Platon, Kołakowski ja maailm

Jaan Kivistik

Leszek Kołakowski, Mida küsivad meilt suured filosoofid. Tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu kirjastus. 285 lk. Mõtlemisele kulub aega. Vahel on mõtlemine hea, vahel mitte, vahel tulemus rõõmustab, vahel mitte, aega kulub alati. Kui ma Kołakovski „Mida küsivad meilt suured filosoofid” esimest korda lahti lõin, olin pettunud. Lahjavõitu on see, populaarne sissejuhatus, vaid pudemed vanainimese suuremate tööde järelt, vähe, et avaldada sarjas, kus lubatud välja anda filosoofia ja ühiskonnateaduste võtmetekste ja kus seda tehtudki, antud välja nii Platonit kui Aristotelest, Heideggeri kui Wittgensteini. Oodaku Kołakovski, kuni tuleb populaarsem B- või tema puhul ka C-sari, nii tundus mulle enne mõtlemist. Mõelnud järele: Kołakovski ja Platon on siiski väga sarnased – erinevad vähe. Kreeka ja Poola on küll erinevad maad, meeste eluaeg ei kattu kaugeltki, aga need kaks elu erinevad õige vähe. Mõlemad olid filosoofid, pedagoogid, oma parimatel aastatel opositsionäärid, Kołakovski Poola sotsialistliku, Platon Ateena demokraatliku korra vaenlane, korduvalt nuheldud, hullema vältimiseks paguluses olnud. Mõlemad said pärast vintsutusi lõpuks tunnustuse, rahuliku ja viljaka vanaduspõlve, palju õpilasi, avaldasid palju teoseid, mida hardalt hoiti ja paljundati – ning lõpuks suridki nad peaaegu ühevanuselt. Sarnased elulood, ühist palju, oleks vaid Plutarchos neid kirja panemas; ma lähen edasi. Elukäike vaadates on me kahel filosoofil vaid üks väike erinevus: Platoni teoseid on peetud autoriteetsemateks ning tõenäoliselt peetakse neid selleks edaspidigi. Poleks ehk imelik kuuldagi, kui keegi ütleks, et igaüks teab, et Platon on väga suur filosoof (ja teine märksa väiksem – kui Kołakovskit üldse teataksegi). Järele mõeldes peab aga tunnistama, et „igaüks, kes teab” tähendaks väga väikest ringi inimesi. Suurem osa „igaühtesid” võib väite „Platon on suur filosoof” sõnastada juhuslikult meeldejäänuna, kuid põhjendada, miks nii, vaevalt. Doxa on, aga logos jääb puudu, ütleks võib-olla Platon heatahtlikult. Küllap oleks see liigagi heatahtlik; sõnastataks ju pelk loosung, mille tähenduse mõisteline väljendamine käib tavaliselt vist üle võimete. Doxa’kski, logos’est rääkimata, oleks vaja ekspertteadmisi – kuid igaüks pole ekspert, eksperte on vähe. Eksperte on määratult vähem kui teisi, ekspert olla ongi olla väike vähemus. Mis praegu tähendab, et vaid väga vähesed sisukalt arvavad ja veelgi vähemad mingil viisil tegelikult teavad, et Platon on autoriteetsem filosoof kui pan Kołakovski. Ja kuna tõlkeraamatuid antakse välja teistele, enamusele, et filosoofiaeksperdid loevad nagunii Platonit kreeka, Kołakovskit poola keeles, ja et raamatusarja algatajate lubadused pole juriidiliselt siduvad, pole õigupoolest kellelgi põhjust nuriseda, et professor Kołakovski brošüür jälle kord tuntud teivashüppetreeneri vahendusel „Avatud Eesti raamatu” sekka vupsas. Muide, tõlkel pole viga midagi, ma arvan, teksti sisuline nõrkus, juba algse kavatsuse nõrkus, on autorilt, aga sellest pärastpoole.

Vahel vaieldakse, kes on targem. Kui leidub tunnustatud mõõdupuu, on vaidlus lühike, mõõtmine otsustab. Sageli ei leita mõõdupuud, vaieldakse selle üle, kas mõõdupuud üldse on, ja domineerima saab teine pilt, kus „kõik on võrdsed”. Nii ju minugagi, enne mõtlemist ninakirtsutus, nagu oleks selge, et Platon on Kołakovskist enam, pärast järelemõtlemist aga, et lihtsurelikel pole filosoofide mõõtmise puud, seega on nood üheväärsed, ning et ainult vähestel ekspertidel võib olla olemas mingi neile teada viis otsustamaks, et Platon on enam – aga see pole meile tähtis, meie oleme lihtsurelikud.

On kaks teadmiste või tarkuse jaotuse mudelit, muidugi ka sootsiumi mudelit, mida tasub eristada, kui vaidlusküsimuseks on, et kes on targem, missugune teadus on õigem, missugune usk on õige. Me küsimus, kas Platon on tähtsam, targem, autoriteetsem jms kellegi teisega võrreldes võib nende mudelite eritlemisel vastatud saada – nagu mõni analoogilinegi.

On kujuteldav vertikaalne ühiskond, kus kõigile on täpselt teada, et Platon on Kołakovskist targem, aga mitte ainult, kus üleüldse kõigist on teada, kes on kellest targem, ja seda objektiivsete mõõdupuude alusel: teadmine, et see või too on targem, pole kellegi tahtmist mööda vaidlustatav. Ühiskonna piires on teadmine kellegi tarkuse kohta absoluutne. Ja siis muidugi on seal ka täpselt teada, kus jookseb teaduse ja ebateaduse piir. Tõenäoliselt ses ühiskonnas grupeerutakse igaühe saavutatud tarkuseastme alusel homogeenseteks samatarkuse kihtideks. Selles ühiskonnas on kahtlusteta selge, teada, et Platon on Kołakovskist targem, tähtsam jms – ja kui on keegi, kes seda ei tea, pole ta selleni lihtsalt jõudnud veel.

On kujuteldav horisontaalne ühiskond, kus tarkuse mõõdupuid pole, kus indiviid üldjuhul ei saa vahet teha tarkadel ja rumalatel, kus kõik on tarkuse poolest võrdväärsed. Eriteadmisi on sealgi vaja, selleks on seal eksperdid, väike vähemus, igaks eriteadmiseks. Tõenäoliselt on eksperdid väljaspool oma pädevust samasugused inimesed kui teisedki, aga oma pädevuse alusel koonduvad gruppidesse, kus grupisiseselt võivad kehtida mõnesugused suhtelised tarkuse mõõdupuud, sest ekspertteadmine võib olla suurem või väiksem. Iga mõõdupuu kehtib vaid ühe, oma teadmisvalla suhtes. See on võrdsete inimeste homogeenne ühiskond väikeste häiritussaarekestega. Häiritus tähendab, et lokaalselt, eksperdigruppide siseselt, võib tarkuse mõõdupuid ette tulla. Selles ühiskonnas ei saa absoluutsel skaalal paika panna kellegi tarkust ega ka nt teaduse-ebateaduse piiri. Ka kõik häiritussaarekesed on omavahel võrdväärsed, nende omavahelise väärtuse skaala puudub. Sellises ühiskonnas pole üldjuhul mõttekas väita, et Platon on kellestki targem, tähtsam jms, seda võib olla mõttekas väita vaid mõnes väikeses ekspertgrupis.

Selge, et need mudelid kirjeldavad ühiskonna samu tunnuseid: ühiskonnas on nii homogeensust-horisontaalsust, kus tarkuse mõõdupuid pole, kui ka vertikaalsust-heterogeensust, kus jaotutakse tarkuse mõõdupuu alusel. Erinevad nad horisontaalsuse ja vertikaalsuse asenditelt: ühes on väiksed horisontaalsed kihid suure vertikaalsuse sees, teises väiksed vertikaalsuse saared suure horisontaalsuse sees. Ei tea vaid, kumb mudel meie olukorda paremini kirjeldab, milline on meie ühiskonna alusstruktuur, vertikaalne või horisontaalne.

Ei hakka tõestuste või autoriteetidega aega viitma, usun, et kui nii küsitud, nõustute minuga, et meie ühiskonna alusstruktuur on horisontaalne. Me elame ühiskonnas, kus inimesed on põhimõtteliselt ühetaolised, samaväärsed, vabad, kus üldiselt valitsevat tasasust häirivad vaid ekspertide tornikesed, mille sees lokaalselt võivad tarkuse mõõdud kehtida: evolutsiooniteooriatornis omad, psühholoogiateaduse tornis omad. Ja Tartu Ülikooli ajakirja tillukeses tornis omad. Ja filosoofiaajaloo ekspertide tornis on need, kellel on mõõdud, mille järgi saab teada ja öelda, et „Platon on targem”. Kui esimese ninakirtsutuse ajendiks Kołakovski raamatu esmaavamisel võis mus olla varjul unistus üleüldisest tarkusest, siis järelemõtlemise järel pean meie olukorda paremini kirjeldavaks teist, horisontaalset mudelit ning soovitan sama meeles hoida ka kõigil teistel. Vertikaalse mudeli järgi oleks küll kõigi inimeste ja kõigi teaduste tarkused reastatavad, alati saaks teada ja öelda, kes on targem, kes rumalam, selle sisuks aga oleks, et kõik teaksid üldjoontes üht ja sama, ainult mõni vähem, mõni rohkem. Vertikaalses maailmas kehtiks üldine paratamatus igaühel teada üht ja sama. Horisontaalse mudeli järgses maailmas saame teada igaüks erinevaid asju, olla erinevad, olla teadmiste mõttes vabad. Võib-olla nõukogude kord püüdles esimese, vertikaalse mudeli suunas, muidugi lõplikult kohale jõudmata. Aga tänapäeval oleme pigem erinevad oma teadmistes, keegi ei ole kohustatud eelistama ühte eksperti teisele. Vertikaalses maailmas on ka eksperdid omavahel järjestatud, horisontaalses maailmas on aga fundamentaalne vabadus teistest erineda ning ka teada erinevaid asju, usaldada erinevaid eksperte. Vertikaalse maailma seisukohalt võiks isegi öelda, et horisontaalne maailm on vabaduse, aga ühtlasi rumaluse maailm, seal on fundamentaalne õigus olla rumal. Aga peab tähele panema, et nii saab öelda vaid vertikaalse maailma seisukohast, naljapärast, või siis suhteliselt kitsalt horisontaalmaailma ekspertteadmise seisukohalt. Horisontaalse maailma sees on vabadus universaalne, tarkuse-rumaluse mõõt aga kehtib seal vaid lokaalselt. Vabaduse maailmas universaalset tarkust pole.

Kui aga nii, siis ei ole meil, lihtsurelikel, sisukas vaielda, kumb on targem, Platon või Kołakovski, psühholoogiateadus või new age, evolutsiooniteooria või semiootika, professor Jüri või mingi Madis. Tähendab, võib olla sisukas, aga mingis muus mõttes: vaidluses tarkuse üle ei saa selguda tõde, vaidlus on vaid kattevari mingile muule. Näiteks võitlusele ressursside pärast. Siin on miski iva: kui elame vabaduse maailmas, ei ole meil võimalik tõestada, et keegi on rumal. Vaielda ju võib, aga vaidlejail ja eriti vaidluse jälgijail oleks kasulik meeles pidada, meelerahu huvides meeles pidada, et vaidlemine tarkuse üle on vaid taktikaline, kattevari tegelike vastuolude kohal. Mis parata, horisontaalne maailm kõrvaldab ühtesid ja tekitab teisi probleeme; tarkusemonopoli seal pole, aga tarkusemonopoli ihalemist või monopoli teesklemistki seda enam.

Asugem nüüd asja juurde. Kołakovski raamat pole sellepärast a priori kehv, et ta autor on liiga vana või liiga rahulolev pärast kangelaslikke võitlusi. Asi on tekstis endas. Kõige rohkem Kołakovski kavatsuses. Ta on kavatsenud liiga vähest liiga üksikasjalikult. On kavatsenud valida tuntud filosoofidest kõige kuulsamad ja igalt jälle kõige kaalukamad probleemid, paar või ühegi, et küsimusi meile sõnastada. Pole vähimatki tähtsust, et selline ettevõte on horisontaalse maailma vaimuga vastuolus: ühe teose sees on kõik võimalik, sees saavad kehtida igasugused mõõdupuud. Tulemuse rikub, et professor konstrueerib liiga üksikasjalikult, kavatsedes liiga range vormi, ta ettevõetud vorm hakkab teda ennast sisuga täitmisel liialt piirama. Raskusi tekitab seegi, et kõik kuulsad pole talle ühtviisi huvitavad ja ka et kõik kuulsad ei allu ühtmoodi lahkamisele. Tulemus on ebaühtlane.

Mõnus on Kołakovskil ühte või kahte küsimust leida nende kuulsate juurest, kes ongi ajaloos kujunenud või kulunud ühe-teema-meesteks nagu Epiktetos või Parmenides. Aga juba Herakleitosega, kelle säilinud teksti polegi rohkem kui Parmenidesel, aga väljaloetavaid teemasid on enam kui üks, tekib probleeme. Pole seal selge, mida Herakleitos meilt küsib, selge on vaid see, mida küsib Kołakovski, ja et see ei näi tulevat esimesest. Kołakovski skeem näib sobivat ka siis, kui kuulus filosoof on kergesti skematiseeritav või miskipärast autorile armas, põnev, nagu vist Plotinos, Augustinus, Epiktetos. Teistel juhtudel professor kas amputeerib radikaalselt, nagu näiteks läheb Aristotelesega, või piirdub standardkonspektiga, millele oma küsimused otsa õmbleb, nagu näiteks Kantiga, või mõlgutab eelkõige omi mõtteid, nagu näiteks Hegeliga. Tulemus pole ühtlane. Käsitluse vorm on seal kõigi kuulsate filosoofide puhul sama, aga sellesse vormi mahub igal üksikjuhul eri määral sisu. Epiktetose õpetusest jõuab ta selle piiratuses peamise sisu ära käsitleda, kõrval Aristotelese omast vähe, ainult õnneõpetuse, ütleks, kümnendiku vaid. Niiviisi ebaühtlane materjali katmiselt, selge see, pole me raamat õppevahendina kasutatav. Ju see on siis mõeldud autori isikupära väljenduseks ja selleks on seekord vormiharrastus, võiks arvata. Jäik vorm sobib vähesele sisule, seepärast isikupära väljendamise eesmärgi saavutamiseks Kołakovski võinuks piirdudagi vaid nende filosoofidega, kelle kohta tal on tõeliselt midagi öelda. Aga ei, selle sihi asemel muretseb ta ka oma käsitluse täielikkuse üle, näiteks, et tähtsad traditsioonid, näiteks skeptikud, lk 61, ikka käsitletud saaks. Niisiis, ikka ülevaatlikkus oleks nagu eesmärk. Näib, kokku võttes, et ta ei teadnud isegi, mida õieti teeb, kas autoriteksti, kus kirjas subjektiivsed käsitlused, või siiski metoodilist vahendit filosoofia ajaloo sissejuhatavaks kursuseks. Paras C-seeriasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming