Polkast rokini

Eero Epner

Keerukatest asjadest kõnelemisel on ilmselt kindlaim viis alustada banaalsustest. Nii ka seekord. Raadio ?Ööülikool?, mis on igalaupäevaseid loenguid tänaseks juba neli aastat korraldanud, on ühelt poolt muidugi tähelepanuväärne oma iseväärtuste poolest: tunnustatud ja tunnustamata lektorite ajakirjanduslikult harjumatult pikad teemakäsitlused, esindatud distsipliinide mitmekesisus, vaatenurkade paljusus jne. ?Ööülikooli? järjekordse seminari puhul kerkivad esile aga teatud sotsiokultuurilised rõhuasetused, mis siinkirjutajale näivad kõnekad kogu praeguse kultuurisituatsiooni suhtes. Pean silmas olukorda, kus interdistsiplinaarsus on jäänud suuresti retooriliseks võtteks, mis ei peida enda taga eriti märkimisväärset sisu. Sageli kasutatakse ?valdkondade-vahelist? ka poliitilise käteväänamisena, kirjutades seda juurde kõikvõimalikele projektidele, näitustele, seminaridele jne. Sisulises plaanis näeme aga, kuidas erinevad valdkonnad üksteisest võrdlemisi sõltumatult hulbivad. Paljuski on see tegijate küsimus, kuna ammu on möödas 1960ndate sünkreetiline aeg, kus kirjanikud-muusikud-näitlejad puutusid omavahel vahetult väga tihedalt kokku. Ehk oligi see totalitaarsest reþiimist tingitud ebakohane nähtus, kuid tõdemus ?teatraalid vihkavad kaasaegset kunsti ja kunstnikud ei käi teatris? tundub samavõrd tõsi kuivõrd ehmatav. Teisalt on tekkinud käärid ka retseptsiooni tasandil, kus kriitikud kapselduvad üha enam oma valdkonna piiresse, märkamata üldisi kultuuri arengujooni või suhestumata teiste (lähedaste) distsipliinidega. ?Ööülikooli? Muhu seminar oli seetõttu vastuvoolu ujuv üritus, mis lisaks loengutele suutis ka kuluaaridesse kokku tuua ja omavahel vestlema panna eri valdkondade esindajad. Olen juba kuulnud nende jutuajamiste konkreetsetest tagajärgedest (nt. ühe kõrgkool soov leida uusi lektoreid õppekavade jaoks). See isiklike kontaktide kasvulava ning mitmekesisus torkabki silma oma harjumatuse tõttu, selle tõttu, et ma ei näe palju platvorme, kus kunstnikud saaksid vestelda looduskaitsjatega, ajakirjanikud muhulastega, rokkmuusikud kirjanikega. Mis tõtt-öelda teeb ka kurvaks. Antud seminari puhul jätkati ?Ööülikooli? toimetaja Jaan Tootseni mahamärgitud rada, keskendudes tinglikule raamteemale ?Inimene ja keskkond?. Laialitõmmatav pealkiri tõmmatigi laiali, seda enam, et institutsionaalsel tasandil on Tootsen alati silmatorkava vabadusega liikunud. Lisaks kindla kvaliteedimärgiga tuntud esinejatele (Tõnu Õnnepalu, Fred Jüssi jt.) oli ka neid, kes konverentsi-ettekandjatena pole just sageli üles astunud (Kaido Ole, Marko Mäetamm), või neid, kelle nimi ei öelnud enne Pädastet ilmselt paljudele (Martin Kivisoo). Etteruttavalt olgu öeldud, et seekordselt deus ex machinalt tuli ka üks seminari paremaid ettekandeid. Mõttekrambivabalt koos Kadri Tüüriga Muhumaast ja selle võimalikest tähendustest rääkides ei laskutud õnneks liigsesse mineviku romantiseerimisse ja eestlase äravalituse rõhutamisse, mis pahatihti kummitab neid, kes Eesti kultuuriloost või ka eestlasest kui loodusrahvast kõnelema hakkavad. Raadiospetsiifilise ning särava ettekande pidas Peeter Volkonski (kui palju oleme kuulnud tema loenguid?) erinevatest hääle tekitamise võimalustest. Tema ettekande põhjal joonistusid välja mitmed rajajooned, mis eristavad ?Ööülikooli? kasvõi Sirbile kirjutatavast artiklist. Kui viimasel juhul üritatakse (enamasti) saavutada võimalikult suur kontsentreeritus, arvestatakse tähemärkidega ning öeldakse vaid olulisim, siis ?Ööülikooli? loengutes tehakse palju haake, kõrvalehüppeid, käiakse välja ootamatud seosed, pajatatakse mõni lugu. Need ei ole ainult retoorilised nipid, mis kirjustavad ja illustreerivad loengut, vaid kasvavad tihti sisuliseks struktuurivõtteks, mille kaudu antakse edasi kõhklusi, paralleele, kõrvaltähendusi, võimalikke teiseseid arenguliine jne. Selles kontekstis tundub tähelepanuväärne oma vormi tõttu ka Kaido Ole ja Marko Mäetamme dialoog kunsti õpetamise viisidest ja võimalustest. Säärane dialoogilisus on järjekordne võrdlemisi raadiokeskne printsiip, mida kirjutavas kultuuriajakirjanduses kohtab harva ning mida säärasel ?elusal? kujul oleks seal ka raske saavutada. Ka teised ettekanded olid välja mängitud situatsioonile, kus loengule järgnevad küsimused ja vastused, mis ühelt poolt aitab täpsustada ettekandja mõtet, teisalt aga toob kogu võrdlemisi monoloogilise koega kultuuripilti kaasa väitluse. Ehk oligi dialoog seminari olulisim leid? Ja dialoog mitte inimese ja keskkonna, vaid inimese ja inimese vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming