Poliitiline ruum ei ole kahemõõtmeline

Raivo Vetik

  Kui Eesti sotsiaaldemokraatia nõrkuse indikaatoriks pidada valijate vähest toetust, siis tuleb selle põhjusi otsida kolmest suunast: valijate psühholoogiast, Eesti erakonnamaastiku kujunemise eripärast ja sotsiaaldemokraatliku partei enda strateegilise juhtimise puudustest.

Valijaskonna hoiakute puhul räägitakse sageli eestlaste loomupärasest individualismist, mis vastanduvat sotsiaaldemokraatliku ideoloogia aluseks oleva ühiskonna kui terviku ühishuvi rõhutamisele. Samuti viidatakse nõukogude aja mõjudele, mille tulemusel kipuvad paljud valijad samastama sotsiaaldemokraatiat sotsialismiga. 

Eesti erakonnamaastikul on kujunenud situatsioon, kus Keskerakond, mis programmiliselt end sotsiaaldemokraatlikuna ei määratle, suudab haarata lõviosa vasakpoolsete ideede toetajate häältest. Ta teeb seda jõulise populismi kaudu, millest sotsiaaldemokraadid on hoidunud.

Ühe või teise partei toetamise peamine mõjur on tema üldine märgiline kuvand avalikkuse silmis. Kui Georg W. Bush tänas vahetult pärast 2004. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamist inimesi, kes kindlustasid talle teise valimisvõidu, tegi ta kõige sügavama kummarduse oma valimiskampaania juhi suunas. Tagasivalitud president ütles paljutähendavad sõnad: ?Karl Rove ? the Architect.? 

Milles Karl Rove?i hiilgav poliitarhitektuur väljendus? Bushi administratsiooni algatatud Iraagi sõda muutus ameeriklaste seas iga päevaga ebapopulaarsemaks. Michael Moore?i menukas dokumentaalfilm paljastas Bushi ärisidemeid bin Ladenite perekonnaga. Traditsioonilises presidendikandidaatide teledebatis kuu enne valimisi oli Bushi esinemine John Kerry kõrval täielik häving.

Karl Rove suutis peensusteni läbi mõeldud poliitilise ruumi kujundamise kaudu mängida vabariiklaste suhteliselt kehva algseisu presidendivalimiste selgeks võiduks. Tema taktika põhines keskmise valija psühholoogia heal tundmisel ja võimalike reaktsioonide täpsel väljaarvestamisel. Näiteks tõi ta jõuliselt valimiste päevakorda moraali ja perekonnaväärtuste teema. Bushi kampaaniameeskond konstrueeris valimiseelses meediadebatis lihtsustatud kahemõõtmelise maailma, milles traditsioonilistele pereväärtustele vastandati mitmete avalike skandaalide abil homoabielud ja kombelõtvus ning demokraate seostati agressiivselt just selle äärmusega.

Selle asemel et arutada sotsiaalseid probleeme (näiteks on USAs 45 miljonit inimest ilma igasuguse tervisekindlustuseta) või läbikukkunud välispoliitikat (Iraagis hukkunud USA sõdurite arv jõudis vahetult enne valimisi üle tuhande piiri), keskendus valimiseelne meediadebatt pigem emotsionaalsetele moraaliga seotud skandaalidele. Vabariiklaste valimismeeskond kujundas valimistel kõige suuremat rolli mängiva üldise poliitilise ruumi Bushi kui pereväärtuste tuntud kehastaja jaoks soodsasse vormi.

Eesti sotsiaaldemokraatia probleem on samalaadne. Parempoolsed erakonnad on suutnud näidata, et elame lihtsas kahemõõtmelises maailmas, kus on valida kas valge vabaturu või punase kommunismi vahel. Sellises maailmas on kerge eksponeerida vasakpoolse ideoloogia nõrku külgi. Kuna eestlastel on kommunismi ideoloogiaga klaarida vanad arved, toob seesuguse mudeli alusel konstrueeritud poliitiline ruum parempoolsetele automaatselt hulga poolehoidjaid, kes lihtsustamata poliitilises ruumis hoiaksid pigem vasakule.

Eesti sotsiaaldemokraadid ei ole suutnud valijaid veenda, et poliitiline maastik pole mitte kahe-, vaid kolmemõõtmeline; et tegelikult eksisteerib kolm poliitilist alternatiivi, kuna turumajandus jaguneb sisemiselt kaheks, ?nähtamatu käe? fundamentalismiks ja sotsiaalseks turumajanduseks. Sotsiaaldemokraatia strateegiaks peaks olema näidata, et nende eesmärk on turumajandusele inimlikuma näo andmine. Tuleks formuleerida selge ja mõistetav sõnum, et turumajanduses, mida nad pooldavad, on inimeste ebavõrdsus küll paratamatu, kuid turumajanduse edukaks toimimiseks ei ole vaja nii suurt ebavõrdsust, nagu seda näeb tänases Eestis.

Lühidalt: kui parempoolsete seisukohalt on kasulik kujutada sotsiaaldemokraate nii punasena kui võimalik, siis sotsiaaldemokraatidel tuleks näidata, et nende seisukohad jäävad äärmuste vahele. Selliselt konstrueeritud poliitilises ruumis on äärmuslikud pigem paremerakonnad, kes propageerivad turufundamentalismi.

Seni on paremerakonnad olnud oma sõnumi edastamisel edukamad, kuid võib eeldada, et sotsiaaldemokraatidel on üks oluline ressurss, mis töötab nende kasuks. See ressurss on aeg. Kui uskuda, et valija on ratsionaalne olend, siis aja jooksul õpib ta nägema must-valgete lihtsustuste taga ka poliitilise ruumi kolmandat mõõdet ning oma tegelikku huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming