Pontes inter aetates et homines

Eero Vasar

Inimene on värvusi nägev ja kõrge vanuseni mängida armastav loom. Isegi Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja Teraseühendus loodi eelkõige selleks, et ohjeldada regulaarselt toimuvaid Saksamaa ja Prantsusmaa vahelisi sõjamänge. Vastasel juhul oleks meil XX sajandil kahe maailmasõja asemel olnud vähemalt neli maailmasõda. Käesoleva käsitluse formaat välistab inimese võimsaima sisendi – nägemismeele kasutamise ja seepärast las see olla mänguline. Tartut läbib Emajõgi ja sellepärast võib meie linna pidada sildade linnaks. Tartus on kunagine pikim Eesti maismaal asuv sild, mida nimetati omaaegse linnapea auks Preimanni purdeks. Ülikooliga on tihedalt seotud kaks silda: Ingli- ja Kuradisild. Inglisild on saanud oma nime inglise stiilis pargilt Toomemäel, mille ümber XIX sajandil ülikool koondus. Kuradisilla sünni juures oli kuulus kirurg Werner Zoege von Manteuffel, kes esimesena maailmas hakkas kirurgilisi kindaid steriliseerima1. Ta oli tsaar Nikolai II auihuarst ja sellest tulenevalt sai ta ülesande Romanovite dünastia 300. aastapäeva tähistamiseks rajada Toomele sild. Muuseas, ta oli ka Eesti Vabariigi algusaastatel meie kaitseväe meditsiiniteenistuse rajaja ja selle juht. Sild on ka inimese ajus, mis ühendab allpool olevaid ajustruktuure ajukoore ja teiste kõrgemate ajukeskustega. Ajusillas on meil neuronid, mida võib nimetada ka kodukinokeskuseks, mis igal öösel 90 minutit pärast uinumist hakkab oma programmi pakkuma ja nii viis kuni seitse korda öö jooksul. Mõnel inimesel, kes päeva jooksul tõsiselt oma aju pingutab, et leida lahendusi meeli vallanud probleemidele, võivad nende meeleolukate ja värvikate seansside ajal nähtud saada lahenduskäigud elulistele küsimustele. Nii leiutati näiteks õmblusmasin, Mendelejevi tabel ja esimene virgatsaine meie närvisüsteemis – atsetüülkoliin. Siin on ka neuronite kogumid, mis ühendavad vaimset ja füüsilist valu2.

Siinkohal tahan ma ehitada mõttelisi sildu mineviku ja tuleviku vahel, luua sidemeid minevikus ja tulevikus Tartu Ülikoolis tegutsevate inimeste vahel.

Läheme ajas tagasi 1. detsembrisse 1939, kui tähistati emakeelse ülikooli 20. aastapäeva. Õhkkond oli kahtlemata ärev, sest sama aasta 7. novembril tähistati Eesti Vabariigis esimest korda ametlikult suure idanaabri sügisrevolutsiooni 22. aastapäeva. Üks epohh meie riigi ajaloos oli lõppemas. Alanud ajalooliste kataklüsmide tulemid olid mitte ainult Tartu Ülikoolile, vaid kogu rahvale laastavad. Siiski peab tänutundes tagasi vaatama nende meeste ja naiste tegevusele, kes esimeses eestikeelses ülikoolis tegutsesid ja tänu kellele meie keel ei võimalda mitte ainult kaunilt laulda, vaid ka kõige keerulisemaid teaduslikke mõtteid arendada. Kahtlemata olid need iseseisvuse aastad murrangulise tähendusega meie vaimses arenguloos.

Vanapagan ja platseebo

1939. aastal ilmus A. H. Tammsaarel teos „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Selle sügavalt allegoorilise teose puhul võiks isegi teatud paralleele tuua Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga”, mis sai valmis enam-vähem samal ajal, aga ilmus palju aastaid pärast Mihhail Bulgakovi surma3. Mõlemad kirjanikud kasutasid vanapagana maa peale toomist, et teravalt kritiseerida siin valitsevaid ühiskondlikke olusid. Eesti ja vene suurkirjanik kasutasid teineteisest sõltumatult ühte ja sama kirjanduslikku võtet. A. H. Tammsaare loodud vanapagan tuli maa peale, et siin õndsaks saada, aga vanapagana maise eluringi lõppedes jääb ikkagi kahtlaseks, kas tal õnnestus soovitud eesmärk saavutada. Siit edasi mõned mõttekäigud meie aju osast õndsaks saamise protsessis. „Ananda” on sanskriti keeles õndsus ja meie organism toodab pidevalt ühendit, mille nimi on anandamiid. Anandamiid on aine, mis kuulub endokannabinoidide ehk siis meie organismi poolt toodetavate kanepis sisalduvate ühenditega samalaadsete hulka. Lisaks valuvaigistavale toimele on anandamiidil otsene seos platseeboefektiga. Platseebo on meie aju poolt toodetud uskumine millegi positiivse ja kasuliku saabumisse ning siis see saabubki. Umbes 30% inimestest on sellised, kes on edukalt suunatavad platseeboefekti saavutamise suunas. Peale kõige muu on need inimesed hästi allutatavad hüpnoosile. Tegelikult ei ole õndsaks saamine midagi muud kui platseeboefekti esilekutsumine. Seega võib oletada, et vanapagan lihtsalt ei kuulunud nende hulka, kelle ajukeemia oleks võimaldanud platseeboefekti saavutamist. Eneselegi teadmata tõi A. H. Tammsaare allegooriline teos silmapaistva näite platseeboefekti rakendatavusest või mitterakendatavusest meie igapäevases elus. Võib isegi väita, et Eesti riigi hukkumise üheks põhjuseks oli liigne panustamine platseeboefektile. Kaval-Antsud said karistada oma tegevuse eest, aga nad on jälle tagasi. Tänapäeval panustavad nad kanepi legaliseerimisse ja võimalusse müüa seda ebapiisava usuga vanapaganatele.

Emil Kraepelini pärandus

Teine ajaline maandumispunkt võiks olla eelmise sajandi 70. aastad. Kuldsete kuuekümnendate kulminatsioon oli läbitud ja elu liikus stagnatsiooni poole. Ühel suurkujul hakkas teispoolsuses igav ja ta otsustas tagasi tulla sinna, kus kunagi oli noore mehena tema hiilgav karjäär alanud. Selleks meheks oli kuulus Saksa psühhiaater Emil Kraepelin, kes 1886. aastal 30aastasena saabus Tartusse, et võtta siin vastu Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhataja ja professori ametikoht. Tartus viibitud aja jooksul pani ta aluse uuele teadusele psühhofarmakoloogiale ja alustas süstemaatilist tööd psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni kallal. Kümme aastat hiljem juba Saksamaal töötades esitas ta selle uue psühhiaatriliste haiguste käsitluse, kus eelnev haiguste paljusus suubus väga kindlatesse raamidesse. Tema lähenemisviisi geniaalsust kinnitab see, et tema kontseptsioon elas edukalt üle kõik XX sajandi väljakutsed. Samuti võib väita, et tema loodud psühhiaatriliste haiguste ehituses on vähemalt esimesed read laotud kividest, mis pärit Eestimaa savist ja liivast. Sellepärast ei ole üldse imekspandav, et ühel 1970ndate maikuu kaunil õhtupoolikul saabus ta teispoolsusest tagasi Tartusse, kus ta noore teadlasena oli teinud suuri tegusid. Selle visiidi teiseks ajendiks olid uued olulised tulemused psühhofarmakoloogia valdkonnas – teaduses, millele ta Tartus oli aluse pannud. Selleks ajaks kogunenud tulemuste alusel võis oletada, et mesolimbiline dopamiinergiline süsteem võib olla kesksel kohal mitte ainult meie elu tungide ja tormide keerises, vaid ka skisofreeniale iseloomuliku üha süveneva vaimuelu korrastamatuse üks võtmemehhanisme. Auväärne õpetlane tuli Tartusse, et julgustada kedagi siinsetest noortest teadlastest selle probleemiga tegelema hakkama. Ajaloo kulgu jälgides võib oletada, et tema teele sattus nüüdne auväärt emeriitprofessor Lembit Allikmets4, kes sellest kohtumisest sai positiivse tõuke, mis aitas tal edaspidise tegevusega luua tugev ja tänapäevani elujõuline psühhofarmakoloogide koolkond.

Psühhiaater kahe keisri vahel

Emil Kraepelin on isiksus, kes vääriks senisest paremat käsitlemist Eesti kultuuriruumis. Kindlasti oleks heaks kirjanduslikuks materjaliks need viis aastat, mis Emil Kraepelin veetis Tartus. Kuidas ta pingelise ja järjekindla tööga tõusis tollase maailmateaduse esiridadesse ja kelle tegevuse tulemid on aktuaalsed ka tänapäeval. Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing5 uuris omal ajal Emil Kraepelini tegevust Tartus, aga ju ei kutsunud see materjal tema jaoks kirjanduslikku inspiratsiooni esile. Võib spekuleerida, et selle tööga oleks võinud hakkama saada Jaan Kross. Selle kasuks räägib ka fakt, et vähemalt noores eas suhtles Jaan Kross päris tihedalt psühhiaater Jüri Saarmaga, aga küllap olid noorte meeste vahel arutletavad teemad muud, kui Emil Kraepelini viis läbimurdeaastat Tartus. Me teame, et Jaan Kross on kirjutanud raamatu „Keisri hull”. Kahtlemata oleks selle raamatu kõrvale väga hästi sobinud teos pealkirjaga „Psühhiaater kahe keisri vahel”. Kindlasti oleks see teos lisanud Jaan Krossi kirjanduslikule tegevusele rahvusvahelist mõõdet, ja kes teab, võib-olla oleks avanud ihaldatud tee Nobeli kirjandusauhinnani. Minu mõttearendus ei ole üleskutse eesti kirjanikele see lünk täita, vaid pigem hoiatus, et tegemist on tõeliselt kaelamurdva ülesandega.

Aju areng on tee tulevikku

Olevikus on nii minevik kui ka tulevik. Tulevikust saab kunagi olevik ja olevikust minevik. Sellepärast on tulevikku suunatud sildade ehitamisel mõistlik lähtuda olemasoleva situatsiooni kaardistamisest. Paljud nendest inimestest, kes 20–30 aasta pärast suuri tegusid teevad, on juba olemas. Nad on siia maailma sündinud, praegu nad õpivad. Sellepärast sõltub meie tulevik praegustest tegudest ja otsustest. Mis seal salata, meil on omast käest võtta kogemus lähiminevikust, et valede panuste tegemine maksab karmilt kätte. Vaatamata ülemaailmsetele majandusprobleemidele ei saa meie riigi olukorda halvaks pidada. Eesti riik on nii mitmeski mõttes sellises arengulises seisus, kus ta kunagi varem ei ole olnud ja sellest lähtuvalt on tulevikus võimalik veelgi soodsam areng. Millele siis ikkagi panus teha? Ilmselt ei ole keeruline arvata, et tuleb panustada meie kõige olulisemasse varandusse – ajudesse. Nüüdisaegse käsitluse järgi järgneb aju sünnieelsele programmeerimisele 30 aastat arengut. 30 aastat on täpselt see aeg, mis kulub ühel inimesel sünnist arsti elukutse omandamiseni või siis iseseisvalt tegutsevaks teadlaseks saamiseni. Samal ajal on inimese ajul piisavalt plastilist ressurssi, et teha vajalikke ehituslikke ja talituslikke ümberkorraldusi kuni elu viimaste päevadeni. Me teame, et aju arengus eksisteerivad nn võimaluste aknad. Esimese kahe eluaastaga pannakse alus ruumilisele nägemisele ja emotsionaalsele ajule. Neljanda eluaastani on väljaarendatavad matemaatilised võimed ja loogiline mõtlemine. Esimesed kümme eluaastat on tähtsad keelelise võimekuse arendamisel. Kolmandast kuni kümnenda eluaastani on arendatavad muusikalised võimed. Esimese kaheteistkümne eluaastaga kujuneb välja motoorne võimekus ja oskused. Kümnendaks eluaastaks on toimunud aju lateralisatsioon. Me oleme elusolendid kahe ajuga, mida üheks tervikuks liidab mõhnkeha. Palju diskuteeritud on silmanähtav vastuolu vanemate ja nende teismeliste laste vahel. Tegemist ei ole tõelise vastuoluga, vaid teismeliste mõtlemise ja käitumise evolutsioonist tingitud omapäraga, mis põhineb nende aju äärmisel plastilisusel ja mis tagab ellujäämise kõige keerulisemates olukordades. Tänu sellele on inimene liik, kes on kõige edukamalt kohanenud maakeral valitsevate väga erinevate klimaatiliste tingimustega. Teismelise eas toimub inimese ettevalmistumine olukorraks, kui ta peab lahkuma turvalisest kodust ettearvamatusse ümbritsevasse maailma. Selleks et edukalt toime tulla teismelise aju evolutsioonist tingitud iseärasustega, peab lapsevanematel ja õpetajatel olema piisavalt tarkust, et mitte maha viilida, vaid igati soodustada neid aju plastilisuse mehhanisme, mis tagavad lapse toimetuleku ja edukuse täiskasvanuna. Kindlasti mõjutab aju arengut ka see keskkond. See peab olema piisavalt rikkalik, aga mitte ülerikastatud. Siin on ka oluline koht haridussüsteemil – kuidas see leiab üles laste tegelikud võimed ja neid vajalikul määral edasi arendab. Maailmas on üks rahvas, kes selle ülesandega on väga edukalt toime tulnud ja selletõttu on tal oma suhtelisele väiksusele vaatamata väga määrav roll inimkonna ajaloos ja arengus.

Lapsest on saanud noor täiskasvanu. Võimekamad meie hulgast valivad tee ülikooli, et uute ja sügavamate teadmiste kaudu omandada eluks vajalik elukutse. Elukutse omandamise käigus aju areng jätkub, ajus toimuvad plastilised ümberkorraldused, mis hiljem võimaldavad omandatud teadmised ja oskused ellu rakendada. Ei ole üldsegi vähetähtis, millises keskkonnas elukutse omandamine ja sellega seotud aju areng toimuvad. Sellepärast tuleb luua tingimused, kus inimesel on hea ja innustav õppida ning tööd teha. Sellised tingimused, et siia tahetakse tagasi tulla pärast hariduse täiendamist ja teadustöö tegemist maailma teistes ülikoolides ja teadusasutustes. Selleks peab olema olemas nii vaimne kui ka füüsiline taristu. Tartu Ülikool on viimase 20 aasta jooksul astunud väga olulisi vajalikke samme vaimse ja füüsilise taristu arendamises, aga meil on veel päris pikk teekond sinnamaani, et jõuda sellisesse olukorda, kus ülikool oli siis, kui siia saabus Emil Kraepelin 1886. aastal.

Käesolev mõttearendus on esitatud ka akadeemilise loenguna 2011. aasta 1. detsembril emakeelse ülikooli 92. aastapäeval Tartu Ülikooli aulas.

*

1 W. Zoege von Mannteuffel nimetas ise neid „keedetud käteks”.
2 Anaesthesia psychica dolorosa – inimene elab valulikult läbi emotsioonide puudumist, üks depressiooni avaldusi.
3 Elu paradoksina lahkus A. H. Tammsaare (1.03.1940) ainult üheksa päeva varem kui Mihhail Bulgakov (10.03.1940). Saatus oli nende meeste vastu armuline ja neil jäid nägemata edaspidised koledused.
4 Seda kohtumist on täpsemalt kirjeldatud lühiartiklis: E. Vasar – Siirdemeditsiini sünd: mesolimbilised tantsud. Eesti Arst 2011; 90(6):302.
5 Vaino Vahing sündis 15. veebruaril, s.o samal päeval kui Emil Kraepelin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming