Pole toitu, pole ka armastust

Kaarel Tarand

  Ants Laikmaa võis ju omal ajal paljajalu Eestist Düsseldorfini marssida, aga ta oli ka miljoni eestlase hulgas kõige kunstijanusem. Teised seda trikki järele ei teinud. Isegi kui oletame, et praeguse miljoni hulgas leiduks kas üks või isegi kümme hinge, kes viitsiksid Obinitsast või Häädemeestelt jalgsi Kumuni matkata, jääb seda suure muuseumi jaoks ikka napiks. Kõik need ülejäänud, kellele kunstitempel ette on nähtud, nõuavad suuri mugavusi ja väikest kulu. Või jätavad tulemata.

Kumu (ja iga avaliku haridusasutuse) “äriidee” on see, et inimesed tuleb majja sisse meelitada ja siis neid kõigi mõeldavate legaalsete nippidega seal sees võimalikult kaua kinni hoida. Kaheksatunnise tööpäeva jagu. Suur kunst ise võib ju ka tulevikus sündida ainult juhul, kui looja kõvasti kannatab, sealhulgas ka füüsiliselt – näiteks tühja kõhtu. Aga kunsti vaataja-nautija ei pea ilmtingimata sama kadalippu läbima. Kui vaatamine on piinarikas, siis jätab mats vaatamata.

Kui tahame, et kogu eestlaskond ning arvukad välismaalased meie kunsti kummardaksid, siis tähendab see, et kunsti kodu peab olema varustatud kõige eluks esmavajalikuga. Paraku Kumus see nii ei ole, sest maja ehitati liiga väike. Aastal 1992 või 1993, kui Kumu projekteerima hakati, ei osatud arvestada sellega, et Eesti nii ruttu nii rikkaks saab, et head kõhutäit peab igaüks endastmõistetavaks. Nagu ka seda, et alati on võimalik esimesel vajadusel tualetti minna. Toona võis see tunduda liigse luksusena, ülepingutatud nõudmisena – peaasi, et kunst ise kuidagi ära mahuks. Muidugi oli ka arhitekt ise tol ajal vallaline vabahärra, kel ei olnud isiklikku kogupereürituste kulustruktuuri kogemust.

Niisiis oleks kõige õigem Kumu projektikonkurss tagantjärele tühistada ja kuulutada välja uus poole suurema maja peale, mis tingimata sisaldaks suurt toitlustuskompleksi. Kuna seda teha ei saa, siis peaksid kunstijuhid praegu juba nõudlikult valitsuse ukse taga seisma ja taotlema raha Kumu juurdeehituseks. Sest selle aja peale, kui ükskord jälle kunstiehituse järg kätte jõuab, näeb pimedaimgi, et meie kunsti majandatakse väljakannatamatult kitsastes tingimustes ning kunstihuvi karistatakse füüsiliste ebamugavustega. Igatahes on kitsas ja aina kitsamaks läheb tingimusel, kui jutu alguses öeldu – inimesi hoitakse majas hommikust õhtuni – kehtib.

Kui see ei kehti, siis muret polegi. Aga meile on öeldud, et Kumu näol on tegu keskusega, mille juurde rahva rada iial ei rohtu. Kujutlegem end näiteks Võru gümnasistide olukorda, kes on tulnud Kumu külastama. Varahommikul hakatakse sõitma ning pisut rohkem kui kolme tunniga ollaksegi kohal. Neil, kes hommikul putru sõid, ei pruugi veel kõht väga tühi olla, aga selge see, et juba paar tundi hiljem on kere väga hele. Mõni ehk on mingit võileiba või pirukat kaasa võtnud, mõni mitte. Seega hakkab tähelepanu hajuma ning kunstihuvi raugema – isegi kui giid kogu aeg ainult käte peal kõnniks. Sest süüa ju tahaks.

Suurt klassitäit Kumu ainus pisike restoran ära ei mahuta. Ja võib olla kindel, et igaühel pole seal lõunatamiseks minimaalselt vajalikku 150 – 200 kroonigi (sest sõidu- ja piletiraha ja muud kulud on juba ka tasutud). Tallinlane ehk pole sellele mõelnud, ent Lõuna-Eestist tulijale tähendab Kumu külastamine sama suurt väljaminekut kui päevane lõbureis Helsingisse. Kahe lapsega pere peab Kumu päeva hinnaks arvestama (pilet + restoran) ligemale 1000 krooni, kui Kumu poest raamatuid ega meeneid ei osta.

Teevad siis gümnasistid kollektiivse otsuse, et kuna restoran on väike ja kallis, siis minnakse linna peale midagi odavamat otsima. Aga kuhu? Kadriorus ühtki odavat söögimaja pole, kaugemalt südalinnast (kus võib ehk päevaprae koolilapsegi jaoks talutava hinnaga saada) pärastlõunal enam muuseumi tagasi ei tuldagi, kuigi see võis esialgu plaanis olla. Kes lõksust pääsenud, see on kõigile ahvatlustele avatud. Nagu teada, käib Tallinnas inimeste tähelepanu, aja ja raha kättesaamise pärast Eesti kibedaim konkurents.

Tähendab, muuseumi poolt vaadates ei tohiks neid, kes juba korra sees, mingi hinna eest välja lasta.  Ja see tähendab lihtsat, kiiret ja odavat toitlustamist, muud polegi nii väga vaja. Ja just see on puudu. Eriti nukker lugu on see, et ega Mäekalda tänaval pole eraldi suure söögimaja ehitamiseks ruumi ning vaevalt lubab keegi parki või presidendi residentsi ette mingit hoonet püstitada. Järele jääb võimalus uuristada suur kohvik ja söökla kalju sisse. Nutika organiseerimise puhul oleks ehk võimalik kasutada sedasama skeemi, mida kasutavad õpilaste toitmiseks koolid, kus oma köögist loobutud. Igatahes peaks Kumu rahvas (kes ju ise ka oma töökohas odavalt ja kiiresti lõunat süüa ei saa) praegu kogu jõu pühendama mõistliku toitlustusskeemi tekitamisele. Sest nagu iga armastus, käib ka kunstiarmastus kõhu kaudu. Ja lõpetuseks, kõik eelöeldu kehtib ka tulevase Eesti Rahva Muuseumi kohta. Õnneks on seal veel võimalik fundamentaalset viga vältida.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming