Popperi ärkamine

Marju Lepajõe

Et inimesed tendeerivad manduma, selles on Platon ja Popper ühel nõul, aga Platoni arvates käivad nad ilma ideaalideta veel kiiremini alla, sest inimene teeb alati pisut vähem, kui igatseb teha.        Karl Popper, Avatud ühiskond ja selle vaenlased (I-II ). Tõlkinud Ene-Reet Soovik ja Triinu Pakk, toimetanud Inna Lusti ja Märt Väljataga. Kujundanud Jüri Kaarma ja  Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2010 ja 2011. 587 ja 653 lk.        Karl Popper (1902–1994) on tõenäoliselt üks kõige heatujulisemaid mõtlejaid XX sajandi teisel poolel. Tema kohta kirjutatust otse kiirgab vabadust, sõltumatust, uhkust inimese mõtlemisvõime üle. Ei mingit suletust, umbseid kabinette, kopitanud käsikirju, ängistavaid  raamatuhunnikuid ümber kukkumas – kõike seda, millega mineviku autoriteedid inimest rõhuvad. Neid ei ole lihtsalt vaja! Teadlased muutuvad pärast Popperi teadusfilosoofiliste tööde lugemist õnnelikuks ja avatuks. Nad jooksevad rõõmsalt ringi ja kujutlevad vabalt ja külluses uusi teooriaid, ükskõik mille põhjal, sest niisugust asja nagu empiiriline fakt enam polegi.      

   

Enam ei ole tähtis, kust teadmine saadi, kas autoriteetidelt või vaatlustest, kes kus mida ütles, vaid üksnes see, mida on üteldud: mis on selle tõeväärtus. Aga niipea kui on jõutud teooriani, hakatakse seda lõbusalt kummutama, falsifitseerima, sest alles kummutamine näitab, mis üks teooria väärt oli või on. Mida kummutada ei saa, see tuleb puhuda minema nagu mõttetu pilv, sest see on osutunud ilmselt ebateaduseks. Ei saa prognoosida teaduslikke  avastusi, sest see ei ole ratsionaalne nähtus, pole mõtet tahtagi; ei saa ette teada ega suunata ühiskonna arengut, pole mõtet tahtagi. Tulevik sõltub meist endist!       

Milline teadlane ei unistaks sellisest elust, nii vabast mõtlemisest? Milline teadlane ei nõustuks Immanuel Kantiga, kelle sõnad on Popperi moto: „[S]uudan vaid vastikusega [—] vaadata ülespuhutud pretensioonikust kõigis tarkusega täidetud köidetes, nagu need tänapäeval moes on. [—] tunnustatud meetodid paratamatult suurendavad lõputult neid narrusi ja vääratusi ja ka kõige luulelennulisemate saavutuste täielik hävitamine ei saaks kuidagi  olla niisama kahjulik kui see väljamõeldud teadus oma äraneetud viljakusega”. Seda eneseusku, mõtlemise sõltumatust, teadlase vabadust on Euroopa teadlastele vaja praegu täpselt sama selgelt ja kindlalt sisendada nagu pärast II maailmasõda.     

Ent igatsetud vabaduseni jõudmine, teadlaste ühine õnn, võib nõuda üsnagi problemaatilist pingutust, isegi teatava lohe tapmist. Seda  näitab Karl Popperi „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” I-II, üks tema populaarsemaid ja mõjukamaid teoseid, mis valmis II maailmasõja ajal emigratsioonis Uus-Meremaal ja on nüüd lõpuks tervikuna eesti keelde jõudnud. Teos on märkimisväärselt huvitav teaduslooline dokument. Lisaks sellele on teose I köide kõige mahukam seni eesti keeles ilmunud Platoni-käsitlus, mille on silmapaistva asjatundlikkuse ja hoolikusega tõlkinud Ene-Reet Soovik.  Teadusloo seisukohast on huvitav, kuidas metoodiliselt nihkes teos annab elu mõistetele, mille järele kaasaegsed ja järgnevad inimpõlved haaravad otse januga. Antud juhul on need „avatud ühiskond” ja „suletud ühiskond”, mis praegu, kuuskümmend aastat hiljem, on kasutusel tõesti kõikvõimalikus kontekstis, alates sotsiaal- ja majandusteaduslikest teooriatest ning lõpetades kohvikuvestlusega. See metoodika ja mõju vastuolu suurejoonelisus  ei jää alla Fr. Nietzsche „Tragöödia sünni” casus’ele. 

Erinevalt aga Nietzschest ei aseta Popperi käsitlus oma objekti, Platoni riigiteooriat, mingis suhtes täiesti uude valgusesse, vaid vastupidi, jätab tuntud kiirtest alles ainult mõne ja lisab uuena peamiselt nimetused „totalitarism”, „rassism”, „avatud-suletud” ning nihutab vaatekoha pigem inimesesse, kes peaks elama selles ühiskonnas, mille Platoni „Politeia” 

ja „Seadused” loovad. See annab Popperi uurimusele teatava eksistentsiaalse dramaatilisuse. Popperi jaoks ei ole erilist tähtsust ei Platoni hüve ideel ega polise hüvel – need jäävad talle isegi justkui arusaamatuks, kuuludes „fantastika” valdkonda (vrd lk 142). Inimene elab siin ja praegu, reaalsetes, praktilistes, elulistes seostes, ning igasugune kõrgem idee, kas või mõne kreeka aristokraadi vajadus leida eluprintsiip kosmosest, on sisutühi ja juba eos  kuidagi vägivaldne, sama vägivaldne kui põhimõtteliselt kogu hariduselu, mis püüab inimest allutada välistele printsiipidele ja programmidele (kooli ja hariduse osas tunduvad Popperi kogemused olevat eriti halvad). Inimene peab olema lihtsalt vaba!       

Tõesti, mis võiks olla õigem ja kohasem sellest üksikinimese absoluutse vabaduse nõudest, eriti räigete diktatuuride ja sõja ajal? Mitte midagi. Ent siiski veider on võtta mõtteliseks  vaenlaseks Platon ja hakata just teda süüdlasena „paljastama” ja tema eest „hoiatama” – sest Platon kirjutas ju utoopia ja on suurepärase inimesetundjana piisavalt kirjutanud ka sellest, et inimene on ennekõike iseenda ori, kelle ahelad on tema instinktid ja emotsioonid, kui mõistuslik pool jätta harimata. Vabaduse mõisted on selgelt erinevad.       

Et Platoni „Politeia’s” kujutatakse polist, mida võib nimetada „orjanduslikuks kommunistlikuks  kastiühiskonnaks”, mille rängem pool on kõlbmatute küüditamine ja eugeenika, ei ole olnud saladus ju mitte kunagi. Tõenäoliselt on just see üks põhjusi, miks erinevalt teistest Platoni dialoogidest ei kirjutatud „Politeia’le” pärast Proklost (V saj) 1300 aastat ühtegi kommentaari. Meie Karl Morgenstern oli pärast pikka pausi esimene, kes 1794. aastal avaldas esimese uusaegse kommentaari, mille põhiküsimus on teadagi: mis on üldse  „Politeia” mõte? Kas ideaalne riik või küsimus õiglusest?     

Tüüpiliseks võib pidada prantsuse õpetlase Aegidius Menagiuse arvamust 1692. aastast tema kommentaarides Diogenes laertiose juurde: „„Politeia” ei ole mitte inimeste, vaid mingite väljamõeldud olendite jaoks.  Annab otsida, kes tahaks sellisele [süsteemile] kuuletuda”.1 Mitte asjata ei ole „Platoni politeia” saanud kõnekäänuks, kui kõneldakse millestki, mida võib küll paluda ja loota, aga mis on teostamatu. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul on sisuliselt kogu Popperi esitatud materjali läbi korranud näiteks Robert von Pöhlmann mahukas (üle 1000 lk) uurimuses „Geschichte der sozialen Frage und des Sozialismus in der antiken Welt” (I–II), millest 1925. aastal ilmus  juba 3. trükk (1893–1901).   

Ka ei saa saladuseks pidada Platoni teoste mitmeti mõistetavust. Näiteks kirjutab 1562. aastal itaalia ajaloolane ja jurist Carolus Sigonius oma teoses „De dialogo”: „Platoni juures ei leia sa sageli seesugust eesmärki [s.o eesmärki, mis näitab selgeil sõnul kirjutaja kavatsust ja nõu], vaid ebakindlana uitad ja kahtled mõttes  tema arvamuste ja vasturääkivuste vahel, mida kõnelejad veeretavad, ja ei leia sa kindlat kohta, kuhu püsima jääda. Kus ka eesmärk seatakse, läheb see sagedamini nii hämaraks, et vaevalt aru saad, ehkki keskendad sellele kogu oma hinge ja mõtte”.2   

Platoni kui inspiratsiooniallika teeb ammendamatuks just see, et tema arutlustest – olgu „Politeia’s” või „Seadustes” – saab tuletada nii ahvide planeedi kui Kastaalia kui ka palju muud, ja vahel oleks parem mitte midagi  tuletada, sest ta on äärmiselt osav viima mõttekäike absurdini, mida vaevalt oleks hea tegevusjuhiseks võtta.   

Millega seletada eelneva taustal Popperi äkilist ärkamist ja ootamatut vajadust kõiki inimesi maa peal hoiatada Platoni eest, ühe utoopia eest? Küllap ei ole see ainult viletsavõitu raamatukogu probleem, vaid pigem psühholoogiline, sest ta loeb ja kirjeldab Platoni utoopiat impressiivse tõsiduse ja detailsusega, sõna-sõnalt nagu säästueelarvet või tööplaani. Sunnitud emigratsioon ja mõttetu sõda võib halvata ka kõige stoilisema mõtleja  huumorimeele. Psühhoosis tekib ju äärmuslik vajadus, et tõde väljendataks täiesti ühemõtteliselt ja otse, „ilma keerutamata”. 

Surutisele võiks lisada Popperi teoreetilise hoiaku: otsida väidetes tõeväärtust, hoolimata sellest, kes või millises kontekstis need väited on esitanud. Kui hakata sellisele analüüsile allutama utoopiaid, võiks järgmisena jõudu katsuda Swifti „Gulliveri reisidega”. Sellise ülimat lihtsust nõudva lähenemisviisi üks tagajärgi antud teema puhul on sügav pragmatism riigikorralduse aluste suhtes. Mingite keerukate ideede või isegi ideaalide loomiseks  ei ole selles kohta. Popperi meelest peab riik lihtsalt kaitsma inimest, tema vabadusi, väljastpoolt vaenlase vägivalla vastu, seestpoolt selle „põrgu eest, mida vaid inimene ise oma ligimestele suudab valmistada” (lk 265), muuhulgas nii, et võimulolevad inimesed saaksid teha võimalikult vähe kurja. See on märkimisväärselt huvitav, sest Popper – kas tahtlikult või mitte – taaselustab ja arendab siin sofist Protagorase printsiipi „polise põhjus on hirm metsloomade ees ja turvalisus”; kellega Platon vaidles tollega ligi 2000 aastat varem. Vana vastasseis on taastatud.     

Pragmatismi õnnetus on ainult selles, et see ei inspireeri, kuigi võib tõsta pragmaatiku enda tuju ja lühiajaliselt terve seltskonnagi oma. Kui  pöörata tähelepanu ainult julgeolekule, siis nähakse ohtu lõpuks kõikjal. Millest inimene mõtleb, seda ta kogu aeg võimendab. Et inimesed tendeerivad manduma, selles on Platon ja Popper ühel nõul, aga Platoni arvates käivad nad ilma ideaalideta veel kiiremini alla, sest inimene teeb alati pisut vähem, kui igatseb teha. See, et praegune ühiskond siiski otsib ideaale ja leiab neid pigem Platoni juurest, on isegi ellujäämise küsimus. Näiteks on väga platonlikult, isegi „Politeia”-päraselt sõnastatud uued esteetilised otsingud Kristiina Reidolfi artiklis „Milline on elu pärast postmodernismi?”: „Optimistlikud post-postmodernistlikud teooriad vaatlevad uut epohhi kõrgemate väärtuste nagu headus, ilu ja usk poole püüdlemisena (nt performatism)”.3 Siinjuures performatism, millega on leitud enim sarnasusi olevat praegusel eesti teatrikunstil, kätkeb endas just „headuse institutsionaliseerimist”.         

1 Diogenes Laertius, De vitis, dogmatibus et apophthegmatibus clarorum philosophorum, vol. II: Aegidius Menagius, In Diogenem Laertium observationes et emendationes. Amstelaedami: Apud H. Wetstenium, 1692, p. 147–148.       

2 Tsit. väljaande järgi: Carolus Sigonius, Opera omnia, t. VI. Mediolani: In aedibus Palatinis, 1737, col. 467. 

3 Sirp, 29. VII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming