Põhja-Korea hirmuäratav absurdikomöödia

Katja Koort

Ajalugu näitab, et diktatuurid ei ole jätkusuutlikud: vihakülvamine, hirmupoliitika ning ühe väikese kliki võimulpüsimine rahva heaolu arvelt mängivad iseennast nurka. Iseküsimus on, kui ruttu see juhtub. Briti ajakirjaniku John Sweeney raamat on sissevaade tänapäeva ehk enim hämmingut tekitavasse ühiskonda.

Kõige üldisemas mõttes on tegemist reisikirjaga. 2013. aastal käis Sweeney ajalooprofessorina Põhja-Koreas ringreisil koos grupi üliõpilastega, kellest ühel õnnestus mobiiltelefoniga salaja filmida. See film jõudis BBC vahendusel eetrisse ning seejärel sai sellest tõeline tõmbenumber YouTube’is. Sweeney võtab oma raamatus reisi kokku ja kirjeldab selle imeliku riigi igapäevaelu, vähemalt niipalju, kui bussiaknast ja gruppi saatma määratud „giidide” valvsa pilgu all näha õnnestus, ning lahkab muu hulgas kurikuulsa Kimide dünastia käekäiku selle algusaastatest kuni tänapäevani.

Reisimuljete ja kolme Kimi eluloo vahele on sisse põimitud tavaliste inimeste, režiimi eest välismaale pagenud ja uut elu alustanud põhjakorealaste lood, aga ka seal käinud välismaalaste, endiste diplomaatide, poliitikute, mitmete alade spetsialistide ning sõjaväelaste mälestused. Viimaste seas on üsna ootamatu ja intrigeeriv intervjuu kunagise IRA võitlejaga, kes õppis Põhja-Koreas pomme valmistama, ja Ameerika sõduriga, kes otsustas pärast Korea sõda ise vabatahtlikult Põhja-Koreasse elama jääda. Diktatuuridele spetsialiseerunud kogenud ajakirjanikuna võrdleb Sweeney Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis toimuvat teiste totalitaarsete süsteemidega ning juurdleb diktatuuride olemuse ja tekkimise põhjuste üle.

Põhja-Korea propagandaposter.

Põhja-Korea propagandaposter.

Wikipedia

Juba sissejuhatusest saab selgeks, et autori eesmärk ei ole üksnes nähtu-kogetu kirjeldamine, vaid muu kõrval ka sellele hinnangu andmine. Mõistagi, teravalt negatiivse hinnangu. Sweeney rõhutab peaaegu igas lõigus, et Põhja-Korea režiim on kuritegelik ja inimvaenulik ning naeruvääristab, püüdmata olla vähegi poliitkorrektne, maailma kõige absurdsema totalitaarriigi igapäevaseid olukordi ja inimeste käitumist, jätmata sealjuures lugejale ruumi kirjeldatut iseseisvalt tunnetada ja läbi mõelda. Selline usaldamatus lugeja vastu hakkab ehk veidi häirima.

Pilkava stiili ja võigaste olukorrakirjelduste tõttu, mis ei taha vaimselt tervele inimesele kuidagi pähe mahtuda, tekib kohati tunne, et autor on kõik selle välja mõelnud või esitanud nii moonutatud kujul, et sel ei saa olla reaalsusega mingit pistmist. Paraku ei ole raamat väljamõeldis. Seda tõestavad dokumentaalkaadrid, mis õnnestus salaja ja eluga riskides kogu aeg valvel režiimiteenrite nina all filmida, ning kohapeal käinud ja seda tontlikku riiki oma silmaga näinud inimeste lood. Olen isegi Põhja-Korea olukorraga kaudselt kokku puutunud ja raamatut lugedes tundsin nii mõndagi ära.

2004. aastal õppisin Hiina Rahva­vabariigis Zhejiangi ülikoolis hiina keelt ühes grupis kuue põhjakorealasega. Mu klassikaaslased, sünged keskealised mehed, olid just sellised, nagu Sweeney neid oma raamatus kirjeldab. Nad liikusid alati koos grupis, olid vähese jutuga, kandsid seljas pruuni ülikonda ja rinnas kohustuslikku Kim Il Sungi märki. Tänu nendele meestele sain esimest korda aimu, milline on see suletud riik päriselt. Võrreldes meie teiste klassikaaslastega, rõõmsameelsete ja veidi naiivsete Aasia noortega, torkas nende meeste puhul eriti silma pime viha suurima vaenlase Ameerika Ühendriikide vastu, mahajäämus igas valdkonnas ja võimetus orienteeruda pidevalt muutuval infomaastikul, kinnisus ja usaldamatus kõigi ja kõige vastu ning tume ja põhjatu lootusetus, mida nendest inimestest õhkus ja mis lausa nende silmist peegeldus. Poole aasta jooksul, kui me koos õppisime, ei näinud ma kordagi neid kas või omavahel nalja viskamas, muretult üksteisele õlale patsutamas ja naermas või isegi kergelt naeratamas. Pean tunnistama, et kohati tekkis kahtlus, et need ei ole lihast ja luust inimesed, vaid meie planeedile saadetud kurjad ja üsna juhmid tulnukad.

Mõnikord avanes mul kõnekeele tunnis võimalus nendega vestelda. Ilmnes, et neil ei olnud aimugi, et Nõukogude Liit oli lagunenud tolleks ajaks juba rohkem kui kümne aasta eest ja, mis peamine, nad keeldusid uskumast, kui ütlesin, et Eesti ja teised endised vabariigid on saanud iseseisvaks. Ka John Sweeney kinnitab, et „ühiskonnas, mis on välismaailmast niivõrd põhjalikult eraldatud, … on tõenäosus, et inimesed mõistavad, kui suurelt neile valetatakse, kaduvväike” (lk 61).

Hiina Rahvavabariik ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik tõestavad, et olemuselt ebavõrdses ja rangelt hie­rarhilises konfutsianistlikus ühis­kon­nas võtab marksistlik maailma­vaade eriti võika vormi. Põhja-Korea ideoloogia on popurrii paljudest nii läänes kui idas tekkinud -ismidest. Autor väidab, et marksismiga on tänapäeva Põhja-Koreas siiski väga vähe pistmist, et selle „tegelik ideoloogia on rassipuhtus”, et „režiimi tugisambaks on ksenofoobne natsionalism, mitte sotsialism”, ja et „see on nii kaua võimul püsinud, kuna selle seisukohad sobivad mugavalt kokku mingite joontega põhjakorealaste psüühikas” (lk 62).

Paratamatult tekib küsimus: kui Põhja-Korea ideoloogial ei ole mingit pistmist marksismiga, siis miks kasutab riigivõim läbivalt marksismist laenatud sümboleid ja märksõnu? Raamatus vastatakse sellele nii: „Lääne maailmas on palju inimesi, kes ei kiirustaks antikapitalistlikku riiki hukka mõistma, selgelt rassistliku riigi poolt aga ei oleks peaaegu keegi” (lk 64). Olen selle seisukohaga täiesti päri: kui lääne heaoluriikides ei oleks nii palju neid, kes usuvad sinisilmselt, et proletariaadi diktatuur on hädavajalik, kuna see toob inimestele võrdsust, ei jääks paljud koletislikud ja tervetele rahvastele kannatusi toovad režiimid kauaks püsima. Rahvusvahelise üldsuse ükskõiksus kaugetel maadel, mis „meisse ei puutu”, toimuva suhtes ja teatud gruppide seas levinud kommunistlike diktaatorite imetlus töötavad samuti kohalike vastupanu protsesside vastu.

Kimide hirmuvalitsuse heaks töötab riigis tuhandeid sunnitöölaagreid, kuhu ei saadeta mitte ainult teisitimõtlejaid ja režiimile vastupanu osutanuid, vaid ka välismaale põgenenud inimeste sugulasi. See Aasia kaugest minevikust pärit mõjutamismeetod, kollektiivne karistus ehk karistus, mis laieneb peale reeglitest üleastunu ka kõikidele tema sugulastele kuni kolmanda põlveni, on tänapäeva Põhja-Koreas vägagi levinud.

Olukorra tõsidusele vaatamata on raamatus ka naljakalt jaburaid kohti, mida lugedes oli võimatu naeru tagasi hoida. Näiteks käik Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili mausoleumi ja Pyongyangi loomaaeda ning lugu sellest, kuidas IRA võitlejad viidi igavuse peletamiseks kohalikku lõbustusparki ja kästi kogukatel iiri sõduritel meelelahutuse mõttes rääbaka karusselli väikestel plastluikedel ringi tiirutada. Autor ise võrdleb seda moonutatud reaalsust orwelliku groteskiga, kohati isegi Monty Pythoni absurdiga, omamoodi friigitsirkusega, mis on korraga nii jube kui ka naljakas. Mulle siiski kangastus tema raamatut lugedes hoopis Andrei Platonovi „Augus” kirjeldatud maailm: trööstitu, läbipaistmatult hall ja külm karjäär, kuhu inimesed on ennast ise sisse kaevanud ja kust ei saa, ei oska või ei taha enam välja.

Ei ole kahtlust, et see ebainimlik ja väärastunud peeglitagune variseb ühel päeval kokku. Võib-olla juhtub see varem, kui oskavad loota režiimi all kannatavad inimesed ja nende välismaale pagenud lähedased. Küsimus on, mis saab edasi, aga sellele ei oska autor vastust anda. Ei tea, kas üldse keegi oskab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming