Pompidou keskus on vääriline partner

Reet Varblane

Dora Maar. Nimeta, 1934. Pressifoto Eile avati Kumu suures saalis näitus „Tegelikkuse sabotaaž. Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947”. Näitusel on väljas üle 150 foto sürrealismi kõrgajast, kunstiajaloo suurnimesidki nagu Man Ray, Dora Maar, Brassaï, Éli Lotar, Claude Cahun on enam kui paarkümmend.

Kuigi näituse kontseptsioonis ei rõhutata niivõrd modernistliku kunstiajaloo ühe provokatiivsema ajajärgu klassika koju kättejõudmist, vaid sootuks kahte aspekti, mis sürrealismi õitseajal olid meie kultuuris kas päriselt tundmatud või ei peetud neid „kõrge” kunsti vääriliseks, ning  mis viimastel aastakümnetel on ikka ja jälle olnud meie huviorbiidis. Esiteks, huvi äärealade vastu ehk siis soovi minna kaugemale kuulsatest sürrealistidest, olgu need siis prantslased, belglased või tšehhid, ja tabada sürrealistlikku vaimu Pariisi sürrealistidest vähem või rohkem mõjutatud tollaste kunstnike töödes. Ja teiseks, tutvustada läbinisti kunstiliste tööde kõrval pigem kommertslikel eesmärkidel valminud oma aja avangardistlikes ajakirjades ilmunud fotosid, aga ka reklaame, illustratsioone, moefotosid. Seega siis 1920ndate ja 30ndate suurlinlikku vaimsust, millest meie oma kunst, vaatamata sellele, et enamik meie loomevõimelisemaid kunstnikke elas vähemat või pikemat aega Pariisis, jäi täielikult puutumata.

Kui sellele lisada veel väljapaneku ülimalt aktuaalne pealkiri „Tegelikkuse sabotaaž”, siis ilmselt oleks sellest küllalt, et ületada uudisekünnis ning jõuda televisiooni uudistesse ning päevalehtede kultuurilehekülgedele. Sügavamaks ning laiemaks propageerimiseks poleks nagu vajadust.

Antud juhul on aga tegemist veel ühe väga olulise faktoriga: nimelt on sürrealistlik fotonäitus Eestisse saabunud ülimalt mainekast rahvusvahelisest kunstiinstitutsioonist – Pariisi Pompidou keskusest. Tegu on Pompidou keskuse oma kogude põhjal loodud näitusega, mille on kokku pannud Prantsusmaa kõige olulisema kaasaja kunsti muuseumi üks kuraatoreid Quentin Bajac. Kuigi see ei ole spetsiaalselt Kumu tarvis tehtud näitus, sest väljapaneku järgmised eksponeerimispaigad on juba paigas, võime uhkusega öelda, et Eesti Kunstimuuseum on arvatud Pompidou keskuse partnerite hulka. See tähendab aga, et Kumu vastab rahvusvahelistele eksponeerimis- ja säilitamistingimustele ja me oleme muuseumivahetustes sees.

Pompidou keskus on oma kogu tööde puhul ülimalt ettevaatlik:  mitte ainult eksponeerimisruumid ei pea vastama esitatud tingimustele, ka kastide hoidmiseks tuleb tagada õige temperatuur, niiskus, kaitstus. See oli ka üks põhjusi, miks Tallinna Kunstihoone pidi juba eos loobuma Orlani näitusel kunstniku Pompidou keskuse kogusse kuuluvast tööst.

Kuigi, ei ole päris õiglane väita, et just sürrealistide fotonäitusega oleme astunud rahvusvahelisse kunstisuhtlusse ning mainekad institutsioonid võtavad meid tõsiselt. Ka Andy Warholi ülimenukas väljapanek tuli Pittsburghist Warholi muuseumist, Soome Kiasma ja Ateneum on vanad partnerid, kui tuua vaid mõned näited. See on ometi oluline samm, sest kui meid usaldab juba Pompidou keskus, siis on järgmise sammuna vägagi võimalik koostöö Londoni Tate Moderni või New Yorgi Guggenheimiga. Kui meil vaid riigi toetust ja erasponsoreid jätkuks.