Poiss ja liblikas

Jan Kaus

Muuseumid on kohad, millega on seotud hulganisti stereotüüpseid ettekujutusi. Muuseum kummitab sellistes kujutluspiltides halli ja hallitava kohana, kus julma tsaarina valitseb painav vaikus ning kuhu eksivad väga vanad inimesed – kui seal ülepea käiakse. Tõsi, ka noored käivad muuseumides, aga sund(olu)korras, kooliprogrammi raames. Muuseumi ajast pruunjaks tõmbunud ning hämaruse ämblikuvõrku mässitud eksponaatide vahel tukuvad tädikesed, kes oma lastelastele käpikuid koovad. Kui nad ärkavad, siis selleks, et mõõta külastajaid a) tuima b) kahtlustava c) kurja pilguga.

Kindlasti leidub äsja kirjeldatud stereotüüpidele ikka ja jälle mitmeid elulisi kinnitusi. Kuid samas tuleb mainida, et tegelikkus pakub õnneks palju värvilisemat paletti. Üha rohkem tekib siinmailgi dünaamiliselt tegutsevaid, iseolemise tahtega muuseume, seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga meenub kas või ajaloomuuseum. Muuseumi kui aktiivset ja ajatundlikku ruumi esindab teiste hulgas viimastel aastatel kenasti ka näiteks Anton Hansen Tammsaare kortermuuseum Koidula tänavas. Värske elu on sellesse kohta sisse puhunud Maarja Vaino nime kandev blond kaunitar, kelle energia ja positiivsus  mõjub kas kadedust tekitavalt või nakkavat eeskuju pakkuvalt. Ning ma ei pea siin silmas ainult / eelkõige Tammsaare muuseumi püsiekspositsiooni särtsakat ja dünaamilist uuendamist. Vaino algatatud nihe on sisulisem, see ütleb, et muuseum pole kaugeltki vaid pelk ruum, pelk maja või korter, kus toanurgas seisab kummituslik vahakuju ning põrandalauad kägisevad päeval ohtlikult ja öösel tontlikult. Klassiku kunagisest elukohast emaneeruv tegevus annab mõista: muuseum on meeleseisund, mõtteviis. Kuigi Tammsaare vastu püsiks huvi ehk ka ilma aktiivse kortermuuseumita, ei saa kahe silma vahele jätta seal algatatud ettevõtmiste haaret ning sisulist värskust. Võtkem kas või selle nädala esmaspäeval esitletud, Mari Laaniste toimetatud koomiksikogumiku “Teistmoodi Tammsaare”. Kellele eesti kirjanduse suurkuju ja koomiksikunsti sidumine ei meeldi, olgu öeldud, et Maarja Vaino puhul pole siiski tegu mingi tuulepäise postmodernistiga, kuna vahetult enne koomiksiraamatut suutis ta organiseerida kaante vahele “Tõde ja õigust” käsitleva artiklikogumiku. Teisalt ei kaldu Vaino oma Tammsaaresse suhtumisel silmaklappide kasutamisse ning selle kinnituseks võibki pidada täna, päeval, mis kordub sama sagedusega kui olümpiamängud, avatavat näitust “Poiss ja liblikas. Mati Unt Tammsaare juures”.

Nüüd võib mõni küsida, et mis on A. H. Tammsaarel pistmist Mati Undiga? Vastuse asemel mainigem, et Tammsaare muuseum soovib kõnealuse näitusega juhtida tähelepanu “eesti kirjanduse mitmekesisusele ja anda sõna kirjanikele, kellel puudub oma muuseum, kuid kes on juba tõusnud klassiku staatusesse”. See kõlbab igati vormiliseks põhjenduseks, kuid mitte ainult. See näitab ühtlasi, et Tammsaare muuseum peab lugu heast eesti kirjandusest, olgu see siis kodanik Hanseni või mõne teise kirjutatud, ning tahab tähistada meie heade kirjanike head pärandit. Sellest piisab kümnekordselt sisuliseks põhjenduseks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming