Poliitika tähendab keeleoskust ja ajaloo tundmist

Toomas Alatalu

Gruusiast artikli kirjutamiseks vaheldumisi erikeelseid allikaid lugedes tekkis ühel hetkel lausa karjuv vajadus selguse järele ja nii paningi kõrvu ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid mitmetes ametlikes keeltes, et sedastada esimesel hetkel uskumatut: tervelt 15 aastat (juulist 1993 aprillini 2008) tituleeriti Gruusia olukorda puudutavas 36s ÜRO julgeolekunõukogu venekeelses resolutsioonis Venemaad содействующая сторона’ks, s.t kaasaaitavaks, kaastegevaks pooleks, inglis-, hispaania- ja prantsuskeelsetes resolutsioonides aga oli ta kirjas kui facilitator, facilitadora, faciliteur ehk siis kergendaja,  hõlbustaja jms, mis mingil juhul ei tähenda „poolt”.

Esimene termin tagas Venemaale selgelt positiivse ja kindlaks määratud rolli konfliktis, teistes keeltes jäi ta aga kõigest ebamäärase vahendaja tasemele. Praktiline väärtus on siiski vene keeles öeldul, sest Gruusias endas ja tema ümbruses domineerib võõrkeelena vene keel ja mõistagi on sealkandis kasutusel venekeelsed resolutsioonid. Tuleb lisada, et just Gruusia, täpsemalt võitlus Abhaasia pärast, sai ajendiks ja kohaks, kus Venemaa võõrsile jäetud sõjaväeosad nimetati ümber ÜRO rahuvalveüksusteks. Ehkki  enne seda oli ÜRO s ja mujal suisa eitatud rahuvalve teostamist kellegi enda naabruses, sest kus siis veel erapoolikus ilmneb!

Juba toona ei häbenenud Moskva deklareerida oma erihuve endisel NSVL territooriumil ja oli isegi saanud vastu näppe, sest pidi ära tooma oma väed Aserbaidžaanist (mais 1993), kuna nood olid (veebruaris 1992 Xocal¹ı) vahele jäänud Armeenia poolel sõdimisega. Kõigest hoolimata ei saanud Moskva endale Gruusias mitte ainult rahuvalvaja pabereid, vaid saavutas ka enda tituleerimise содействующая сторона’ks! Tegu oli tohutu rahvusvahelise õigusliku ja propagandistliku  õigustuse ja katte andmisega Kremli tegevusele Gruusias aastatel 1993–2008. 1994. aastal kutsuti Venemaa osalema ÜRO peasekretäri Gruusia sõprade grupis (veel USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa), see leidis tervelt 11 aastat äramainimist koos Venemaa содействующая сторона’ga juba mainitud ÜRO resolutsioonides. Ühes Abhaasiat puudutavas alamdokumendis defineeriti ka Gruusia sõprade grupi liikmete staatus, märkides (19. XI 1997), et nood võivad küll osaleda läbirääkimistel jms, kuid et tegu pole osapooltega, nagu seda on Gruusia ja Abhaasia. Venemaa oli samas dokumendis  ikka facilitator, venekeelses dokumendis siis esmalt … сторона, pisut hiljem juba не сторона ja lõpuks oli juttu ka SRÜ rahuvalvajatest, kes olid ju samuti Venemaa sõjaväelased (rood Tadžikistanist ei muutnud üldpilti)!?

Ja kogu ÜRO seedis seda küünilist mängu Venemaa kolmikrolliga. Aastaid! Saakašvili kutsub mõistagi erinevaid tundeid esile, kuid tema võimuletulek tegi igal juhul lõpu osale suurriikide poliitika lõputuist sõnamängudest, mis olid uue hooga puhkenud seoses nn terrorismivastase võitlusega, täpsemalt küll Venemaa kaasamisega USA liitlaseks selles. 2001. aastal võeti näiteks käibele absurdse sisuga mõiste „külmutatud konfliktid”, et ülejäänutel oleks kergem välja vabandada Venemaa jultumust mitte täita endale võetud kohustusi. Rooside revolutsiooni nooruslikule juhtkonnale sai ruttu selgeks, et Gruusia sõprade grupist on vähe kasu, ja järgnes osav käik: veebruaris 2005 loodi Gruusia uute sõprade grupp (algselt Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Bulgaaria), mis avaldas survet n-ö vanade grupile ja suutis selgelt kaasa rääkida Venemaa vägede lahkumiseks Gruusia territooriumi põhiosast. Mullu kevadel, kui Venemaa alustas ühepoolsete sammude  seeriat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistide tugevdamiseks, läks vana Gruusia sõprade grupp lõhki ja 23. IV 2008 tegi lääneriikide nelik esimest korda Venemaa tegevust tauniva avalduse. Seejärel koostas grupi koordinaatorina tegutsenud Saksamaa välisminister Steinmeier lahendusplaani Abhaasiale ja pääses üllatusena seda isegi kohapeale tutvustama, ent kõik kõrbes ettearvatult lõppjaamaks jäänud Medvedevi residentsis. Samas andis Steinmeieri plaan märku, et Gruusia sõbrad tegelevad vaid Abhaasiaga ja on, nagu paljud teisedki, unustanud Lõuna-Osseetia. Teadmine, mis selgelt  tõukas tagant sõjategevuse vallandumist Lõuna-Osseetias ja Venemaa agressiooni Gruusia vastu.

Võõrvägede väljaviimise nõudest kasvas välja riigi territooriumi reaalne minek kolmanda riigi okupatsioonivägede kontrolli alla. USA ja Venemaa uue presidendi esmakohtumise (Londonis 1. IV 2009) dokumendis puudub küll sõna Gruusia, kuid kõik sellega seotu leiab märkimist kui „alanud dialoog Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse küsimustes”. Ühisavaldus teavitab maailma, et kahel presidendil pole „üksmeelt mullu augustis toimunud sõjategevuse põhjuste ja järjekorra osas”,  kuid jätkatakse ponnistusi „rahumeelse ja pikaajalise reguleerimise“ nimel. Mõistagi on Gruusia tõelistel sõpradel ja kõigil demokraatidel õigus ja kohustus selles protsessis kaasa rääkida. Seda enam, et sündmuste senine kulg oli aastaid kaugel korrektsusest ja ausast käitumisest. Gruusia selgest allajäämisest propagandasõjas rääkides ei saa muidugi unustada seda, kes seal pikalt võimul olid. Nagu sedagi, et Gruusias viibisid kahesugused Venemaa väed: need, kes olid jäänud sinna Nõukogude ajast, ja need, keda Eduard Ševardnadze kutsus appi oma võimu päästmiseks  ja kelle kohalolek leidis ametliku lepinguga kinnitamist (15. IX 1995).

Järgnes aastaid kestnud mäng: Ševardnadzele kuulekas parlament nõuab Venemaa vägede äraviimist, kuid riigipea, auväärne batono (= lugupeetav) ise paneb sellele veto, väites väärikalt, et polevat veel aeg. Suurriigid olid temaga ilmselgelt rahul, sest ei pidanud kordagi Venemaad tõsiselt korrale kutsuma. Täpselt sama moodi pole suurriigid täna Saakašviliga rahul, sest too sundis ja sunnib neid Venemaaga tegelema. Ida-Euroopa riikide rolliks Gruusia praktilise ja igapäevase toetamise kõrval saab olla ka propaganda. Enam kui loogiline ettevõtmine, sest Moskva pole ju lõpetanud ega ilmuta ka väiksematki märki sellest, et võiks lõpetada võitluse ajaloo tõlgendamise pärast mõne oma naabri suhtes. Venemaa väiksed naabrid on aga tegutsenud ajaloorindel killustatult, ehkki ammu oleks aeg teha ühest-teisest-ja-kolmandast üldistused, millele Kremlil on raske midagi vastu panna. Hetkel on mõistagi põletav probleem Gruusia ajaloolisel alal tekkinud kaks nukuriiki, mille sünd ja püsimine said võimalikuks tänu seal paiknenud Venemaa vägedele ja kelle  tänast tulevikku tagavad samuti Venemaa väed, mille paigutamist Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse tagavad nüüd vastavalt 49ks ja 99ks aastaks sõlmitud lepingud. NATO aprillikuu tippkohtumise dokumendis on Gruusiale ja Gruusia-Venemaa suhetele pühendatud tervelt viis punkti, ent see on suures osa hea näo tegemine kaotatud mängu juures.

On raske eeldada, et Moskva võtaks kuulda NATO üleskutset tühistada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia sõltumatuse tunnistamine, kui juba järgmises lauses tehakse juttu mitte nende nn uute riikide okupeerimisest, vaid „Gruusia valitsuse nõusolekuta”  toimuvast „Venemaa sõjalise kohaloleku ülesehitamisest” kahes Gruusia provintsis. Põhimõtteliselt on meil valida kaasaminek alanud hämamisega või harida end ajaloos, sest Venemaa poliitika oma naabrite suhtes on läbi aastasadade olnud üks ja sama ning nukuriike on ikka ja jälle tekitatud. Piiririikide ajalugu tagasi kerides jõuame ruttu paralleelideni äsja Kaukaasias ja näiteks 70 aastat varem Karjalas toimunu vahel. Viimati mainitu kuulub aga Venemaa propaganda lemmikperioodi ehk Teise maailmasõja sisse. Sealjuures on tegu ajaloosündmusega,  mida püüti juba tema n-ö eluajal kalevi alla panna ja mida on järgnevatel aastakümnetel ajalooannaalides püütud peaaegu täielikult katta Talvesõjaga, ent midagi on ikka valguse kätte jäänud. Pean silmas lühiajalist Soome Demokraatlikku Vabariiki (Suomen Kansanvaltainen Tasavalta), mille sünnist teatati 1. XII 1939 ja mida ajalooraamatutes tavaliselt kajastab järgmisel päeval tehtud foto, kus Stalin, Ždanov, Molotov ja Vorošilov vaatavad pealt, kuidas Soome DV juht Otto Kuusinen kirjutab alla Nõukogude ja Soome DV vastastikuse abistamise ja sõpruse lepingule. Analoogilised, täpsemalt  küll sõpruse, koostöö ja vastastikkuse abistamise lepingud on alla kirjutatud ka Venemaa ja Lõuna-Osseetia ning Venemaa ja Abhaasia vahel, mõlemad korralikult ratifitseeritud ja saanud ka 24. XI 2008 president Medvedevi allkirja (millest ka igal pool pildid). Soome DV eksisteeris paberite järgi 1. XII 1939 – 12. III 1940 ja tegu oli olematu riigiga, sest reaalselt eksisteeris vaid Stalini poolt ametisse pandud valitsus, kes pidi kukutama Soome Vabariigi seadusliku valitsuse oma armee (lõpus väidetavalt kuni 18 000 meest) abil, keda omakorda toetas Nõukogude armee.

Mõistagi on jutt Talvesõjast ja Nõukogude Liidu kallaletungist Soomele, ent kui Hitler lihtsalt läks ja purustas Poola, siis Stalin armastas sageli juriidilist mängu ja mängu juriidikaga ning lasi kogu maailmale väita, et Nõukogude Liidu ja Soome ehk siis Soome DV vahel valitseb rahu, küll aga on olemas mingi valgesoomlaste vägivallatsev klikk, kes kohe-kohe kukutatakse. Territooriumide kokkulangemisest hoolimata oli Soome DV Soome vabariigist suurem, sest selle koosseisu oli arvatud ka lahmakas Nõukogude Liidust – rabav fakt NSVL/Venemaa ja kommunistliku maailmarevolutsiooni  ajaloos. Ülalmainitud kahepoolse lepinguga sai SDV KarjalaSoome ANSV-lt 70 000 ruutkilomeetrit, mis mõistagi pidi tagama Soome töörahva ületuleku valgesoome kliki alt Terijoe valitsuse alla. Samas kuulus SDV valitsusse Karjala asjade minister ehk siis mees, kes nagu pidanuks tegelema NSVLi siseasjadega! Kahjuks ei tea maailm, kaugele Stalini fantaasia läks, kuid aastatel 1940–1956 eksisteeris 12. liiduvabariigina Soomelt sõjasaagina võetud aladest ja endisest Karjala ANSVst kokku pandud Karjala-Soome NSV, mille etteotsa said endised SDV juhid – Kuusinen ja Prokkonen.  Kui nüüd meenutada, et Lõuna-Osseetia sõja lõpul jõudis separatistide peamees Kokoitõ kinnitada ühinemist Põhja-Osseetiaga ehk siis astumist Venemaa koosseisu, siis midagi ligilähedast mängiti ju läbi detsembris 1939 ja märtsis 1940. Nagu Soome DVd, nii pole ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust keegi (peale Nicaragua) tunnustanud. Miks mitte sellest rääkida ja kirjutada ning küsida – kas ajalugu kordub?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming