Pomerants ja Ansip (kooris): „Kui see on lumetorm, siis sellises tormis ma tahaksingi elada”

Tiit Hennoste

Aasta lõpus tehakse ikka kokkuvõtteid. Millised olid selle aasta suured avalikud sündmused,  mis muutsid meie kohaliku maailma käiku? Kes teab. Aga mõned kandidaadid pakun välja. Võib-olla saab tippsündmuseks alanud valimiskampaania, milles Andrus Ansip on kasutanud jätkuvalt oma vana head manipuleerimisvõtet, mis on glittering generalities ja mille põhitaktika on: Eestile on kombeks üks demagoogiavõte korraga. See töötab. Kas palju mitmekesisema demagoogiarepertuaariga Savisaar saab talle vastu? Esialgu paistab, et ei  saa. Lisaks on Ansip võtnud Tallinna all-linna ja Toompea suhetes kasutusele uue ja suhteliselt ebatavalise nipi: ta lihtsalt ignoreerib Savisaart või teatab, et ta temaga mängima ei hakka. On näha, kuidas see lihtne võte, mida võiks nimetada lapse jonnimänguks, on pannud vana kala Savisaare lausa vingerdama.       

Võib-olla saab tipuks allikakaitseseadus, kus näitas oma võimu ja vaimu malevaminister Rein Lang. Selle seaduse vastuvõtmine  jääb ilunäiteks selle kohta, mida tähendab Eesti riigis valitsejate tahe ja mida asjatundjate arvamus. Kui poliitiku hing on haige, siis sõidetakse kõigest teerulliga üle, aeglaselt ja kindlalt. Ja aetakse selle juurde häma sõnavabaduse kaitsmisest. Nüüd huvitab mind ainult see, mis hakkab juhtuma, sest valimised on tulemas ja parteikontorite solgijoajuhtidel voolikud pihus. Suurt kuritegu, mis sunniks ajakirjanduse allikaid avaldama, siit välja ei  pigista. Aga moraalse kahju ennetava hüvitamisega hea nime jms kaitseks on keerukamad lood. Kas lehed hakkavad komprat avaldama koos lekitaja nimega? Kas poliitikud kaebavad mõne ajalehe kohtusse, kuigi teavad hästi, kust see pähe valatud vedelik pärit on? Või muutub eesti valmiskampaania järsku ballisaaliks, kus kummarduste saatel üksteisele komplimente öeldakse? Ja lõpuks, mis juhtub näiteks siis, kui mõni leht hakkab üles kaevama minister Langi  enda minevikku koos piltidega?   

Või jääb aasta sündmuseks ikkagi lumetorm  Monika ja minister Pomerantsi surematu lause: „Vabandan, et ei suutnud tormi ära hoida”. Kindlasti pääseb see võistlema Ansipi kuulutusega kriisist, milles ta tahaks elada, või kellegi Kundla sõnadega üürnikest kui värdjatest. Ja ma olen täitsa kindel, et Pomerants on mõnes järgmises valitsuses jälle minister. Ainult ühte ma ei usu. Härra Pomerantsi väidet selle kohta, et ta suudab teha tormist mingeid järeldusi. Selleks on vaja organit, mille  nimi on aju.   

Nii on näha, et minu jaoks oli aasta keskseks märksõnaks „demagoogia”. Poliitikud manipuleerivad nagu jaksavad. Ja nende PR-meeskonnad on muutunud tugevamaks kui kunagi varem, samas kui netiajakirjandus on hakanud neelama nende konkse üha kergemini. Jumal tänatud, et meil on olemas poliitilised Pomerantsid, kes suudavad oma PR-mees/naiskonna töö ühe lausega õhku lasta. (Muuseas,  kas keegi mäletab veel aasta alguses ilmunud Pomerantsi pilte päästja mundris?) Aga võib-olla on kõik teisiti ja tippsündmuseks saab hoopis ettevalmistus euroks, mille käigus meile on saadetud kümneid pilte eurorahaga. Ilmselt selleks, et me uue raha ikka ära tunneksime. Kahjuks pole mitte keegi saatnud vähemalt mulle mitte midagi selle kohta, kuidas see uus raha inimeste psühholoogiat mõjutab. Eurotsoonis elanud  inimesena võin paari praktikas proovitud asja nimetada. 

Uus raha tekitab kindlasti stressi, kui näeme, kuidas palk on järsku niii pisike. Aga see läheb üle. Hoopis keerukam on sellega, et väikesed rahatähed panevad raiskama, sest hind tundub niiii pisike, eriti seetõttu, et paljude asjade eest tuleb maksta müntidega. Aga mündid on meie mälus seotud ikka pisikese  rahaga (kopikas pole raha…). Ja kolmandaks, hinnavahe muutub petlikuks. Kui praegu maksavad näiteks kaks samasugust asja 80 krooni ja 95 krooni, siis on vahe olemas, aga kui need maksavad 8 eurot ja 9 eurot, siis paistab see vahe palju pisem. See, mida ma soovitan, on lihtne. Inimene mõtleb enamasti rahast tavaliste igapäevaste kaupade ja nende hindade suhetes. Ja siin on meil esialgu vedanud, sest suur osa igapäevaseid toidukaupade hindu liigub ühe euro ümber. Nii ongi kasulik võtta baasrahaks üks euro.       

PS Igatahes soovin kõigile ilusat jõuluaega. Ilusat nääriaega. Ilusat euroaega. Ja ärge lugege nn pedagoogikateadlaste sõnavõtte PISA uuringu kohta, vaid kiitke oma lapsi ja nende õpetajaid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming