Poliitilise maailmavaate psühholoogia

Psühholoogilised uurimused võimaldavad üsna kindlalt näidata, et konservatism ja liberalism on psühholoogiliselt motiveeritud ning keskseks faktoriks on seejuures hirmutaju.

ANDERS HÄRM

Teadupärast rõhutab konservatiivne maailmavaade pidevalt iseenda loomulikkust, peaaegu looduslikku päritolu, pidades liberaalset maailmataju samas ebaloomulikuks ja ebamoraalseks, millekski, mis tahab hävitada lihtsat ja elutervet talupojatarkust. Liberaalid seevastu peavad ennast inimkesksemateks ja sallivamateks ning konservatiive kitsarinnalisteks ja ebatolerantseteks. Seda, kuidas psühholoogilised eripärad korreleeruvad poliitiliste vaadetega, on sel sajandil aga tegelikult päris palju uuritud.

Poliitiliste vaadete ja psühholoogiliste iseloomujoonte seostega tegelemine sai suuresti alguse 2003. aastal, kui sotsiaalpsühholoog John T. Josti uurimisrühm avaldas oma esimese töö „Poliitiline konservatism kui motiveeritud sotsiaalne tunnetus“.1 Jonathan Haidt2 on püüdnud väita, et vastanduvate maailmapiltide aluseks on vastastikku ühildamatu eetika. Josti mudel seevastu võimaldab üsna kindlalt näidata, et konservatism ja liberalism on psühholoogiliselt motiveeritud ning keskseks faktoriks on sealjuures hirmutaju. 2000. aastate alguses olid paljud Josti uuringu suhtes kahtleval seisukohal, ent tänaseks on tema algatusest välja kasvanud oluline uurimissuund kaasaegses psühholoogias.

Konservatiivid ja liberaalid mitte üksnes ei koge maailma teisiti, vaid ongi isiksuseomaduste poolest erinevad ja nende ebateadlikud reaktsioonid maailmale lahknevad. Josti aimduse kohaselt ei ole need pealiskaudsed, vaid sügavad psühholoogilised erinevused ning „maailma jagunemine vasak- ja parempoolseteks tuleneb inimloomusest“.3 Psühhiaater Gail Saltz on mitmetele uuringutele4 viidates koguni väitnud, et erinevused liberaalide ja konservatiivide vahel tulenevad erinevast ajustruktuurist. Liberaalidel on uuringute kohaselt suurem vöökääru eesmine osa, mis vastutab uue informatsiooni vastuvõtmise ja töötlemise eest ning mõjutab otsustamisprotsessi, samas kui konservatiividel on suurem parempoolne mandeltuum. See on piirkond, mis töötleb rohkem emotsionaalset informatsiooni, nt spetsiifiliselt hirmuga seonduvat. Saltzi hinnangul ei ole see lõpuni mustvalge, kuid ligi 72 protsendil juhtudest on pelgalt sel põhjal maailmavaate kohta tehtud järeldused läinud täppi, mida võib pidada kõrgeks protsendiks.5

 

Konservatiivi ja liberaali psühholoogia

2017. aasta algul avaldas Jost koos kaastöötajatega põhjaliku metauurimuse,6 mis analüüsis neljateistkümnes riigis läbi viidud 181 varasemat uuringut. Neis osales kokku umbes 134 000 inimest, kellest üks osa pidas ennast konservatiivideks ja teine liberaalideks. Leiti, et konservatiive iseloomustab sallimatus ambivalentsuse suhtes, vajadus korra ja struktuuri järele, dogmatism, vajadus kognitiivse lõpetatuse järele ning kognitiivne/pertseptuaalne jäikus. Liberaalidele seevastu oli tunnuslik integreeriv komplekssus, toimetulek ebakindlusega, reflekteerimise ja avara tunnetuse vajadus. Konservatiivid kalduvad hindama dogmatismi, asjade kindlakujulist lõpetatust ja struktureeritust ega talu ambivalentsust suhtumistes ja eluhoiakutes. Konservatiividele on omane püsimatuse, ettearvamatuse ning maailmataju voolavuse tajumine ebameeldivana. Nad kogevad maailma ohtliku ja ähvardava paigana, mistõttu nad ei talu asjade ja nähtuste mitmetimõistetavust ning keerukust. Samas tajuvad liberaalid maailma pigem turvalise ja ühistegevust võimaldavana ning haaravad asju ja nähtusi kompleksselt koos nende erinevate tahkudega.

Paljud psühholoogid on tegelenud liberaalide ja konservatiivide enesetajuga, keskendudes mingile kitsamale aspektile. Selgub näiteks, et konservatiivid jagavad oma kaastunnet väiksema grupi inimestega kui liberaalid. Neil on tugevad tunded oma pereliikmete suhtes, kuid need tunded ei laiene inimestele teistelt maadelt, liberaalidel jälle jagub kaastunnet inimestele nende päritolust sõltumata, samuti ilmutavad nad empaatiat loomade ning isegi eluta asjade suhtes jne. Ühe 2014. aasta uurimuse kohaselt kirjeldasid liberaalid end kaastundlike, usaldavate, lootusrikaste ja optimistlikena, samas kui konservatiivid eelistasid end iseloomustada kui ausaid, religioosseid, kohusetundlikke ja patriootlikke. Teine uurimus tõdeb, et liberaalide jaoks olulisemad moraalsed kategooriad on kaastunne ja õiglus, samas kui konservatiivid hindavad rohkem lojaalsust, traditsioone, autoriteeti ning puhtust.7

Superman ja surelikkus

Josti arvates on niisiis üks keskne konservatiive ja liberaale eristav psühholoogiline tegur erinev vastuvõtlikkus hirmule ja ohtudele. Ühes mulluses uurimuses8 olid vaatluse all kuueteistkümnest riigist pärit 370 000 inimese hoiakud ning huvituti, kuidas mõjutab hirmu- ja ohutaju inimeste poliitilisi valikuid. Suures plaanis leidis kinnitust, et konservatiivsete ideede populaarsus suureneb, kui kasvab psühholoogiline vajadus vähendada ebakindlust ja ohutunnet. Konservatiivse poliitika, parteide ja juhtide populaarsus suureneb terrori vms seotud ohutaju kasvades ning väheneb, kui hirmud taanduvad. Seejuures pole oluline, kas hirmud ja ohud on ka reaalsed, loeb see, et neid tajutakse sellisena. Liberaalsed ideed muutuvad atraktiivsemaks, kui ebakindlus ja ohuhirm väheneb. Stabiilsus ja hierarhia pakuvad kindlustunnet, samas kui avatusega muutustele ja võrdsuse toetamisega seostatakse korratust ning ettearvamatusi.

Paul R. Neil on Josti mudelit kasutades uurinud, kuidas muutuvad liberaalide poliitilised hoiakud, kui neis on esile kutsutud ohutunne ning leidis, et inimeste poliitiline meelsus on märksa kergemini mõjutatav kui seni arvatud.9 Ühes Neili uurimuses osalesid ennast juba konservatiivi või liberaalina defineerinud tudengid kahes erinevas segagrupis. Esimeses kontrollgrupis uuriti osalejate mõtteid ja tundeid seoses televiisori vaatamisega. Ohugrupis osalejatele loodi olukord, kus nad pandi mõtlema inimese surelikkuse ja surma peale (Mortality Salience Threat) ning uuriti seejärel nende mõtteid ja tundeid. Mõlema grupi liikmed lugesid seejärel läbi kümme erinevat arvamust abordi ja surmanuhtluse kohta ning pidid valima seisukoha, mis nende omaga kõige paremini kattus. Selgus, et ohugrupi liberaalsete tudengite hoiakud sarnanesid surma peale mõeldes üsna suures ulatuses konservatiivide omadega, samas kui kontrolligrupi maailmatajus muutusi ei täheldatud.

John Bargh tegi jälle vastupidise katse10, kus ühel grupil, kuhu kuulus nii konservatiive kui liberaale, lasti kujutleda ennast superman’ina, kellelt kuulid tagasi põrkuvad, keda tuli ei põleta ning keda kaljuservalt alla kukkumine ei tapa. Kontrollgrupil lasti aga kujutada ette, et nad oskavad lennata. Seejärel uuriti mõlema grupi esindajate poliitilisi veendumusi ja positsioone, sealhulgas seda, mis mõtteid tekitavad vastajais võimalikud ühiskondlikud muutused ning kuidas nad suhtuvad sellesse, et mõnel inimesel on elus toimetulemiseks paremad võimalused kui teistel. Selgus, et füüsiline turvatunne muudab ka konservatiivide vaated liberaalsemaks. Superman’ide grupi konservatiivid väljendasid sotsiaalsetes küsimustes (majanduslikes küll mitte)11 selgelt liberaalseid väärtusi, liberaalsete tudengite maailmapilt aga ei muutunud.

Konservatiivsete poliitikute poolne ühiskonnas hirmu ja ärevuse külvamine on seega selgelt poliitiliselt motiveeritud. Kui õnnestub õhutada põgenike ja immigrantidega seonduvaid hirme ja ärevust, nende populaarsus kasvab. Kui aga ohte silmapiiril pole, kahaneb ka konservatiivide poliitilise agenda populaarsus.

Jälkuse ja puhtuse dialektika

Võibolla kõige üllatavamaid ja huvitavamaid tulemusi andis uurimine, kuidas suhtuvad erineva maailmavaatega inimesed jälkusse ja puhtusse. Selgub, et konservatiivid taluvad oluliselt vähem rõvedaid vaatepilte: verd, väljaheiteid või okset. Nende pilk pöördub sellisel juhul kiiremini kõrvale kui liberaalidel. Lihtsalt kurbade või neutraalsete piltide puhul aga sellist korrelatsiooni ei täheldatud.12 Jälestustunne võis evolutsiooni käigus ju olla vajalik, et võõrad ja potentsiaalselt ohtlikud sekretsioonid eemal hoida, kuid kaasaegses ühiskonnas võib teatud vastumeelsus „ebapuhaste“ patogeenide suhtes mõjutada seda, kuidas inimesed tajuvad teisi, kes ei ole sellised nagu nemad, sealhulgas sotsiaalseid „võõrgruppe“ nagu immigrandid ja välismaalased.13 Siinkohal ilmneb ka teadusliku psühholoogia „võimete piir“, kuna selle fenomeni lähemaks uurimiseks on kindlasti vaja kaasata erinevaid distsipliine. Kasu tõuseks kindlasti nii psühhoanalüüsi, ajaloo kui ka kultuuriantropoloogia vallast pärinevatest teadmistest, mis suudaks seda fenomeni käsitleda, näiteks kasvõi Dominic Laporte’i „Sita ajalugu“14 või Julia Kristeva „Essee abjektsioonist. Jälestuse jõud“.15 Toon siinkohal mõned näited kultuuriajaloost, mis seda puhtuse/räpasuse opositsiooni hästi illustreerivad.

Natside (rassi)puhtuseideoloogia inkrimineeris juutidele räpasuse ning seda seost on erinevate alatute aktsioonidega püütud veelgi mütologiseerida. Natside propagandafilmis „Igavene juut“ näiteks on stseen, kus kõrvutatakse kaadreid juudi getost kaadritega rottidest, et demonstreerida analoogiat rottide rändamise ja Ida-Euroopa juutide migratsiooni vahel. Üks kaader näitab rotikarja kanalisatsioonist välja tormamas, mida kõrvutatakse juutide massiga Lodzi geto kitsastel tänavatel, luues nii selge seose räpaste ja haigusi kandvate elukate ning juutide kui räpase rahva vahel. Siinkohal on ütlematagi selge, et on väga raske näha Jonathan Haidti kombel siin mingit konservatiivsele maailmavaatele omast eetilist alust.

1970. aastate punkarid muutsid neile kodanliku ühiskonna poolt etteheidetud räpasuse hoopiski oma identiteedi osaks hakates rotte väljakutsuva ja allumatu käitumise manifestatsioonina riietuse aksessuaarina kaasas kandma. Sarnane tagamaa oli ka näiteks kuuekümnendatel Viini aktsionistide jälkusega seotud ning seksuaalsetel perversioonidel põhinevatel performance’itel. Gerald Raunigi sõnul ei olnud nende eesmärk mitte ainult šokeerida konservatiive, vaid osutada ka vasakpoolsete nõrkustele nagu huumori ja naudingu puudumine, sulgumine, strukturaliseerumine, reterritorialiseerumine jne.16

On tähelepanuväärne, et Raunig kasutab siinkohal justnimelt konservatiivse psühholoogia korrelaate. Need ohtralt kehavedelikke ja lärtsuvaid toiduaineid pritsinud aktsioonid ei sisalda sulgumist totaalsusesse. Raunigi järgi on neis peidus isegi rohkem kui riigi totaalsuse purustamise kava; need pole mitte üksnes suunatud riigiaparaadi, vaid samavõrd ka kodanliku ühiskonna, vasakpoolse vastupanu (mida tajuti Austria kontekstis ebatäieliku ja seksuaalsust väljasulgevana) ja lõpuks ka iseenda vastu (enesevigastamine jms).17 Need näited kinnitavad ajaloost tuntud teadmist, et kui 1930. aastad on Euroopas selgelt radikaalselt, võib isegi öelda, et kriminaalselt ja jäledalt konservatiivsed, siis 60-70ndad jälle radikaalselt ja puhtalt liberaalsed. Seega saab seda jäleduse-puhtuse dialektikat kasutades analüüsida ka ühiskondlikke ning ajaloolisi protsesse.

Lõpetuseks

Need uuringud tõestavad, et maailmavaate psühholoogia on olemas ning teatud tingimustel, näiteks hirmutunnet vähendades või suurendades, võib muuta inimesi liberaalsemaks või konservatiivsemaks. Hoolimata suhteliselt ohtratest uurimustest ning kahtlemata nende vajalikkuses, tuleb tunnistada, et neis sisaldub tegelikult vähe päris uut informatsiooni. Samas leiavad mõningad aimdused nende läbi siiski kinnitust. Kui viia psühholoogiliste uuringute tulemused interdistsiplinaarsesse ühendusse teistes valdkondades tehtavaga, laiendaks see aga oluliselt eksperimentaalpsühholoogia perspektiive ja võimaldaks teatud fenomene ning nähtusi oluliselt paremini mõista.

1 Jost, J. T., Kruglanski, A. W., Glaser, J., Sulloway, F. J., Political Conservatism as Motivated Social Cognition. – Psychological Bulletin Vol 129 Nr 3 /2003, lk 339-375.

2 Laber-Warren, E., Unconscious Reactions Separate Liberals and Conservatives. – https://www.scientificamerican.com/article/calling-truce-political-wars/ (vaadatud 16.04.2018).

3 Laber-Warren, E., samas.

4 Nt Kanai, R., Feilden, T., Firth, C., Rees, G., Political Orientations Are Correlated with Brain Structure in Young Adults. – Current Biology 21(8)/ 2011, lk 577-680. Schreiber D., Fonzo G., Simmons A.N., Dawes C.T., Flagan T., Fowler J.H. et al., Red Brain, Blue Brain: Evaluative Processes Differ in Democrats and Republicans. – PLoS ONE 8(2)/ 2013 https://doi.org/10.1371/journal.pone.0052970 (vaadatud 16.04.2018).

5 Rosenmann, A., New Studies Show Liberals and Conservatives Have Different Brain Structures. – https://www.alternet.org/election-2016/new-studies-show-liberals-and-conservatives-have-different-brain-structures (vaadatud 16.04. 2018).

6 Jost, J. T., Sterling, J., Stern, C., Getting Closure on Conservatism, or The Politics of Epistemic and Existential Motivation. – The Motivation-Cognition Interface. From the Lab to the Real World: A Festschrift in Honor of Arie W. Kruglanski (toim. Catalina E. Kopetz, Ayelet Fishbach), New York: Routledge, 2017, lk 56-87.

7 Kõikidele neile ja teistelegi uurimustele viidatakse siin Brueck, H., Scientists Discovered The Key Psychological Differences That Can Make You Liberal Or Conservative. – http://www.businessinsider.com/psychological-differences-between-conservatives-and-liberals-2018-2 (vaadatud 16.04.2018).

8 Jost, J. T., Stern, C., Rule, N. O., & Sterling, J. 2017, The Politics of Fear: Is There An Ideological Asymmetry In Existential Motivation? – Social Cognition, 35(4), lk 324-353.

9 Nail, P. R., McGregor,I, Drinkwater, A. E., Steele, G. M., Thompson, Anthony W., Threat Causes Liberals To Think Like Conservatives. – Journal of Experimental Social Psychology, Vol 45(4), Jul 2009, lk 901-907.

10 Napier, J. L.; Huang, J. Vonasch, A. J., Bargh, J. A., Superheroes for Change: Physical Saftey Promotes Socially (But Not Economically) Progressive Attitudes Among Conservatives. – EJSP Vol. 48/2, 2018, lk 187-195.

11 Siinkohal avaldus ka põhiliselt ameerika uurijate läbi viidud uuringute nõrk koht: konservatismi-liberalismi telje samastamine parem-vasakteljega, mis tuleneb ameerika poliitilise süsteemi bipolaarsusest, kus demokraate seostatakse automaatselt vasakpoolsusega ning konservatiive parempoolsusega, mis on aga isegi USA kontekstis ilmselge liialdus, sest demokraatide hulka kuulub nii majanduslikus mõttes parempoolseid kui vasakpoolseid, samuti kuulub konservatiivide hulka sotsiaalseid konservatiive, kes aga on majanduslikus mõttes neoliberaalid. Seega vajaksid nende mudelid kindlasti täiustamist, kuid kui see asjaolu kõrvale jätta ning rääkida sotsiaalse liberalismi ja sotsiaalse konservatismi teljest, siis on need mudelid kasutuskõlblikud ikkagi.

12 Oosterhoff, B., Shook, N.J., Ford, C., Is That Disgust I See? Political Ideology And Biased Visual Attention. – Behavioural Brain Research Vol. 336/2018, lk 227-235.

13 Makhanova, A., Miller, S. L., Maner, J. K., Germs And The Out-Group: Chronic And Situational Disease Concerns Affect Intergroup Categorization. –  Evolutionary Behavioral Sciences, 9(1)/ 2015, lk 8-19.

14 Laporte, D., History of Shit (Tõlk Nadia Benabid & Rodolophe el-Khoury), Cambridge: MIT Press, 1993.

15 Kristeva, J., Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist (Tõlk Heete Sahkhai), Tallinn: Tänapäev, 2006.

16 Raunig, G., Art and Revolution. Transversal Activism in the Long Twentieth Century (Tõlk Aileen Derieg). – Cambridge: MIT Press, 2007, lk 196.

17 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming