Poliitikuid tõsiseltvõetavat juttu rääkima sundida ei ole lootusetu

Valle-Sten Maiste

Erik Terk: kohati vaatavad poliitikud inimarengu aruande majanduspeatükkide peale teatud hirmu ja ettevaatusega, et äkki tullakse jälle mingile pühale lehmale kallale.        Jüri Sepa tõlgitud Karl Homanni ja Andreas Suchaneki „Sissejuhatuses majandusteadusesse” öeldakse, et majandusteadus pöördub tagasi Smithi ja Milli juurde, kes polnud puhtad majandusteadlased, vaid püstitasid ka väärtustega seotud küsimusi vabadusest ja õiglusest. Sepp ise piirdub aga artiklis „Riigi roll akadeemilises majandushariduses” (Akadeemia 2000, nr 8) väitega, et majandusteaduse kogu ühiskonda puudutav kasu tuleb ettevõtluse kaudu. Kas majandusteadlaste asi ei ole siiski ka  vaadata, et majandusstruktuurid inimesele liiga ei teeks?        Erik Terk: Mina arvan küll, et selle peale mõtlemine võiks kuuluda majandusteadlase ülesannete juurde, ja usun, et ka Jüri Sepp kui majanduspoliitika küsimustes professionaalne inimene ei taanda kõike ainult ettevõtlusele. Selle üle, millega majandusteadus peaks tegelema, vaieldakse jätkuvalt. Näiteks tööhõive ja tööpuudus on majandusteadlaste puhul enamasti oluliste indikaatorite seas, aga tuluerisuste suurus elanikkonna gruppide vahel ei pruugi  paljude meelest enam olla. Või inimeste koostöövõime. Või need heaolu komponendid, mis jäävad väljapoole materiaalsete tulude suurust. Ehkki need küsimused seostuvad majanduspoliitiliste otsustega, ütlevad tõesti paljud minu kolleegid, et tegelgu sellega näiteks sotsioloogid või keegi muu, et see pole enam majandus. Just sellepärast on minu arvates väga oluline, et Eesti inimarengu aruannete tegemisel on püütud majandusteadlased panna teiste ühiskonnateadlastega  koos töötama.

Tõsi, majandusteaduses on tõesti olemas traditsioon, et see teadusharu peaks tegelema vaid vahenditega, kuidas piiratud ressursside korral mingeid eesmärke saavutada, ja eesmärkide küsimus on justnagu väljaspool majandusteadust. Aga see pole ainus traditsioon. Sa tsiteerisid siin sakslaste raamatut, mis kutsub tagasi Adam Smithi juurde. Mitmed majandusteadlased, sh ka eestlased, arvavad,  et isegi Smithi käsitlus on liiga kitsa fookusega, ja otsivad paralleele näiteks XVII-XVIII sajandi nn kameralistlikust traditsioonist, kus majandusteadlane püüdis vürstile nõu anda, kuidas õiglaselt oma maid valitseda ja linnu arendada, et inimeste arv kasvaks, rahvas oleks õnnelik ja jumalal taevas hea meel. See, et vürstiriigi kassas peab ka raha olema, oli selle kõige juures ainult üks nõue. Majandusteadus on mitmepalgeline, otsingud liiguvad eri suundades ning esineb püüdlusi majandusteadust isegi enam sotsiaalteadustega siduda, kui panevad ette Homann ja Suchanek.         

Kas Eestis on ühiskonna üle laiemalt mõtlevaid majandust mõistvaid inimesi piisavalt?         

Majandusteadlasi, kes Eestis laiemate probleemidega tegelevad ja ühiskondlikesse diskussioonidesse sekkuvad, on Eestis üldse vähevõitu. On üksjagu inimesi, kes loevad ülikoolis  mingit kindlat ainet, arendavad võimaluste piires oma akadeemilist karjääri ja avalikkuses enamasti sõna ei võta. Paljud majandusteadusliku koolitusega inimesed töötavad pankade juures ja pole ka avalikkuse ees väljaspool oma kitsa valdkonna küsimusi eriti jutukad. Ma ei tea ka, mis pilguga nende tööandja selle peale vaataks, kui nad avalikkuse ees liiga palju Eesti majanduspoliitikat parandama hakkaksid. Nende hulgas, kes laiemate teemade osas  sõna võtavad, on kitsarinnalisi turufanaatikuid küll väga vähe. Enamik minu arvates ei arva, et majanduse laiemal ühiskondlikul mõjul pole tähtsust, peaasi ainult, et majandus kasvaks. Vaatamata sellele, mis tüüpi majanduskasvuga siis tegemist on. Sotsiaalne vastutustundlikkus ja laiem vaatenurk, mis sisaldab ka üldhumanistlikku positsiooni, on neil inimestel ikka ühel või teisel kujul olemas.     

Kuidas niisuguseid inimesi võiks ühiskonda juurde tulla?     

Üks oluline motiiv oleks kindlasti see, kui majandusinimesed tunnetaksid, et maailma annab parandada, et majanduspoliitika kujundamisel nende väljaöeldut arvestatakse. Praegu seda väga tunda ei ole. Ütleme nii, et kui majandusteadlane on kutsutud ministeeriumiametniku  juurde nõu andma, siis ta võib ju loota, et ta jutul on mingi mõju. Kui kirjutab lehte või kas või inimarengu aruandesse, siis, kuidas öelda, ei saa just väita, et valitsusest sellele midagi vastu kajaks. Ka ülikoolide hindamissüsteem töötab sellisele avaliku intellektuaali rollile vastu. Ülikoolide juures töötavate inimeste karjäär edeneb suuresti ikka rahvusvahelisel tasemel artiklite avaldamise ja juhendatud kraadiõppurite arvu kaudu.  Kui majandusteadlane või mõni muu sotsiaalteadlane paneb mitu kuud hakkama näiteks inimarengu aruande peatükki kirjutades, siis võib ta sellest küll tunda rahuldust ja võib-olla ka kolleegide lugupidamise pälvida, aga otseselt oma akadeemiline karjääri jaoks vajalikke punkte mitte. Avalikes aruteludes osalemine ja vahetute majanduspoliitiliste arengusuundade üle mõtlemine ei ole akadeemiliselt piisavalt väärtustatud. 

Minu teada meil ei ole uurimusi kriisi kohta, nagu näiteks Joseph E. Stiglitzi „Vaba langemine”, ja ka ettevõtlustulu reinvesteeringute maksuvabastust on kümne aasta jooksul vaid mõnest küljest ja ebapiisavalt uuritud. Miks vahetud majandusprotsessid siiski akadeemilist huvi ei paku?         

Ülikool tahab uuringuteks piisavalt aega ja raha. Kui need olemas, siis võib ka loota, et sealt produkt tuleb. Olen nõus, et ülikoolid on suhteliselt aeglased, inimestel on oma pikemaajalised tööd ja koormus, inimest konsulteerima saada on muidugi võimalik, aga näiteks sellises tempos mingit probleemi  läbi töötama, nagu seda teevad konsultatsioonifirmad tavaliselt mitte. Teine lugu on see, et tõsiste teemade osas paar inimest suurt midagi ära ei tee, kui just väga kitsa teemaga tegemist pole. Peab olema ka piisav finantseering, et saada korralik inimeste hulk uuringule taha. Tartu ülikooli teadlased  tegid majandusstruktuuri uuringu, mis maksis miljoni krooni ümber ja võttis peaaegu aasta aega. Mõni kurtis, et miks nii palju ja miks nii aeglaselt. Asja kõrvalt näinuna julgen öelda, et väiksema inimeste arvuga polekski seda korralikult ära teinud. Ja ajapuudus oli nii suur, et tegijad olid tõsises stressis. Aga see, mis välja tuli, andis hulgaks ajaks arusaama, kus me oma majandusstruktuuriga oleme ja mis probleemid meil kaelas on. Tehti fundamentaalselt.  Mõne odava kiire ekspertiisiga poleks kindlasti sellist tulemust saanud. Kokkuvõttes: kui antakse piisavalt aega korralikuks süvenemiseks ja rahastus on olemas, siis ma usun küll, et suudetakse vägagi tõsised probleemid läbi töötada ja lahendusteid pakkuda. Stiglitzil polnud vaja kõike spetsiaalselt uurida, ta on ise Maailmapangas ja mujal majanduspoliitika „köögis” protsesside sees olnud, talle jooksid andmestik ja analüüsid  vahetult kätte. Tal on vaja vaid aega, et materjal üldistada, ning loomulikult saab ta raamatu müügist piisavalt raha. Meil oleks analoogia see, kui näiteks peaministri endine majandusnõunik, majandusministeeriumi võtmeosakonna juhataja või Eesti Panga endine asepresident astuks rattast välja ja üldistaks selle, mis ta ümber viie aasta jooksul on toimunud. Kahjuks pole sellist näidet võtta. 

Eesti on siiski teinud ju Euroopa ja arenenud maailma mõistes ekstsentrilisi majandusotsuseid ning inim- ja ühiskondlikke eksperimente, mida mujal pole tehtud või on vaid Moldovas jt sellistes riikides püütud korrata. Kas nende uurimine pole noortele majandusteadlastele väljakutse? Niisuguste protsesside analüüsimine võiks tagada ju puhtalt erakordsuse tõttu teatava  rahvusvahelise tähelepanu?       

Eestis tehakse praegu üldse liiga suur osa majandusteadust doktoritööna, mis tähendab seda, et tööd teeb üks inimene pluss juhendaja abi. Tartu ülikoolis on siiski suudetud teemasid paremini haakida, kuid tõsiseid uurimusi ühe inimese uurimisprojektina ei ole võimalik teha. Õnneks on siiski vähemalt kitsamaid uuringuid  tellima hakatud. Praxis on paraja hulga teemasid empiiriliselt läbi töötanud. Viis aastat tagasi see veel ei olnud eriti kombeks, selles osas on näha positiivseid muutusi. Sotsiaaltoetuste mõju jm uurimusi ja muud selletaolist ikka tellitakse praegu. Aga inimesel, kes teeb Praxises täie jõuga rakendusprojekte, on jälle väga raske ennast vahepeal laadida ja kas või doktoritöö ära teha. Rakendusuuringuid ei ole lihtne akadeemiliste kriteeriumidega kokku  viia.   

Kui mõelda inimarengu aruannetele, mille majanduspeatükke sa aastaid oled kureerinud, siis millised on kõige olulisemad teemad ja õnnestumised, mis aruandega seonduvad?   

EIA on minu arvates igas väljaandes avanud midagi ühiskonnale olulist. Küsimus on pigem selles, et valitsus pole alati nende teemade suhtes piisavalt kuulamisaldis olnud. Enim resonantsi valitsuses on leidnud ilmselt Raul Eametsa tööhõive ja tööjõuturu uuringud. Kuna  töötuse teema tõusis kriisi puhkedes keskseks, pidi Eamets kaasa lööma arvukate selleteemaliste komisjonide ja nõukodade töös. Kuid näiteks Alari Purju uuris mõne aasta eest tervise-, haridus- ja sotsiaalkulude dünaamikat suhtes SKTga, mis oli kindlasti strateegiliselt oluline teema ja millest ka seoses aruandega küllalt palju räägiti-kirjutati, siis majanduspoliitika tegijate poolt küll erilist huvi märki ei olnud. Sama mure oli Eesti ettevõtluskeskkonna uuringuga. Kui me võrdleme end Balti riikide ja Ida-Euroopaga, siis oleme muidugi kõvad poisid, kuid võrreldes arenenud Euroopaga on ettevõtluskeskkonnas ikka väga suured erinevused ja ka uued tõusvad riigid väljaspool Euroopat tikuvad mööda minema. Intriigi ja diskussiooni selle aruande peatüki esitluse järel oli, aga ma ei julge väita, et erilist mõju. Üldse: osal juhtudel vaatavad poliitikud inimarengu aruande majanduspeatükkide peale  teatud hirmu ja ettevaatusega, et äkki tullakse jälle mingile pühale lehmale kallale. Viimase aruande puhul läks valitsusel suur osa auru sellele, et tõestada, et maksupoliitikat käsitlev allpeatükk on kallutatud. Oli poliitiline otsus, et igasugune katse senist maksupoliitikat vaidlustada tuleb blokeerida ja seda tuleb igal juhul vältida. Kõik muu neid suurt ei huvitanud. Julgeks väita, et nagu inimarengu raportid üldse nii on ka nende majanduspeatükid igal  aastal avalikkuse huvi äratanud ja vastukaja saanud. Selles mõttes võib rahul olla. Teine asi on see, et üldse võiks dialoog igasuguste ekspertidekogude ja valitsuse vahel parem olla. Ükskõik kas räägime Inimarengu aruannetest, hiljutisest nn inimvara aruande või Arengufond töödest. Siin on igal pool olnud taga hulk tööd ja nad on initsieerinud ka laiemaid arutelusid. Nende uuringute taga on seltskond on osaliselt kattuv, julgen väita, et sinna on olnud haaratud  enamik eesti tugevamaid majandus- ja ühiskonnateadlasi. Tänu sellele seltskonnale on meedia ja avalikkus olnud nende uuringute suhtes avatud ja ootab huviga sellelaadset teavet. Kinnisvaramull ja suur kinnisvarahindade kasv tekkis niisuguses majandusparadigmas, kus rõhutati, et igasugune kasv on hea ja tänu majanduse superkasvule oleme varsti Euroopa eliidis. Suur majanduskasv, ehkki kaunis kahtlase väärtusega kasv, tegi meid justnagu peast  segaseks. Kui siis Tartu ülikooli majandusteadlased ütlesid, stopp, majanduse struktuuri vaadates ei ole see kõik üldse ilus, siis neid ju algul ei võetud üldse kuulda. Elevant läks oma teed. Kui elevant aga auku kukkus, asendus see retoorikaga, et ärge segage, meie oleme ainsad, kes oskavad august hästi välja tulla. Ning sellest, kuidas auku kukuti, polevat mõtet enam rääkida, see kõik on ajalugu. 

Tõepoolest see, et meie majandus kreekastub, nii tööstus kui postindustriaalne teenindussektor on kesised ning et ei investeerita piisavalt ei inimvarasse ega hariduslikku ja sotsiaalsesse kapitali, on olnud EIA teema läbi aastate. Ja valitsus on vaadanud sellest kõigest mööda täiesti küüniliselt, rõhudes sellele, et SKT on suur. selle fetišiga mindi ka 2007. aasta valimistele, mõtlemata muule.         

Ja seetõttu läksime me ka täies purjes majanduskriisi sisse. On tõsi, et Eesti käitus siis ekstravagantselt ja ekstsentriliselt. Kinnisvarahindu ei saa siiski vaadata eraldi. Need kasvasid koos palkade, teiste hindade ja muuga. Kinnisvarasektor muidugi kallines kiiremini ja küttis tagant ülejäänud kallinemist ja võidujooksu. Kui sa aga ütled, et meie kinnisvarahindade kasv on Ida-Euroopaga võrreldes erakordselt  suur, siis tuleb tähele panna, et meie palgad tõusid ka kiirelt, oli nagu mingi kasvufetišim. Eesti puhul polnud selle vältimine muidugi ka nii lihtne. Meie valuutakomiteel põhineva rahasüsteemi puhul eeldatakse, et intressimäärad kujunevad vabalt, reas teistes Ida-Euroopa riikides oli intressimäärade juhtimine palju kergem. Omakapitali määraga ja ehk mõne asjaga veel oleks saanud ehk midagi kinnisvarabuumi juures mõjutada, aga see oli märgatavalt tülikam  kui riikidel, kelle rahanduspoliitika oli teistsugune.     

Palgad tõusid küll, aga pigem nii, et kehutati  30%-lise annuaalse palgatõusuga inimesi pööraselt laenu võtma, mis pärast seda, kui palgad tagasi läksid või üldse töötuks jäädi, 30 aastaks kukile jäi. OECD 2009. aasta Eestit puudutava majandusaruande järgi on meie eraisikute laenukoormus rikaste riikide tasemel ja idaeurooplaste omast poole suurem. Nii et laenuvõtjate muud elukulud on siis teistega võrreldes aastakümneid piiratud.     

Jah, eks ta nii ole. Lihtsalt kinnisvarakomponenti ei saa muudest majandusprotsessidest eraldi vaadelda. Mind häiris kinnisvarahindade kasvust ehk enamgi see, et Eesti eksport hakkas välisturgudel kaotama. Ka see oli mullist tingitud. Ja häda oli ka selles, et raha tuli kasvuga ka sotsiaalvaldkonda sisse, aga proportsioonid ei tõusnud. Alari Purju on EIAs juhtinud mõne aasta eest tähelepanu ka sellele, et kui majanduskasv peaks jääma väikseks, siis pole seda kasvu võimalik katta ja tekivad probleemid, eriti tervishoius. Aga veel kord: palgad tõusid, tööpuudus peaaegu kadus. Võib öelda, et see mull üldiselt ju meeldis inimestele, ja rongi peatada oli seetõttu väga raske.         

Ka ettevõtete reinvesteeringute tulumaksuvabastus pumpas seda mulli, teiselt poolt vaesestades ühiskonda saamata jäänud maksutuluga. Praegu on pool niitudest  laternate ja asfaltteega kedagi ootamas, sest ettevõtjad asusid kõik kinnisvara arendama. See lõi koduostja jaoks aga hinnad pretsedenditult üles. Lugesin hiljaaegu raamatut Edward Heathi aegse Inglismaa kohta, kus juba korterite 25% hinnatõusu tõttu kergitati interssimäära alul 11% ja seejärel 13%le, nii et reaalintress tõusis 20% alla. Meil tõusid kinnisvara hinnad aga 200%.       

Kui riike võrrelda, siis siia jääb ka periood, mil Eesti sai ELi, mis tõstis usaldust ja huvi meie kinnisvara vastu. Seda momenti tšehhidel, poolakatel ja ungarlastel ei olnud. Nende majanduse vastu oli usaldus juba varem olemas. Oleme aga selle liikmesuse üle siiski ju praegu õnnelikud ega osanud neid kaasefekte karta.     

Probleemidega tegelemine algab nende  tunnistamisest. Paremerakondade poolt, kes SKT-fetišismi on kultiveerinud, pole paistnud vähimatki märki, et nad näeksid oma poliitikas probleeme või kahetseksid mingeid ebasoovitavaid tagajärgi või tegematajätmisi?   

Jah, valitsus on püüdnud väita, et meie makromajanduspoliitika on kangesti õige. Kui nüüd olla piisavalt konservatiivne ja kannatada paremate  aegadeni, siis saavat kõik korda. Majandusstruktuuri üle eriti arutada ei taheta. Kui sel teemal tugevamalt pressida, siis võetakse kohe vana jutt üles, et kas tahate tagasi plaanikomiteed, mis hakkaks ette kirjutama, milline majanduses ühe või teise sektori osa peab olema. Ma ei kujuta ette, et näiteks Soomes või Saksamaal nii väidelda saaks. 

Mullu sügisel ilmunud EIAs on suurepäraselt seletatud, et Pricewaterhouse Coopersi uuring on Eesti maksusüsteemi koha pealt desinformeeriv. Detsembris tuli aga järjekordne uuring ja mitte ainult meedia ei pasundanud taas suurelt ja tasakaalustamata uudist Eesti kohutavalt koormavatest  ettevõtlusmaksudest, vaid ka Mart Laar, kes on ju majandusmõtte gigant poliitikute hulgas, Friedmani preemia laureaat ja suurpankade nõustaja, kuulutas kõikjal taas häälekalt, kui halvas seisus me selle uuringu järgi oleme. Kas poliitikud ongi ikkagi rumalad ega huvitu valgustusest või on see selge küüniline möödavaatamine reaalsusest ideoloogilistes huvides?       

Friedmani preemia on tegelikult küll pigem  ideoloogiapreemia kui majandusmõtte preemia. See selleks. Ega ma ei arva, et Mart Laar oleks nii rumal, et ta poleks jaganud, et uuring on metoodilistel põhjustel desinformeeriv. Ju see oli ikka meelega möödavaatamine. See ei olnud vist isegi valitsuse positsioon, vaid pigem Mart Laari personaalne soolo. EIAt arutatakse nüüd riigikogus ja see on väga oluline. Enamik parlamendifraktsioone üritab selle kohta midagi arvata ja sellega ka  kuidagi haakuda. Reformierakond saatis aga enda poolt EIA teemadel läinud aastal sõna võtma onu Raivo (Raivo Järvi), kes pole minu teada küll ei sotsiaal- ega majandusteadlane ja ka mitte oma erakonna juhtpoliitik. Too püüdis siis asja ümber mitte eriti õnnestunud nalja teha, autorid sikkudeks ja lammasteks jaotada, ja hoiatas veel kord, et maksupoliitika kallal küll midagi arutada pole. Kahju, kui see näitab valitsuse võtmeerakonna suhtumist: meil on  õigus, sest meil on ju õigus. 

Kas see, et poliitik hoiab oma ideoloogilisest  luuletusest ja tühisõnalisest retoorikast kinni, on paratamatu või on siiski võimalik kuidagi ka poliitikuile valed ning sisutühi ja katteta jutt ebamugavamaks teha? 

Usun, et meie peaminister hoiab oma ideoloogilisest luuletusest kinni mõnevõrra jäigemalt kui poliitikud keskmiselt. Ma arvan, et üritus poliitikud tõsiseltvõetavat juttu rääkima sundida ei ole lootusetu. Meedia on EIA sõnumit kõvasti võimendanud ja selle kenasti teemaks teinud, samuti ka Arengufondi jt uurimusi kajastanud. Samas oleks peale aruande kajastamise uudistes vaja ka pikema perioodi vältel järjepidevalt kajastada neid teemasid ja vaadata, milline on olnud areng ja muutused ja milline  on olnud uuringute mõju. Eesti poliitikutel on kahjuks haugi mõtlemine, et päevakorral teemal jutustatakse kõvasti, aga paari kuu pärast on kõik unustatud. Oleks hea, kui meedia tuleks teemade juurde kahe-kolme aasta pärast tagasi ja vaataks, kas uuringuid on arvesse võetud..       

Praegu on kvartali prognoosid ja ekspordija kasvunäitajad kohati taas väga head. Kas selle taga on ka veidigi paranenud majandusstruktuur või läheb kõik vana viisi edasi?       

Kärpimisel püüti haridust siiski säästa. See on positiivne. Ka ettevõtluse toetamise ja innovatsioonipoliitika muutus selliseks, et suurem  hulk ettevõtteid sai sest kasu. Kas aga kogu majanduse struktuur on paranenud, seda on vara öelda. Suuri põhimõttelisi muudatusi ideoloogias, selle kaasajastamist ma kahjuks küll ei näe. Meil on ikka öeldud, et heal kriisil ei tohi lasta raisku minna, aga kardan küll, et me ei suutnud šokki oma tegevuse ümbermõtestamiseks ära kasutada ja piirdusime vaid kärpimisega. Sa ütled, et prognoosid on positiivsed. Rahvusvahelises plaanis need ei ole nii positiivsed,  pigem hoiatavad hääled tugevnevad. Selles mõttes tuleb Ligi konservatiivset hoiakut eelarve suhtes tõsiselt võtta.   

Nii et kui muud pole, siis hoiame kärpimisoskusest kinni. Et asi seegi.   

Jah, asi seegi.   

Küsinud Valle-Sten Maiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming