Poliitikute vastutusest

Rein Ruutsoo

Lugedes läinud nädala Sirbist Eesti lähiajaloo teemalisi artikleid (Vello Helk, Hendrik Arro), jääb vaid kahetseda, et ei vaielda argumentidega, vaid jõutakse kohe ideoloogilise võitluse valda, riputatakse silte (Naani, Maamäe jt tegevusega paralleelide tõmbamine) või minnakse lausa isiklikus (?end politoloogia professoriks tituleeriv?). Arutelu see edasi ei vii ja ajaloost õppida ei lase. Müütide vastu tuleb olla sedavõrd, kuivõrd õigustatavad vead võivad kord nõuda uusi ohvreid. Aga nüüd lähemalt asjast: ma ?ei rääkivat?, milles seisnes ?1940. aasta tegematajätmised ja reetmised?, aitavat kaasa Pätsust patuoina tegemisele ja kahtlevat õiguses kaitsta oma maad. Võtkem siis veel kord üle ka tõsiasjad, millest paljud on ka tänu Ilmjärvele nüüd teada. Teatavasti andis autoritaarse korra kehtestanud president Päts siiski vande kaitsta oma rahvast ja põhiseaduslikku korda. Ja mida ta siis tegi? Esiteks, autoritaarne re?iim võttis rahvalt võimaluse poliitikas osaleda ja oma saatuses kaasa rääkida ? sellega võttis Päts endale erakordse vastutuse ja murdis vannet. Teiseks keelati Pätsi dekreetidega Eestis tõese info edastamine NSV Liidus toimuva, Talvesõja jm kohta. Viimast koguni õigustati! Kolmandaks tühistati välispassid, seega keelati eliidil, s.t ohvitseridel, poliitikutel, politseijuhtidel, okupeeritavalt maalt põgenemine ja jäeti nad NKVD kätte mõrvata. Piiride sulgemise nõue (mitte lasta põgeneda) oli tüüpiline Stalini NKVD huvi ja selle täitmine oma rahva vastane. Kolmandaks, NSV Liidu arenevale okupatsioonile tehti ?katet?: välismaailmale teatati, et kõik on parimas korras, ?lükati ümber? Lääne ajakirjanduse paljastusi ja ?sõprus? muudkui kasvas. Neljandaks ei tehtud midagi kas või salaja pagulasvalitsuse loomiseks, ei koostatud salaraporteid; saatkondi kohustati kõik venelastele üle andma. Viiendaks, EV seadusi jalge alla tallates korraldas Päts oma dekreediga 1940. aasta ?valimised?. Mis on riigiteaduste vaatenurgast veel reetmine, kui need sammud pole? Väiksematest reetmistest ei maksa rääkidagi. Eesti ?järjepidevuse? kaitsmise peamiseks toetuspunktiks ei saanud mitte EV valitsuse sammud, vaid USA välispoliitiline doktriin, mis ei toetu mitte Eesti riigijuhtide vastupanule, vaid USA arusaamale rahvusvahelisest õigusest. Sel alusel keeldus USA tunnustamast okupatsiooni. Mitte Pätsi kliki vaikiv allaandmine, vaid okupandi mahitamine on nende peamine süü.

Liitlasi ei maksa siin süüdistada. Need, kes mitte midagi ei teinud oma rahvaste pääst-miseks, olid Balti riikide valitsused. Läänel pol-nud ju ei Teheranis ega Jaltas võimalik Staliniga vaieldes viidata ühegi Balti riigi valitsuse okupatsioonivastasele otsusele! Stalinil oleks aga olnud terve kaust Pätsi jt. allkirjaga dokumente. Või siis pidid nad toetuma näiteks Uluotsa valitsusele, kes mobiliseeris eesti mehi Saksa väkke, sealhulgas SSi!

Millist osa täpselt etendas reetmises tõsiasi, et Päts oli tegelikult aastaid informaatorina NKVD palgal, seda on raske dokumentaalselt sedastada. Kuid NKVD tegevus toetus väljapressimistaktikale ja vaevalt et nad seda sel korral ei teinud. Vahel kasutavad poliitikud sidemeid, mis jäävad väljapoole parlamendi kontrolli. Nii kohtus Soome president Kekkonen oma poja vahendamisel nõukogude esindajatega ka salaja. Kuid Pätsu vaenuliku riigi palgale minek on ju midagi muud, see on reetmine.

Mul pole pisimatki kahtlust, et igal inimesel on õigus terroristliku võimu vastu kaitsta oma kodu ? selleks võib ta otsida liitlasi või metsa minna või pakku. Riigijuhid teevad poliitilisi otsuseid ja vastutavad selle eest. Uluotsa poolt oli kõike muud kui mõistlik samm asuda sõdima ilmse kaotaja poolel ilma lootuseta saavutada mingitki edu. Pagulasvalitsusi ei tunnustanud keegi, ka mitte Eesti vabariigi esindaja USAs Jaakson, mees, keda üldse jutule võeti. End Eesti riigijuhtidena käsitlenud Uluots ja Co pidid ju ka teadma, et Ungari, Bulgaaria, Rumeenia jt Saksamaa liitlased on vahetamas poolt või pöördunud juba natside vastu. Soomegi juba püüdis sõjast väljuda ja Ryti vedas Hitlerit alt, kinnitas, et Soome ei sõlmi nn eraldi rahu.

Jutt ?Soome vabadusvõitluse aktsepteeri-misest Lääne poolt? on puhas fantaasia. On ju kooliõpiku taseme teave, et Lääs hülgas 1941. aastal Soome kui Hitleri liitlase ja Soome ostis vabaduse, osaledes natside purustamises. Soome Saksamaa poolel sõtta viinud juhtide üle mõisteti kui sõjasüüdlase üle karmi kohut. Soome maksis rasket kontributsiooni. Sõttaastumine liitlaste poolel oli Soome vabaduse tingimus ? ja selle Soome täitis, pöörates relva Saksmaa vastu nn Lapi sõjas. Eestlasi sõtta kihutanud Uluotsa peaks nähtavasti liigitama kvislingite hulka, kuid ta jäi kõigi silmis tähtsusetuks eraisikuks, kes kujutles, et on ?valitsus?.

Kui nüüd aga pidada Mart Laari kombel Uluotsa valitsust järjepidevuse alusel seaduslikuks, siis tuleks poliitikul võtta ka kogu vastutus. See tähendab tunnistada Sinimägede võitlejad vabadusvõitlejateks ja osaleda avalikult kõigil nende üritustel, sammuda samas rivis ja pidada kõnesid. Kuid ka neil valitsustel, (selles süüdistavad oponendid Partsu valitsust), kes seda päriselt ei arva, on moraalne kohustus kõiki neid, kes oma kodu relvaga kaitstes langesid, austada ja nende peresid moraalselt ja majanduslikult toetada.

Mis mind häirib, on see, et poliitilise profiiditõttu ei julgeta teha kahte asja, mis on ühendatavad. Esiteks tunnistada tõsiasja, et Uluotsa üleskutse oli poliitiline avantüür ja sõjaline rumalus (patriootiliste meeste saatmine kindlasse surma); samal ajal tuleks aga kõigiti tunnustada ?vastupanu vaimu?. Selleks tuleks lisaks iga mehe eest hoolitsemisele püstitada sammas ?Vabadusvõitluse vaimule? või ?Isamaa langenud sangaritele?. Kui meie isad ei saanud läbi natsi-Saksamaa relvadeta, siis miks me peame ikka monumendil mehele veel kone kätte ja Saksa mundri selga panema (mitte isegi Soome oma)? Kas vabaduse vaimu ei saa tunnustada ilma hooplemiseta, et kui palju venelasi me ikka Narva all tapsime. Kui kõnelevad relvad, kas siis peab ikka mõistus otsa saama? Igal inimesel on õigus oma mälestusele, kaotuste meenutusele, uhkusele vapruse üle. Brüsseli süüdistamine meie ajaloo mittemõistmises ? see on aga juba ohver, mida küll Uluotsa avantüüri päästmiseks ei maksa teha. Vastutus tagajärgede eest lasus tollal, kuid lasub ka nüüd poliitikuil, kes peavad oma rahva tule alt võimalikult tervelt välja tooma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming