustes ajaloolistes oludes sündis teistsugune natsionalism – etniline ehk kultuuriline rahvuslus. Selle sünnitatud rahvused pidid oma riigi alles looma.

Kodanikurahvusluse ja etnilise rahvusluse dihhotoomia on muidugi üldistav skeem, mida on omajagu kritiseeritud, kuid minu meelest siiski küllalt seletusjõuline. Tegelikult ei leia poliitilist ja etnilist rahvuslust kunagi päris puhtal kujul. Ühelt poolt on igal poliitilisel rahvuslusel ka oma etniline sisu: riigikeele staatusse tõstetud ühine (kirja)keel, ühiselu normid, mis on vähemalt osaliselt võrsunud rahvastiku etnilise tuumiku ajalooliselt kujunenud kultuurist. Teiselt poolt omandab omariikluse saavutanud etniline rahvuslus kiiresti poliitilise rahvusluse jooni ja pikapeale erinevus hajub. Ükski rahvus pole etniliselt sajaprotsendiliselt puhas ning süsteemi stabiilsus saavutatakse mõlemal juhul assimileerumisega.3 Enamik võõrsilt tulnutest kohaneb, lõimub ja sulandub.

Eesti rahvuslus tekkis Euroopas levivate ideede mõjul XIX sajandi keskpaigas, esialgu väheste haritlaste mõtetes, kuid hakkas siis tasapisi levima, kuna väljendas eestikeelse rahvastiku huve (demokraatia vs. seisuslik ühiskond). Rahvuslikult meelestatud haritlaste juhtimisel hakati järk-järgult vormima eesti rahvust. 1918. aastaks jõuti omariikluse väljakuulutamiseni ja järgmistel aastatel ka selle reaalse loomiseni. Rahvusluse printsiip sai ellu viidud: etnilised ja poliitilised piirid kattusid (üldjoontes). Samal ajal muudeti vanu poliitilisi piire kogu Kesk- ja Ida-Euroopas ning impeeriumide varemetele kerkis terve rida uusi rahvusriike.

Eesti rahvuslus oli muidugi algusest peale etniline rahvuslus (kultuurrahvuslus), sest mis muu kui etnilisus (ühine päritolu, keel ja kultuur) võinuks eristada omi võõrastest, meid nendest, eestlasi tsaari ülejäänud alamatest. Sõdadevaheline Eesti Vabariik oli rahvusriik, eestlaste riik, ent juba oma riiki luues hakati etnilisest printsiibist eemalduma. Iseseisvusmanifestki oli adresseeritud „Kõigile Eestimaa rahvastele“ ning Eesti Vabariigi kodanikeks sai (väheste eranditega) kogu riigi rahvastik, olgu nad etnilises mõttes venelased, sakslased, lätlased või juudid. Pinge rahvusriigi ja etniliste vähemuste vahel lahendati (või vähemalt sooviti lahendada) kultuuriautonoomia seadusega (1925).

Nõukogude periood tähendas eesti rahvuslusele sunnitud naasmist oma etniliste lätete juurde, sest taas ei eristanud eestlasi ülejäänud Nõukogude kodanikest mitte miski peale päritolu, keele ja kultuuri. Rahvuse etnilist käsitlust tsementeeris ka Nõukogude rahvuspoliitika, mis tähendas etnilisel printsiibil loodud territoriaalautonoomiaid (Eesti NSV, Läti NSV jne) ning etnilise rahvuse fikseerimist rahvaloendustel ja sisepassis. Venekeelne termin natsionalnost (rahvus) tähendab just etniliselt mõistetud rahvust ega sobi seega tõlkevasteks ingliskeelsele nationality’le või prantsuse nationalité’le, mis tähendavad kodakondsust ja (kodaniku)rahvust.

Eesti Vabariik taastati 1991. aastal järjepidevuse põhimõttel. Kõik need, kes olid olnud selle riigi kodanikud sõja eel (samuti nende järeltulijad), arvati nüüd taas kodanikeks, hoolimata etnilisest taustast. Eesti Vabariik on eestlaste rahvusriik, kuid meie eestlase-käsitlus on riigi iseseisvuse taastamise järgsetel aastakümnetel tasapisi nihkunud etniliselt poliitilisele. Suur osa Eesti kodanikke pole etnilised eestlased, kuid nad on seda poliitilises mõttes. Kui mõni vene nimega sportlane võidab Eesti dressis võisteldes medali, siis me rõõmustame. „Sisserändaja poeg“ on meil juba mõnda aega parteijuht ja minister. Need on näited poliitilisest rahvusest: eestlaseks ei pea tingimata sündima, selleks võib hea tahtmise korral ka saada.

See ei tähenda, et väravad peaks lükkama pärani ning laskma kõigil soovijail sisse tulla ja end eestlaseks kuulutada. Põhirahvastik ei neelaks seda alla, tekiksid konfliktid. Etniline rahvuslus tugevneks taas, sest võõraid ei võetaks omaks ja kuhugi tuleb ju piir tõmmata. Samadel põhjustel koguks etniline rahvuslus taas jõudu ka kodakondsusnõuete järsu leevendamise puhul. Eestlasi on vähe ja meie assimileerimisvõime on piiratud. Ikka veel napib meil rahvuslikku enesekindlust. Selle üks tagajärgi on võõrahirm ja võõraviha, teine aga kadaklus, ingliskeelse lääne mõõdutundetu imetlemine ja matkimine. Üheks loomulikuks assimileerumiskanaliks on etnilised segaabielud, Eestis elavad segapered. Eestikeelse haridussüsteemi toel kasvavad nende lastest tublid eestlased. Sisserändajate kogukondade teket ma ei poolda.4 Selliseid „klimpe“ on raske lahustada, eriti kui nad end kohalikest kultuuriliselt kõrgemaks arvavad, nagu osa Euroopa moslemeid.

Eestlaste seas on veel küllalt palju neid, kes lähtuvad meile ajalooliselt omasest etnilisest rahvuse käsitlusest. Päris paljude eestlaste kõik kaheksa vanavanavanemat pole puhastverd eestlased, kuid etniline rahvuslus on juurdunud ning seda tuleb arvesse võtta. Pole mõtet selle pooldajaid lihtsalt lollideks tagurlasteks sõimata. See tekitab ainult vastureaktsiooni. Nad tembeldavad sõimaja reeturiks ja tema argumendid kaotavad automaatselt oma jõu. Puhtakujulisel etnilisel rahvuslusel pole meie demograafiliste trendide juures tegelikult perspektiivi – me lihtsalt kahaneks, aga loodus tühja kohta ei salli.

Ühesõnaga, meie rahvusluse loomulik arengusuund on etniliselt poliitilisele, kuid seda protsessi pole mõtet kunstlikult kannustada. Muutused toimuvad tasapisi, põlvkondadega. Iga ühiskond vajab mingit ideoloogilist sideainet, mis teda koos hoiaks, ühist keelt ja jagatud väärtusi. Eesti vabariigi puhul on selleks tsemendiks eesti rahvuslus, algselt ajaloolistel põhjustel etniline, kuid pärast omariikluse saavutamist kasvaval määral poliitiline ehk kodanikurahvuslus. Üheks sammuks pikal teel kodanikurahvusluse poole on ka erinevate rahvusluse tüüpide olemasolu teadvustamine. Küllap pikapeale tehakse ka õige valik, kui liig­agarad asja ära ei riku.

1 Vt Vikerkaar 2018, nr 1-2, Keel ja Kirjandus 2018, nr 1-2, Sirp 23. II 2018.

2 Vt näiteks Ernest Gellner, Rahvused ja rahvuslus. Tlk Anneli Andresson. – Akadeemia 1994, nr 10–12, 1995, nr 1–3.

3 Vt Indrek Jääts, Assimileerumise kiituseks – Postimees 24. IV 2016.

4 Vt Eero Janson, Kogukondade kaitseks. – Vikerkaar 2018, nr 1-2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming