Põhiseadus ja palvehelmed

Kaarel Tarand

Ratsionaalsusele rajatud riigis on igal kodanikul õigus oodata võimule valitutelt ratsionaalset käitumist, tehtud otsustele ning tegudele põhjendust, mis pärit siit ilmast ning jääb inimeste tõestatavate teadmiste piiridesse. Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine on rahva elus pidulik hetk, mis nimetatud seaduspärasusele sugugi alluda ei taha.

Tundub täiesti mõistuspärane ega vaja selgitust, et riigi sünnipäeva tähistamist korraldavad  ja selles osalevad põhiseaduses märgitud institutsioonid, see on riigikogu, president, valitsus ja kaitsevägi. Põhiseadus mõistagi ei reguleeri detaile ja nii õnnestub pidusündmuste korraldajatel sokutada päevakorda ka pisut mõistusevastaseid elemente nagu näiteks presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonia ja selle veidruse avalik-õiguslik ülekandmine rahvusringhäälingus. Kuid see on pisiasi.

Hoopis küsitavam on aastast aastasse  visalt korduv usuorganisatsiooni(de) kasutamine riikliku tseremoonia osana. Sest põhiseaduse § 40 ütleb vägagi selgelt: „Riigikirikut ei ole”. Sama paragrahvi muud laused kinnitavad igaühe usuvabadust, vabadust kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse ning vabadust nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Kena. Põhiseadust avaralt tõlgendades ei  ole midagi katki selles, kui riigikogu ja selle esimehe korraldatavale riiklikule lipuheiskamistseremooniale kogunenud kodanikud ühtäkki vabatahtlikult ja just kõigi võimalike seast Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi juhtimisel peaaegu et usulise talituse läbi viivad, seejuures avalikku korda kahjustamata.

Siiski, lipuheiskamise tseremoonia osalised on kodanikud ja kui nende hulgas peaksid olema enamuses kristliku usutunnistuseta inimesed  (mis on statistiliselt tõenäoline, kuna usuorganisatsioonidesse kuulub elanikkonna vähemus), siis on neil oma riigivõimult õigus oodata usutalituste puudumist, mitte nende korraldamist. Jätan siinkohal spekuleerimata sellega, mida võiksid tunda või arvata kristlastega põhiseaduslikult võrdsed muud usku inimesed. Ja sellega ju Eesti riigi sünnipäeva usutalitused ei piirdu. On kena, kui kõigis kogudustes  riigi rõõmupäeval oma liikmetele pidu või tänuteenistus peetakse, see on kodanike vaba tahte küsimus. Aga nii nagu ei ole riigikirikut, pole teda ka riigi jõustruktuurides, näiteks kaitseväes. Segastel asjaoludel on aga kaitsejõudude paraadi keskne element olnud juba aastaid kaitseväe peakaplani sõnavõtt. Kord nimetatakse seda vaimulikuks talituseks, kord palvuseks.

Kaitseväe ametlikul kodulehel kirjutatakse:  „Kaitseväe kaplanaat on moodustatud kõigi kaitseväelaste (nii ajateenijatele kui ka kaadrikaitseväelastele) ning nende pereliikmete abistamiseks hingeliste probleemide lahendamisel”.

Kuidas seda eesmärki täidetakse just kaitseväelaste pidulikul rivistusel Eesti sünnipäeval, rahvahulkade ja telekaamerate ees, minu pea ei võta. Miks peaksid kaitseväelased just sel hetkel kõige rohkem hingeabi vajama – ka see on ebausutav. Et poleks kahtlusi: hingeabi  on vaieldamatult vajalik, aga igal asjal on oma aeg ja koht ning juhatades (kristlikku) palvetseremooniat riiklikul ja seega põhiseaduse järgi kirikust lahutatud üritusel diskrediteerib peakaplan oma teenistust ja põhiülesannet, toob kasu asemel kahju. Iseseisva ja sõltumatu demokraatliku vabariigi, mis Eesti Vabariik on põhiseaduse järgi, lisaks veel õigusriigi põhimõte on, et kodanikele/elanikele tekitatakse sundseise või  sundolukordi nii palju kui vältimatult vajalik ja nii vähe kui võimalik.

Riigis, kus riigikirikut ei ole ja ateistidele kehtivad usklikega võrdsed vabadused, ei ole minu arvates mõistlik panna ateistidest kodanikke tarbetult sundolukorda: kui tahad osaleda riiklikul tseremoonial, pead osa võtma ka palvusest või vaimulikust laulmisest. Usklikke ju sama valiku ette ei panda: kui ka riikliku tseremoonia osana ei viida läbi vaimulikku, jääb ometi igaühele rõõmus vabadus  oma koguduses nii jumalat kui riiki kiita. Riik seal kellelegi midagi veendumuste-vastast peale ei sunni. Kui riigivõimuorganitel siiski on ratsionaalne põhjus vaimulike talituste läbiviimisega oma elu rikastada, siis on seda suudetud siiani hästi avalikkuse eest varjata. Võiks seletada või lõpetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht