Pilvedes hõljuv vajadusteooria

Inimkond ei ole ratsionaalsete isikute foorum, kes käitub arutult üksnes seetõttu, et ei ole lugenud Kanti artiklit igavesest rahust või Rosentau monograafiat.

LEO LUKS

Taasiseseisvunud Eestis on ilmunud neljas eestikeelne filosoofiamonograafia. Kahtlemata on see suur sündmus. Erinevalt kolmest eelmisest monograafiast (Tool, Luks, Ott) pole kõnealune teos doktoritöö edasiarendus, vaid täiesti eraldi ettevõtmine. Raamatu autor on õppinud nii filosoofiat kui ka juurat ning tegutseb juristina. On igati sümpaatne, et harrastaja on asunud kündma põldu, mille kutselised filosoofid on sööti jätnud. Ettevõtmine väärib juba kultuuriloolise sündmusena seda visadust, mida teose „läbinärimine“ lugejalt nõuab.

Raamatu läbitöötamine on pingutav ülesanne. Rosentau kirjutab analüütilisele filosoofiale omases stiilis väga tihedalt, üritades kogu aeg kasutusele võetavaid mõisteid täpsustada ja defineerida. Kõik see on kokkuvõttes kaunis pedantne ja väsitav, kuigi kahtlemata saavad asjad nõnda selgemaks mõeldud. Mõistmist hõlbustavad rohked joonised, kuid mõttekäikude formaliseerimine funktsioonivalemiteks (nt lk 201, 209) paistab juba eputamisena – ei teostata ju raamatus kvantitatiivseid arvutusi, kuigi autor arvab, et tema vajadusteooria võimaldab neid tulevikus läbi viia.

Norida võiks nii raamatu struktuuri kui ka esituslaadi kallal. Näiteks moodustab innovatsiooni peatükki paigutatud jutt vajaduste ja normide seostest (4.1) omaette kaaluka filosoofilise alateema ega sobitu peatükki; samuti ei sobi kokkuvõttes avada uut analüüsitavat teemat (ptk 6.3. „Vajadused ja vaesus“ sobinuks pigem rakendusena järgmisse peatükki). Teoses esineb häirivalt palju mõttekordusi, eriti just vajaduse mõiste määratluse osas, kuigi vähemalt 3. peatüki lõpuks peaks see hoolikale lugejale lõplikult selge olema.

Pisut segaseks jääb, kellele on teos esmajoones suunatud: ühelt poolt rünnatakse vajaduse mõiste liiga lõtva kasutamist tavakeeles, kuid filosoofilise ettevalmistuseta lugejale on teos liiga raske. Teiselt poolt vaieldakse raamatus varasemate vajadusteooriatega, kuid tipp­filosoofidele on raamat jällegi liiga lihtsustav ning osalt ka laialivalguv, pealegi tuleks rahvusvahelises diskussioonis osalemiseks avaldada need mõtted inglise keeles. Tegelikult on autori vajadusteooria põhialused väljendatavad ühe artikli mahus ning seda on Rosentau ka varem teinud;1 soovitan tal püüda oma mõttekäik ka ingliskeelse artiklina avaldada saamaks tõsist eksperdikriitikat. Raamat vajanuks jälgimise hõlbustamiseks kindlasti vähemalt terminoloogilist sisuregistrit, pigem isegi lühisõnastikku autori defineeritud mõistetest.

Monograafia jaguneb mõtteliselt kolme ossa. Raamatu tuumaks on uus ja originaalne vajaduse mõiste teooria elamise normtasemena (täpsemalt peaks rääkima vajadustest mitmuses, sest puhast vajadust pole autori meelest olemas, vt lk 73). Kel puudub visadus või aeg kogu raamat läbi töötada, sellele võiks soovitada lugeda läbi kokkuvõttev peatükk 6 (eriti 6.1–6.2), seal sisaldub põhiargument kompaktselt ja selgelt. Kui ülevaade on omandatud, saate raamatu eri osi sirvides lugeda mõttekäikude pikemaid seletusi ja argumente.

Teiseks raamatu mõtteliseks osaks on autori lähtekohast koostatud vajaduste tüpoloogia (ptk 5), vajaduste ajaloolise muutumise dünaamika seletamine ning vajadusteooria mõned näidisrakendused (ptk 6.3–7). Peale olemasolevate rakenduste vihjab autor, et tema teoorial on suur normatiivne potentsiaal poliitiliste otsuste õigustajana (lk 227). Raamatu kolmanda kihi moodustavad põhiteemaga mingit otsa pidi seotud teised filosoofilised probleemid, mida käsitletakse isemõtlejaliku uljusega, kuid mitte analüütilise filosoofia stiilile omase põhjalikkuse ja rangusega. Ometi teeb just selle kihi olemasolu raamatu põnevaks, näidates lugejale, millistelt üldisematelt eeldustelt autori vajadusteooria on välja kasvanud.

Uus vajaduse mõiste

Vajaduse mõistet on seni käsitletud kahel, Rosentau arvates vildakal moel. Esimeseks moeks on vajaduse subjektiivne mõiste: inimene vajab just neid asju, mida ta soovib. Vajadus taanduks siin vaat et isiku vaimuseisundiks. Kuid on ilmne, et teatud asju soovivad kõik inimesed (näiteks hingata, süüa ja juua), teiste puhul soovid lahknevad. Võib ju mõelda, et osa vajadusi on üldlevinud, teised kitsamad või koguni privaatsed, kuid Rosentau ei taha selle mõteviisiga nõustuda: ta on veendunud, et mitte kõik soovid ei ole põhjustatud vajadustest, et inimene võib arutult soovida asju, mida ta ei vaja (tarbetu luksus) või mis on talle koguni kahjulikud (nt narkootikumid).

Ning ka vastupidi: inimene võib vajada asju, mida ta ei oska soovida (nt mõne tõsise haiguse diagnoosimist ja ravi veel enne, kui tekivad sümptomid). Siit näeme, et Rosentau vajadusteooria on rõhutatult objektiivne: tõeliselt vajab inimene ainult seda, ilma milleta ta kannataks tõsist kahju. Tõsi küll, vajadused on inimelus põhilised soovide tekitajad, autor nimetab seda vajaduse pingeteguriks, mis on tal üheks vajaduse mõiste tarvilikuks tingimuseks (ptk 3.5).

Teiseks objektiivsed vajadusteooriad, mis on Rosentau järgi vigased seetõttu, et üritavad piiritleda vajadusi objektide, hüvede kaudu, mida inimene vajab (nt toit, tervis, turvalisus). Korduvalt kritiseerib autor Maslow’d, kelle püramiidi on kokku topitud eri kategooriatesse kuuluvad mõisted. Pealegi on vähe hüvesid, mida iga inimene on vajanud läbi ajaloo Maal harrastatavate eluviiside mitmekesisuses. Hüvekesksed teooriad kipuvad suubuma n-ö esmavajaduse diktatuuri (lk 125), kuigi autorile on ilmne, et vajadused võivad ajas muutuda (enamasti nad kasvavad, aga esineb ka edukat taandekohanemist); samuti esineb inimrühmadel (nt lapsed, vanurid) spetsiifilisi vajadusi. Mõistagi, et vajaduse puhul ikka midagi vajatakse – seda nimetab Rosentau vajadushüveks, mis on samuti üks vajaduse mõiste tarvilik tingimus (ptk 3.2). Kui olla range, ei vaja keegi kunagi ühtegi asja, vaid mõne asja või protsessi kahju vältivat otstarvet (kas või nt vee joomisega käivituvat kuivumist ennetavat keemilist protsessi organismis, vt lk 200).

Autori vajaduse definitsioon kõlab: „Vajadus selle sõna tõelises tähenduses on keeruline (kompositsiooniline) normtasemeseadus, mille moodustab hulk organismi, isiksuse ja elukeskkonna vältimatuid tingimusi (seoseid) ja mida inimene „normaalse kahjutu elu“ elamiseks peab järgima“ (lk 221). Normaalse kahjutu elu standard on osaliselt ajas muutuv ja kultuuriti erinev, aga siiski vähemalt sotsioloogilises tähenduses objektiivne.

Vajaduse mõiste koosneb autoril järgmistest tarvilikest tingimustest: vajaduse subjekt (isik või isikute rühm, antud teooria analüüsib inimvajadusi, kuigi autor nõustub, et ka loomadel on vajadused, lk 74–75; vajadushüve; vajaduse vältimatuse tingimused (sõltuvusseosed, mille tõttu on vajadushüve tõesti kahju vältimiseks hädavajalik); potentsiaalne kahju, mis sünnib vajaduse rahuldamatusest; vajaduse pingetegur. Autor liigitab vajadused vahetuteks ja vahendlikeks, kokku seitse alamkategooriat ning tunnistab inimrühmade ühisvajaduste olemasolu, kuid ka nende puhul peab vajaduse rahuldamatuse potentsiaalne kahju jõudma üksikisikuteni. Oluline on veel märkida, et autori meelest on vajadusest mõttekas rääkida ainult siis, kui mingi kahju ärahoidmiseks on sobiv vajadushüve olemas ja põhimõtteliselt kättesaadav.

Mario Rosentau vajadusteooria on rõhutatult objektiivne: tõeliselt vajab inimene ainult seda, ilma milleta ta kannataks tõsist kahju.

Mario Rosentau vajadusteooria on rõhutatult objektiivne: tõeliselt vajab inimene ainult seda, ilma milleta ta kannataks tõsist kahju.

mcv.planc.ee

Vajaduste kohitsetus

Siiani esitatud käsitust võib pidada igati arukaks ja mõttekaks, vajaduste keerulist loomust hästi piiritlevaks. Põnevamaks läheb asi seal, kus autor jagab oma vajaduse mõistest lähtudes inimlikud hüved vajadushüvedeks, milleta isik kannataks kahju, paremushüvedeks, milleta ta kahju ei kannataks, kuid millega võib parandada oma heaolu ning luksus- ehk liighüvedeks, mille kasutamisega ta kulutab ülemäära hüvesid, mistõttu mõni teine inimene puudust kannatab (vt lk 226). Siinkohal astub autor täiesti teadlikult libedale pinnale, sest tõsise kahju mõiste on hägus, rakendatav üksnes mingites statistilistes vahemikes, eriti kui käsitleda keerukamaid tuletatud vajadusi, mille abil hoitakse käigus tänapäeval normaalseks kujunenud kultuurset eluviisi (vt lk 118 jj).

Siiski võib nõustuda, et loodusteaduste ja inimpsüühikat käsitlevate teaduste koostöös saab paljudel juhtudel püsivat kahju tuvastada, aga need on lihtsamad juhtumid, mida ka Rosentau oma näidetes pidevalt ekspluateerib (nt vajadus joogivee järele vs. pseudovajadus luksusauto järele). Vaatlusalusest liigitusest tuleneb, et inimesel esineb vajadusesarnaseid soove, mis ei ole põhjustatud vajadustest (vt ptk 5.10): pseudovajadused, mille rahuldamatus ei tekita tõsist kahju (nt luksusesemed) ning kvaasivajadused, mille rahuldamine tekitab isikule hoopiski kahju (nt narkomaani soov narkootikume tarbida).

Pseudovajaduste käsitus logiseb seetõttu, et välistab tõsise kahju mõistest võimalikud psüühilised kahjustused, mida inimene oma ülemääraste soovidega ise endale põhjustab, kusjuures autor tunnistab avalikult, et selline kahju on täiesti mõeldav (lk 18). Oma süül ise endale depressiooni põhjustamine (lk 166) on psühholoogilises plaanis ülimalt naiivne käsitus, mille taustaks on üdini ratsionaalne kaalutlev subjekt. Ometi tunnistab autor teoses, et inimene pole reeglina kuigi ratsionaalne (lk 45), et tarbimiskapitalism kehutab inimesi üles üha uusi asju soovima ning et ühiskonna arenguspiraal tekitab üha uusi vajadusi (s.t mis oli eile luksus, on täna juba vajadus, vt lk 188, 213).

Tundub, et autor möönab tõeliste vajadustena üksnes selliseid norm­tasemeid, mis on ühiskonnas laiemalt kehtivad (vt nt õigustatud kadeduse teemat, lk 232). Selline abstraktsioon oleks mõttekas näiteks teema puhul, millised soovid on ühiskonnas õigustatud, kuid üksikisiku grupikuuluvus pole säärasel alusel käsitletav. Näiteks isik, kelle elu on tihedalt läbi põimunud luksuslikku tarbimist harrastava grupiga, kannatab koos tarbimisvõimaluste kadumisega tõenäoliselt ka psüühilises plaanis tõsist kahju, langedes oma juurdunud grupist välja, jäädes üksildaseks. Autorgi ju tunnistab, et igasugune taandekohanemine põhjustab üldjuhul kahju (lk 135). Pseudovajaduste sedastamine teeb küll Rosentau vajadusteooria selgepiiriliseks ja annab kena aluse tarbimiskapitalismi üldsõnaliseks kriitikaks, kuid jääb ebaveenvaks.

Kvaasivajadusi käsitleb autor kahjulike sõltuvusseoste näitel ning on argumenteerimisel ettevaatlik, mööndes, et sõltuvuse pidevast rahuldamisest tulenevad kahjud on hinnatavad pigem statistiliselt kui igal üksikjuhtumil; et sõltuvused kahjustavad inimeste endi ja kaaskondsete elurikkust ning et arvestada tuleb ka kaudse kahjuga – kultuuriühiskonna põhiliste normtasemete rikkumisega. Elurikkusel tuginev argument implitseerib, et vajaduse nime väärivad vaid need soovid, mis sobituvad keskmise kodanlase eluplaani ning et inimesel võib olla koguni tema soovidele vastandlikke vajadusi, nt alkohoolik ei vaja viina, vaid viinaravi (lk 219).

Kas seega tuleks Rosentau meelest pooldada positiivse vabaduse kontseptsiooni, mille järgi on õigustatud täiskasvanud teovõimeliste inimeste sundimine nende endi huvides (vajaduste rahuldamiseks)? Kuigi Rosentau positsioneerib ennast utilitaristina, on säärased vabaduse ideed tasalülitavad järeldused klassikalisele utilitarismile võõrad.2 Muide, teisal esitab autor kaalumist vajava probleemina ka seksuaalvähemuste sättumuste avaliku väljanäitamise potentsiaalset kahju kogukonnale, n-ö halva eeskujuna (lk 277–278).3

Tõsi, kui seada ülimuslikuks vajaduseks elu kui kõigi hüvede saamise eelduse võimalikult pikk kestmine (vt lk 127),4 saaksime aluse kõigi tervist kahjustavate (pseudo)hüvede täielikuks taunimiseks, kui mitte keelustamiseks, kuid vaevalt on selline pedantlik asketism õigustatav ainuvõimaliku eluplaanina. Et mitte uppuda vaidlusse rõõmsa joodiku näitel, tooksin alternatiivse näitena välja vabakutselise loovisiku elu tänapäeva Eestis. Tema tegevust võib – nagu paljud loojad isegi tunnistavad – käsitleda klassikalise sõltuvusena, mis ei ole küll ehk iseenesest tervistkahjustav, kuid millega kaasuvad mitmed kahjud (nt ebaregulaarne päevaplaan, loomepalangu ajal peresuhete tagaplaanile jäämine, suhteline vaesus ja eemalejäämine üldlevinud hüvedest, nt ravikindlustusest). Oletan küll, et Rosentau õigustaks loometegevust väärtuslikuna ja ütleks, et probleem on siin ühiskondlikus süsteemis, mis ei rahulda loov­isikute mõistlikke vajadusi.

Normatiivsed soovunelmad

Kuigi autor süüdistab abstraktsetest alusmõistetest (nt elu, tervis, autonoomia) tulenevaid normatiivseid nõudmisi tühjas deklaratiivsuses (lk 85), pole tema enda teooriaga paremad lood. Kõige üldisemalt öeldes nõuab Rosentau, et vajadused tuleb rahuldada, täpsemalt määratleb ta oma positsiooni pöördutilitarismina: „Mistahes inimtegevuse tulemuseks olgu vähim kahju vähimale hulgale inimestele ja selles hulgas vähim kahju kõige enam kannatavale isikule!“ (lk 227). Antud printsiibist järeldab autor, et normaalne elu peab olema iga inimese võimalus, kõige olulisemate väärtuste, nagu inimelu ja inimväärikuse kaitse on a priori absoluutne (lk 261). Kui meenutada autori nõuet, et vajadusega on tegemist üksnes siis, kui ähvardavat kahju on võimalik vältida, teostamatuid soove ei põhjusta vajadused, vaid soov-unelmad, siis tekib küsimus, kuivõrd on tema põhilised nõuded teostatavad? On palju kaalutlusi vastamaks, et eriti mitte.

Esiteks küsin: millise võimalikkuse mõistega autor opereerib? Kuigi seda selgelt välja ei öelda, viitavad kõik raamatus esinevad näited, et ta räägib vajaduste rahuldamise n-ö ontoloogilistest, looduslik-tehnilisest võimalikkusest. Kuid inimühiskondade tegutsemine ei ole masinavärk, nagu autor väga hästi mõistab (ptk 1.3, 2.4). Normide kehtestamisel tuleks lähtuda pigem inimeste eluviiside, uskumuste, settinud poliitiliste praktikate raames kehtivast võimalikkusest (autoril: „praktilisest paratamatusest“), mõistagi mööndes, et neid seoseid on võimalik mingil määral ümber kujundada.

Me näeme, et hoolimata asjaolust, et inimõigused kehtivad paberil kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasandil juba üle poole sajandi, ei ole nende üleüldine jõustamine (autori kõnepruugis „põhivajaduste rahuldamine“) õnnestunud. Näiteks ei ole maailmast likvideeritud nälga, kuigi see pidavat vähemalt veel praegu olema tehniliselt igati võimalik. Inimkond ei ole ratsionaalsete isikute foorum, kes käitub arutult üksnes seetõttu, et ei ole lugenud Kanti artiklit igavesest rahust või Rosentau monograafiat.5

Isegi demokraatlikes õigusriikides ei ole suudetud ilmselgete tõsiste vajaduste rahuldamisega ühele poole jõuda, minu hinnangul sellepärast, et a) kapitalistlikku vabaturumajandusse on süsteemina sisse kodeeritud ressursside jagunemise ebavõrduse kasv; selle protsessi poliitilised tasakaalustusmehhanismid on üleilmastuva majanduse tingimustes üha suurema surve all; b) poliitilised otsused ei ole kusagil motiveeritud ainuüksi ratsionaalselt, nt vajaduste rahuldamiseks vajalikke samme esitavatest teadusuuringutest.

Hüvede jaotamise otsuseid mõjutab demokraatia loogika saada valimistel võimalikult palju hääli. Siit võrsuvad otsused à la igaühe sissetulek tõuseb kümme eurot, mis ei vähenda hädasolijate kahju ega tekita ka jõukamatele paremushüvesid.

Isegi kui kõnelda hetkeks vajaduste rahuldamise looduslikest-tehnilistest võimalustest, siis tuleks tühikõla vältimiseks siduda normatiivsed nõudmised diskursusega materiaalsete hüvede tarbimise üleilmsetest võimalustest. Rosentau näib seda küsimust vältivat nõnda, et kõneleb siin-seal elamise normtasemetest ühe riigi piires (nt lk 232), kuid säärane kitsendus ei päde: on ju utilitarismi järgi vajaduste subjektiks iga isik ning õigustatud kadedus ei tunne riigipiire, nt Eestit võrreldakse kogu aeg Skandinaavia maadega. Infoühiskonna tingimustes levib info heaolu paremast tasemest välgukiirusel kõikjale ning nagu näeme, paneb inimesed liikvele.

Kui nüüd teha hüvede võimaliku tagamise taseme kaudu globaalne rehkendus (jättes kõrvale soovunelmad, nt kõikide riikide kiire desarmeerimine), siis peaks hoolimata suurtest faktivaidlustest olema selge, et kogu maailm ei saa kunagi hakata elama selliselgi materiaalsete ressursside tarbimise tasemel, nagu elab rikas lääs praegu. Aga paljuski tänu infoühiskonnale ja üleilmsele reklaamitööstusele, mida Rosentau siin-seal muhedalt tögab (nt lk 217), kasvab kõikjal maailmas isikute soov oma heaolu suurendada (soovi kasvamise esimeseks eelduseks on üha üldisem informeeritus heaoluühiskonnas üldkättesaadavatest hüvedest).

Ometi paistab, et mahajäänud ühiskondadel ei õnnestu üleilmse kapitalismi mängureeglite järgi oma heaolu märgatavalt suurendada (mõistagi on siin küsimus ka poliitilises korrastikus, ressursside jagamise maatriksis riigiti), mis suurendab ühe olulise mõjurina teiste seas poliitilist käärimist ja vägivalda. Kui ressursirehkendus ära teha, siis terendab sealt normatiivne järeldus, et ebavõrdsuse vähendamine maailmas sellisele tasemele, mida võiks aktsepteerida käesolev vajadusteooria, nõuab rikkalt läänelt tohutuid loobumisi ja taandekohanemist – selle reformi teostamine vabatahtlikult, empaatia pinnalt oleks järjekordne soovunelm.

Lõpetuseks loetlen, et peale põhiliini analüüsitakse Rosentau raamatus riivamisi muid olulisi küsimusi: inimloomuse olemust, fakti-väärtuse seoseid mõtlemises-käitumises, kontrafaktuaalide staatust, praktilist paratamatust, keele olemust, esitatakse visand õiglusel tuginevast õigusteooriast. Nende mõttekäikude lugemine tekitas küsimusi ja vaidlussoovi, kuid paraku ei võimalda selle kirjatöö maht neid teemasid avada.

1 Mario Rosentau, Mida inimene tõeliselt vajab? Tüpoloogiline määratlus. Studia Philosophica Estonica, 1.3, 2008, lk 92–109.

2 Vt ee John-Stuart Mill, „Vabadusest“, Tallinn: Hortus Litterarum, 1996, ptk 4.

3 Milli aktuaalset arutlust kaudse kahju ja halva eeskuju nõuetele vabadust piirava pseudoargumendina vt sealsamas, lk 162–165.

4 Säärase ideoloogia, mis rõhutab inimelu võimalikult pikka säilitamist mis tahes hinnaga, tagamaade kohta soovitan nii Rosentaul kui ka kõigil teistel angloameerika sotsiaalfilosoofia harrastajatel lugeda Giorgio Agambeni teost „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu“, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

5 Rosentau kaldub implitsiitselt jagavat paljudele praktilise mõtlemise suurkujudele (nt Kant, Rawls) omast hoiakut, et vähemalt kõrgel tsiviliseerituse astmel asuvat ühiskonda on võimalik depolitiseerida, korraldada ja hallata õigete printsiipide alusel. Säärase naivismi proovilepanekuks soovitan lugeda Foucault’d ning Laclaud – mõlema mõtleja töödest on eesti keelde tõlgitud esinduslik valimik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming