Poliitturundus rahva tahtega arvestamise asemel

Valle-Sten Maiste

Mari-Liis Jakobson: „Ehkki populismi tase näikse uuringu „Populism Baltikumis” valguses olevat madal, ei saa  väita, et Eesti demokraatia on heas seisus. Demokraatia olukord võiks olla mõne järgmise uuringu teema” Poliittehnoloogilist manipulatsiooni on meie demokraatias aastaid tõusvas joones kasutatud. Nüüd on lisandunud valitsusliikmete valetamine rahvale ja uurimisorganitele. Ja siis ilmuvad sinu ja  kolleegide poolt esmaspäeval esitletud uuringu „Populism Balti riikides“ tulemusel meedias pealkirjad, et populism on Eestis madalseisus ning et meie demokraatia on võrdlemisi hea. Veel lisasid uuringule Postimehe loos, et populismi esindavad hoopis need, kes hartaga toimuvat on kritiseerinud. Kardetavasti ei suuda mitte kõik lugejad haarata populismiepiteedi ambivalentset loomust. Oled ise poliitilise kommunikatsiooni uurija. Kas niisuguse sõnumiga väljatulek keset pirakat jama meie poliitikas sulle muret ei tee? Mari-Liis Jakobson: Luba, et likvideerin kõigepealt mõned väärad aluseeldused. Esiteks, iga poliittehnoloogia pole veel populism. Teiseks, Eesti demokraatia pole minu meelest kindlasti nii õilsalt heas seisus. Kolmandaks, harta on minu meelest kiiduväärt algatus. Neljandaks, poliitiline kommunikatsioon on küll üks minu huvivaldkondadest, kuid Eesti ajakirjandus pole minu kontrolli all. Uut teadmist ei vii inimesteni kui välgunoolega ühe online-uudisega, millest enamik loeb üksnes pealkirja, kus tõesti väidetud, et Eesti populismitase on madalam kui teistes Balti riikides. Nomen est omen. Olin juba uuringuga alustades veendunud, et kindlasti tekib avalikkuses palju mitmeti mõistmist ja valesti arusaamist. Usun, et pikas perspektiivis, tutvustades uuringut intervjuudes ja lähitulevikus loodetavasti ka populaarteaduslikes artiklites, jõuab meie sõnum ka selle auditooriumini, kes uuringuaruannet ennast kätte ei võta.

Uuringus ei seadnud me eesmärgiks n-ö populistide paljastamist või kellegi ette populistiks sildistamist, et hakata siis täpsemalt analüüsima, miks ja kuidas nood populistid on. Üksikjuhtumite käsitlemine on iseenesest küllalt levinud strateegia. Oleksime võinud vabalt võtta ka pelgalt ühe erakonna või ühe juhtumi ning hakata analüüsima, mida kõike selles populismiks võiks lugeda. Nagu on öelnud Ernesto Laclau: sageli tembeldame populismiks kõik, mis meile poliitiliselt antipaatne on. Meil oli teine eesmärk: tahtsime teada, milline on populismi sisu Baltikumis. Selles osas pani suuna paika juba ka rahastaja Avatud Eesti Fondi soov saada võrdlev uuring. Ja ma arvan, et see on positiivne selles plaanis, et meil on nüüd vähemalt üks akadeemiline võrdlev uuring. Omamoodi sõnnik kitsama fookusega uuringutele, mida vähemalt tudengid oma lõputööna teha saavad, kui teadlased uusi uuringuid ette ei võta või akadeemilistele uuringutele rahastust ei leia. 

Et teha sellises mastaabis võrdlevat uuringut (iseenesest on see küllaltki haruldane ja usun, et teadusavalikkusele intrigeeriv), tuli välja töötada suhteliselt universaalne analüütiline raam, alus, millistele küsimustele vastuseid otsida. Seda raamistikku on üsna keeruline suruda kokku ühte lausesse ja seletada ammendavalt kärsitu kuulaja 15sekundise tähelepanuvälba jooksul. Kordan siinkohal selle tuumikmõtet: populism on poliitikastrateegia, mille keskmes on apelleerimine rahva (populus) tahtele ning vastanduse loomine võimukandjate ja rahva või võimukandjate ideede ja rahva tahte vahel. Ja seda ilma igasuguse halvustamiseta, nentides nii populismi ohte kui võimalusi. Lisaks ei maksa ka unustada: populism on vaid üks paljudest poliittehnoloogiatest. 

Seda, et Eesti demokraatia on heas seisus ning olukorra üle järelemõtlemiseks põhjust pole, pole ma oma mäletamist mööda kuskil öelnud. Praeguse seisu hindamiseks tuleb arvestada veel lugematu hulga faktoritega. Populismi perspektiivis olen uuringu aruandes  ja ka esitluses välja toonud populismi ahtruse kui meie demokraatia puuduse, Eestis kipub rahva tahtega arvestamise asemel maad võtma hoopis poliitturundus ja rahva segmenteerimine sihtrühmadeks, kelle huvid on üksteisega teatud määral isegi konfliktis (väga ebapopulistlik poliittehnoloogia).

Meie peaminister on juba nii hädas, et loetleb lausa valitsuse pressikonverentsil oma poliitika sõprade seas üles nonkonformisti par excellence Andres Maimiku. Täiesti fantastiline jesuiitluse, silmamoonduse ja abituse süntees. Kindlasti tahab valitsus nüüd pärast seda uuringut oma sõprade hulka lugeda ka sinu. Peaks ehk rõhutama, et hinnang populismi madalseisu kohta Eestis ei kehti mitte ainult valitseva poliitika osas, vaid uuringu üldistustes välja toodud hea ja halb käib kõigi 2011. aasta valimistel osalenud poliitiliste jõudude, isegi Savisaare kohta, kelle arvamine normaalse demokraatia sfääri on paljude meelest, mina kaasa arvatud, ammu kurioosne?

Minu eesmärk ei ole Ansipi vastu võidelda ega teda demoniseerida (ma ei ole populist), vaid anda võimalikult ratsionaalne arutlusalus olukordadeks, kus me räägime populismist. Poliitikateadlasi on muidugi teadupärast mitut sorti: mõned teevad kabinetivaikuses oma uurimistööd, mõned juhivad revolutsioone. Loodetavasti ei tee mina kumbagi, vaid üritan aidata mõista osapoolte kaalutlusi. Võib-olla on see minu kui noore uurija idealism ja läheb ajapikku üle, nii et muutun „salongikõlbulikuks” kas üksnes vasakintellektuaalide või siis pragmaatikutest poliitikute seas.

Ansip ja Reformierakond pole kindlasti populistid, pigem on nad oma sõnavõttudes demonstreerinud, mida nad rahvast ja rahva tahtest arvavad. See aga ei tähenda, et nende tegevus oleks ilmtingimata kiiduväärne.

Kompate uuringus justkui, kas siiliteadus ehk midagi ka kalade kohta ei ütle, jõudes tulemuseni, et pole meil märkimisväärset eliidi, vähemuste, migrantide või võõrriigiviha jt nähtusi, mida populismi uurimise standard ette näeb. Kas uuring ei räägi Eesti ühiskonna vahetute probleemide asemel pigem hoopis rahvusvahelistest asjaomastest uurimisstandarditest?

Kui sa ütled, et Eestis on ainult kalad ja siile polegi, siis olgu nii. Aga millele tuginedes sa nõnda väidad? Jah, meie uurimisraam oli suhteliselt universaalne, selle alusel võiks populismi uurida peaaegu kõigis maailma paigus. Seda pean ma uuringu üheks tugevuseks. Seda enam, et selliseid uuringuid ei tehta Eestis paraku just ülearu palju.

Loomulikult ei võistle see spetsiifiline valdkondlik uurimus näiteks hiljuti kolleegide esitletud ülevaatekogumikuga „Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011”. Kes tahab saada aimu Eesti demokraatia üldolukorrast, lugegu pigem seda. Või siis Eesti inimarengu aruandeid. Nendega võrreldes on „Populism Baltikumis” pigem kui piisake meres. Selleks, et anda üldisemaid hinnanguid, on ju vaja ka alusandmestikku. Ainult kõhutundest ja lehtede lugemisest selleks ei piisa.

Näib üsna lihtne poliitikas ilma uuringus toodud populismiindikaatoreid ärritamata ja nende alla mahtumata ajada poliitikat, mis on arutlevast ratsionaalsest demokraatiast kaugel. Mul on ka hea meel, et meie poliitikas ei kohta massiivset vastandumist mõnele teisele riigile või ka otseselt rahvus- või vähemusgrupile; Martin Helme vist tahtis küll anaalseksi kriminaliseerida, nõukaaegne homoseksuaalsuse kriminaliseeritus nii detailne polnudki. Kuid nende äärmusnähtuste asemel Savisaarega vastandamine ei anna tunnistust sellest, et me arutleva demokraatia ideaalile lähemal oleksime?

Arutlev demokraatia võiks olla mõne järgmise uuringu teema. Tõepoolest, ainult populismi vältimisest arutleva demokraatia ülesehitamiseks ei piisa, aga kui pöörata see põhjuslikkuse seos ümber, siis populismi kui ohu vältimiseks oleks arutlev demokraatia küllalt hea tõrjevahend.

Nurkapidi peatusime arutleva demokraatia teemal küll ka antud uuringu kontekstis, kus analüüsisime interaktsiooni sotsiaalmeedias populismi seisukohast. Selleks, et saaks õilmitseda populismi radikaalsemad vormid, on vaja, et populistide seisukohast saaks vähemalt suurema hulga inimeste jaoks hegemooniline seisukoht. Ja huvitav oli vaadata näiteks Eesti ühismeediat selle nurga alt: isegi kui mõne liikumise eesmärgid olid üsna selgelt populistlikud, tekkis peaaegu iga teema all kriitilis-ratsionaalne arutelu. Kaasakiitjate kõrval oli alati ka neid, kes jäid skeptiliseks. Ja see on üsna efektiivne populismipidur.

Muidugi, populismi vältimine võib meid ka viia eemale arutlevast demokraatiast. Näiteks paistis Reformierakond vältivat suhestumist teiste poliitiliste jõududega (kui Savisaare demoniseerimine välja arvata): nad õieti ei kommenteeritud teiste jõudude lubadusi või programme, rääkides ülimalt positiivses toonis üksnes sellest, mida nemad juba teinud on. Aga kui pole dialoogi, pole ju ka arutlevat demokraatiat.

Uuringus on suurepäraselt välja toodud meie poliitika populismimomendid Savisaare demoniseerimisest kuni tasuta hariduse jt fetišistlike loosungiteni. Uuringut kommunikeerides on kippunud fookus siiski meie võidule matšis lätlaste ja leedulastega, selle asemel et kriitiliselt endasse vaadata.

Mida pidada uuringu kommunikatsiooniks? Seda, mida ajakirjanik endale kõrva taha pani? Andres Kasekamp ütles uuringu esitlusel kerge muigega, et see uuring on purustanud mitmeid müüte, välja arvatud see, et Eestis on asjalood paremini kui Lätis ja Leedus. Ja eks ta populismi valguses nii oli ka. Ehkki nii Eestis kui ka tegelikult Lätis kippus nende valimiste kontekstis kummitama veidi teistsugune probleem: tugev elitism ja suhteliselt nõrk populismi tase.

Juhid tähelepanu huvitavale asjale, et erakondade programmides on populismi vähe, Reformierakonnal pole seda seal üldse. Ometi, kuivõrd saab selle pealt midagi mõõta? Hääled saadakse Savisaare demoniseerimisega (mis Reformierakonna tänase palge puhul ei tundu mitte ainult populistlik, vaid ka täiesti absurdne ju), Keskerakond saab hääled loosungiga „No pasarán!” jne. Kas on ikka olemas piisavalt hea mõõteskaala, mille alusel hinnata, kas populismi on palju või vähe?

Hoolimata sellest, kui paljud seda reaalselt loevad, on valimisprogramm ikkagi erakonna visiitkaart. Pealegi on see kõigil erakondadel vähemalt mingis mahus olemas ning seega küllalt hea võrdlusalus. Tõsi, praktikas ei pruugi valimisprogramm esindada kõigi erakonna liikmete seisukohti ning suur osa tegelikust poliitväitlusest leiab aset hoopis meedias, kus seisukohti formuleeritakse rohkem käigupealt ning need on seetõttu vahetumad. Seepärast ei piirdunudki me ainult programmide analüüsiga, vaid töötasime läbi ka põhivoolu meediaväljaandeid valimiseelsel perioodil. Seega, ma lõpetan su lause: valimisprogrammides oli populismi vähe, meediaesinemistes rohkem, ehkki see kõikus poliitikute variatsioonis. Erakondade võrdluses oleme arvestanud mõlemat. 

Nii mõnedki uuringus toodud praktilise populismi näited, nt väite „meie maksusüsteem teenib rikkamaid” viimine populismi alla, tekitavad küsimusi. See, et ettevõtte tulumaksu osas kehtib meil üks üleilmne soodusvärdvorm ja väiksema sissetulekuga inimesi kõigepealt puudutav käibemaks on suur, on ju ratsionaalne hinnang. Samas pole populismi all ära toodud Reformierakonna lakkamatuid kollitamisfetišeid „Kas tahate Kreekat?” ja „Kas tahate astmelist maksu”?

Ma ei ole lõpuni nõus su väitega, mis puudutab – tsiteerin – „kollitamisfetišeid”. Antagonism ja hirmutamine, isegi demoniseerimine oli üks identiteedipoliitiline dimensioon, mille analüüsile sai pühendatud küllalt palju ruumi.

Jah, populismi kui rakenduspoliitika (policy) valdkonna analüüsimise viisi üle pidasime kolleegidega maha üsna tuliseid vaidlusi. Lõpuks lähtusime populismi taseme määratlemisel ennekõike poliitikavaldkondadest, mida peetakse klassikaliselt populistlikuks, planeeritavate muudatuste ulatusest ning sellestki, kuivõrd on poliitikaettepanekud põhistatud ratsionaalsele argumentatsioonile.

Poliitikavaldkondade määratlemisel võtsime osalt aluseks olemasoleva kirjanduse. Näiteks Margaret Canovani järgi on populistide üks suuri soove muuta poliitika institutsionaal­set korraldust, Paul Taggarti järgi soovivad populistid pakkuda mitmesugust n-ö odavalt populaarset hüvepoliitikat, omalt poolt arvasime populistliku poliitika hulka ka kõik selle, mille eesmärgiks oli edendada populistide identiteedipoliitikat ehk tugevdada selle enamuse positsioone, keda käsitletakse kui „rahvast”, konsolideerida antagonisme ning tuua tagasi kaotatud kuldajastu, mida populistid sageli ihalevad.

Muudatuste ulatuse määramisel lähtusime sellest, kas pakutav poliitikaettepanek tooks kaasa revolutsiooniliselt uue olukorra, muudaks situatsiooni vaid detailides või jääks kuhugi sinna vahepeale, lubaks struktuuri­reforme. Enesestmõista on populistide eesmärk muuta status quo’d ning pakkuda välja üsna radikaalseid muudatusi.

Poliitikaettepanekute põhjalikkuse määratlemisel vaatlesime, kuivõrd oli olemas otsene seos taotletavate eesmärkide ning pakutavate lahenduste vahel. Sir Bernard Crick on iseloomustanud kõiksugust populistlikku poliitikat ka kui n-ö maagilisi lahendusi: kõlavad hästi, aga võimalus nende rakendamisel soovitud muudatusi saavutada on tagasihoidlik. Kui ikka erakond seab eesmärgiks, et Lätist saab Põhjamaine arenenud heaoluriik, ja pakub selle saavutamise meetmena välja presidentaalse süsteemi kehtestamise, siis on tegemist maagilise lahendusega, mille sisseviimine ei pruugi anda soovitud poliitikatulemeid. Rahvale võib see muidugi mingite poliitkultuuriliste allusioonide tõttu imponeerida.

Kas ma saan õigesti aru, et esmaspäevases Postimehe artiklis ei taha sa öelda, et „Harta 12” sisaldab kahjuks veidi populismimaigulisi elemente, vaid pigem, et sellist populismi me Laclau’ ja Mouffe’i õpetuse kohaselt veidi just vajame, ja tore, et professorid selle koha täitsid? Ka uuringus on Laclau mõtteid, mis näitavad kui mitte populismi toredust, siis vähemasti vajalikkust. Kui ollakse jõudnud seisu, kus valitsejad ja valitsevad institutsioonid ei ole võimelised enam kuulda võtma ühiskonna või selle mõne osa teatud nõudmisi ja vajadusi, siis on populistlik koondumine asjakohane ja demokraatiale olemuslik?

Harta sisaldab populismielementi, jah, mitte kahjuks, vaid õnneks, arvestades uuringus ilmsiks tulnud n-ö populismidefitsiiti. Jah, ma leian, et teatud annus populismi tuleb poliitika tervisele kasuks. Ja kui poliitikud selle ära unustavad, siis on demokraatlikus ühiskonnas iseenesestmõistetav, et keegi peab selle uuesti meelde tuletama. Muidugi, eks sellega kaasnevad ka teatud ohud. Isegi enne seda uuringut kippus teatud hulk poliitikuid elitaarselt esinema stiilis, et harta ja meeleavaldused on pööbli või mingi marginaalse seltskonna mäss. See omakorda tugevdab rahulolematust ning otsaga ka tõenäosust, et mõni populistlik poliitik hakkab seda rahulolematust enese poliitiliseks toetuseks mobiliseerima. Ning tema tegevust tuleks siis kriitiliselt näiteks meie välja pakutud populismi kriteeriumidele toetudes analüüsida.

Tõsi, nii harta kui Rein Raua seisukohtade puhul on uuringus ühe populismi indikaatorina ära toodud soov poliitilist süsteemi teatud mõttes muuta, mille vastu mõned poliitikud kibedalt on kõnet pidanud. Kuigi hartale allakirjutanute seas on Laclau’, Hardti, Negri seisukohtade huvilisi, populariseerijaid ja veidi seda meelsust, ei usu ma, et professorid mingile populistlikule valitseva hegemoonia kukutamisüritusele pühenduvad. Soovitakse ikka pigem pikka avalikku aruteluprotsessi, mille tulemina vähendada kartellistumise ja poliittehnoloogiate mõju demokraatia elujõu nimel.

Ka mulle tundub, et harta eesmärk polnud teha mitte populistlikku revolutsiooni, vaid saada paremini kaasatud aruteluprotsessidesse. Vastasel juhul poleks harta autorid ju sinna presidendi juurde jääkeldrisse läinud. Veel enam, Laclau’, Hardti ja Negri seisukohtadest lähtuvalt „müüsid” jääkeldrisse läinud ennast lihtsalt maha, said tasalülitatud, nende seisukohtadest lähtuvalt olekski pidanud jääma tänavatele protestima. Seega ei saa ka neid lugeda mitte revolutsioonilisteks radikaalideks, vaid pigem demokraatliku populismi esindajateks, kes toovad rahva, avalikkuse dimensiooni tagasi raamatupidamiseks kujuneda kippuvasse poliitikasse.

Möönad, et demokraatia toimimiseks tulebki vahel leida populistlikult fetišistlikke peibutisi, millele massid taha saada, et poliitika inimeste soovidele taas läheneks ja nendega tasakaalu püüdleks. Sa kaitsed veidi populismi kõigi tema pahedega. Kas rahvale meeldiv poliitika ei saa olla aga ka ratsionaalne ja arutlevas vaimus toimida? Habermaslik ratsionalism võiks minu arvates rahumeeli olla poliitika põhiline tööriist. Kas see ei saagi toimida rahva huvides ja rahvale meeldida?

Ma ei kaitse populismi pahesid, vaid populismi hüvesid, võimalusi, mida see sügavama demokraatia tekkeks pakkuda võib. Ma kaitsen populismi demoniseerimise eest. „Fetišismi” sõna, mis küsimustes kordub, pole aruandes samuti sees, Ma ei taha, et rahva tahtest lähtumine oleks üksnes halvamaiguline sõnakõlks. Ma tahan, et ka populismi üle suudetaks arutleda kriitilis-ratsionaalselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming