Poliitiku pilt voodipartneriks

Kaarel Tarand

Eesti põhiseadusliku vabariigi territoorium on üks üleni ilmalik koda. Selle sekulaarse riigi mõne nurgakese usulisel otstarbel pühitsemist sallib riik täie rahumeelsusega, olgu aga pealegi igaühel paik oma riitusteks maa- või muu usu korra järgi, kuni kõik jääb seaduse piiresse ja ühtki ei veristata ega tapeta. Igaüks võib usukodades oma tahtmist mööda pilte  ja kujusid üles panna (sageli üsna vägivaldse sisuga, nagu kristlikus traditsioonis tavaks). Ja ilmalikus ruumis kehtib omakorda reeglistik, kuidas seal pilte vaatamiseks välja pannakse. Piiranguid on vähe, sealhulgas poliitilise välireklaami kohta. Igaüks teeb poliitilisi kampaaniaid, nagu mõistus võtab, ja eetikakomisjoni rolli täidab valija.

Üldiselt võiks XXI sajandi Eestis teada olla, et asjadel ei ole hinge, sealhulgas pole seda  ka piltidel. Tundub siiski, et kõik nii ei arva. Pildiusk on varemgi äärmuslikud mõõtmed võtnud. Jõleda tulistamisrituaaliga Edgar Savisaare pildi kallal saanud Mart Laar koos oma käsilastega 1999. aasta kevadsuvel Nursipalu lasketiirus Savisaare hinge enda kätte vangistusse ja kuni see isamaaliste kerberoste valvatud kongist ei pääse, pole Savisaarel lootust ka peaministri ametisse tõusta.

Ka praegu peavad mõned pilditeemat  lausa religioosse tähtsusega küsimuseks. Miks muidu vaimulikud (kes muidu üliharva head päevakajalist kommentaari pakuvad) Keskerakonna värske plakatikunsti kohta kollektiivse pöördumise tegid? Jaan Tammsalu lubas koguni, et manitseva pihikõne tüüpi pöördumised saavad edaspidi meie avaliku elu regulaarseks osaks. Üks Tallinna linnapea kõnelev aksessuaar, Siret nimeks ja mitte sugugi Gucci, kuulutas seepeale, et tema  kumiir peaks usuelu peajoonelt kaldunud õpetajate teenitud kogudusest sootuks välja astuma. Temake võib-olla ei tea (ja küllap usumehed talle andeks annavad), et kogudus pole nagu trollibuss, kust igas peatuses võib sisse-välja käia. Tahtmatult viitas ta aga olulisele küsimusele küll, nimelt poliitikute religioossusele.

Ilmaliku demokraatia tingimustes peaks ja tohiks poliitikule korda minna ainult valija tahe. Hüpoteetiliselt võib aga usklikul poliitikul  (kes küll ise mõtleb, keda aga ta enese arusaama järgi hoopis jumal juhib) tekkida sisekonflikt, kui valija tahab üht, jumal aga soovitab hoopis vastupidist. Neis muistsetes müütides, mille järgi usklikud tavatsevad oma samme seada, võib jumal üsna pahatahtliku ja kitsarinnalisena esineda, teha ebaausaid eksperimente jms. Valijate summaarne tahe aga avaldub ikka otse ja sirgjooneliselt.

Sisekonflikti tõenäosus on siiski üsna väike  ja seetõttu kujutab hoopis suuremat probleemi poliitiku teeseldud, mitte siiras usklikkus. Kui nad just ei ole värskelt pöördunud, ilmutuse tagajärjel usklikuks saanud inimesed, on põhjust silmakirjalikkuses kahtlustada igaüht, kes näiteks marssis varem ateismi kuulutanud NLKP ridades. Miks nad end võõraste sulgedega ehivad? Ja kui petavad valijat ühes küsimuses, siis miks mitte ka muudes, kodanikku hoopis rohkem mõjutavates kui inimese  privaatsuhe väljamõeldistega?

Kogu võitlus eluta piltidega tuletab meelde aastaid kerinud kuulsate prohvet Muhamedist joonistatud Taani pilapiltide lugu ja otse keskaegses vaimupimeduses vaevlevate muslimite võitlust nendega. Ja nüüd teeme ise siin valgustatud läänes peaaegu sedasama: arutame tõsiselt, kas mingid pildid on õiged või valed, peaksid nad olema lubatud või keelatud.

Kirikutegelasi, kelle oma koha ja rolli otsingud  aina valdavamalt usuvabas ja ilmalikus ühiskonnas muudkui vaevarikkamaks lähevad, võib mõista. Tahaks ju olla midagi enamat kui kurva kuju rüütlid Eesti Päevalehe pilkenurgas. Aga sel juhul võiks kollektiivseks plakatikunsti kriitikuks hakkamise asemel proovida hoopis pakkuda tõsist analüüsi riigijuhtide usklikkuse heade ja halbade külgede kohta XXI sajandi Eestis. Näiteks valgustada kodanikke, milliseid ohte riigi julgeolekule võib endas kätkeda  õigeuskliku poliitiku pihisuhe Moskva patriarhaadile alluva preestrirüüs FSB agendiga. Või millises ebatervislikus suunas võiks Eesti valitud sotsiaalpoliitilist kurssi mõjutada mõne katoliiklasest poliitiku liigne innustumine lõimumisest Opus Deiga. Ja lõpuks muidugi, miks ei tohiks iial usaldada vaba ateisti. Ühesõnaga, kui räägime, rääkigem asjast, mitte asja pildist.