Pontusel on ikka parimad nahad

Kaarel Tarand

  „Ma ei karda loomingulisi inimesi, usun, et olen ise üks nende hulgast ja saan nendega suhtlemisega hästi hakkama.” Nii kinnitas kultuuriminister Laine Jänes kohe pärast ametisse astumist Sirbile antud intervjuus (13. IV 2007), kui jutuks oli tulnud valitsusliidu lepingus ette nähtud koostöö loomeliitude ja -seltsidega. Võib ette kujutada, et poolteist aastat tagasi tundus sotsiaalpartnerluse harrastus ministrile tõesti lustilise pärituult purjetamisena. Raha paistis olevat lausa õndsaks tegevalt palju.

Aga väliskeskkond muutus ja lõikas vasttärganud vestluse nagu noaga pooleks (muidugi, kui peaks vastama tõele väide, et loomeliitude ja ministri suhtlemine üldse korralikult käima läkski). Mis võis selle põhjuseks olla? Kõige kaaluvamalt väärarusaam sellest, mis see dialoog üldse on – kas poliitilistest otsustest tagantjärele informeerimine või huviliste kaasamine otsuste väljatöötamisse.

Kuna kultuurielu reguleerivad seadused on põhiosas ammu valmis, siis tähtsaim riigikogu tasemel otsustatav kultuuripoliitiline dokument igal aastal ongi riigieelarve. Aga nagu kõrvalveerult lugeda, informeeris minister loomeliite järgmise aasta rahalistest võimalustest alles kaheteistkümnendal tunnil või isegi pärast seda. Septembris saavad ministeeriumid teha eelarve eelnõusse ainult kosmeetilisi muutusi, laias joones on raha selleks ajaks ammu jagatud (ka neil aastatel, kui „kõik sõltub rahandusministeeriumi suvisest majandusprognoosist“).

Küllap oleks ka 3. septembri koosolek toimumata jäänud, kui ministeeriumi tahtest sõltumatult poleks päevakorda kerkinud uus hasartmängumaksu seadus ja kultuurkapitali sääsest elevandiks puhutud stipendiumiotsused. Räägiti seal, mis räägiti, eelarvekärbetest konkreetselt kindlasti mitte. Sirbis nr 39 ministri selgituse („Ellujäämise eelarve“) juures kasutatud graafiku ja tabeli alusel poleks raha jaotamisest septembris rääkida saanudki. Ministeeriumi valitsemisala asutuste tegevuskulude jaotamine valdkonniti pole ministeeriumile küll võõras teema, kuid 2009. aasta kohta tegid raamatupidajad vajaliku tabeli eelarveseaduse eelnõu aluseks võttes Sirbi eritellimusel alles oktoobri alguspäevadel.

Eelöeldust tuleb paraku järeldada, et ministeeriumis pole eelarve planeerimisega kõik heas korras, sest olulist infot andvat võrdlusmaterjali planeerimise käigus ei kasutata. Mille järgi siis üldse kulusid kasvatatakse või kahandatakse? Kas näo järgi? Või on tegu n-ö mugavusotsustega, mis langetatakse nende kasuks, kes muidu kõige rohkem tüli oskaksid tekitada? Nii see välja paistab, oma osakaalu tegevuskulude jaotuses kasvatavad järgmise aasta eelarves kõik suuremad valdkonnad: meedia, teater, muusika ja muuseumid. Absoluutväärtuses kaotavad nemadki ja ma ei taha sugugi öelda, et kunsti puudujäägi võiks katta näiteks teatrite arvelt. Siiski, 4 miljonit krooni on 50% kujutava kunsti eelarvest, kuid ainult 1% meedia ja 2% muusikavaldkonna eelarvest. Võib küll ühe, finantstoe mõttes pisivaldkonna täielikult hävitada, kuid tekkinud säästuga ei ole võimalik saavutada kvaliteedihüpet mõnes suuremas valdkonnas.

Eelmise nädala Sirbis („Kultuur ellujäämisretkel?”) kordas Jaak Allik küsimust, mida minagi olen eri vormis korduvalt esitanud: miks just kultuurielu on see, mille arvelt leitakse alati võimalus kerge käega kokkuhoidu teha, ja miks kultuurieelarve aastast aastasse riigieelarves protsentuaalselt kahaneb? Kultuuriministrilt ilmselt vastust ei tule. Ta peaks tunnistama, et ei saa oma tööga hakkama, ja sellist ülestunnistust on ju poliitikult liig nõuda. Jutud ühisest püksirihma pingutamisest või rahandusministri vandenõust kultuuri vastu ei kõlba ka enam rääkimiseks. Kuna haridus- ja teadusminister suutis õpetajatele palgatõusu välja võidelda, siis järelikult ei olnud ülesanne võimatu. Miks siis kultuuriminister omadele (kultuuritöötajaid) samu tingimusi ei saavutanud, pealegi kui tänaseni on neid kaht gruppi alati palgaküsimustes koos käsitletud? Ununes ära? Töö raamatukogus ja muuseumis polegi rohkem väärt?

Eestis ei ületa valitsuse eluiga kuigi sageli kaht aastat, veel harvem kolme. Andrus Ansipi valitsuse puhul on arvatud, et see on esimene, mis võib vastu pidada terve valimistevahelise neliaastaku. Kuid ka sellisel juhul on kohutav luksus pidada ametis inimest, kel esimesed kaks korda neljast eelarveteost on täielikult vastu taevast lennanud. On hulk spordialasid, kus lubatakse kolm katset teha, aga rahvuskultuuri ülalpidamine pole meelelahutus, vaid auasi, milles eksimist vanasti klaariti duellidel, kus iial rohkem kui korra proovida ei saanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht